Party Monster

Party Monster - Fenton Bailey, Randy Barbato 2003

Fabulous darling, fabulous ! Punk rock, tekno, acid house ja trance. Üheksakümnendate algus NY klubimaastikul. Pidude sarjad - Disco2000, Bloodbath ja Nursing Room. Drugs, drugs and drugs - ketamiin, crack, kokaiin, amfetamiin, extasy, meth ja kõige lõpuks heroiin. Gayd, transvestiidid, lesbid, sodomiidid, nekrofiilid, sadistid, onanistid ja sekka paar eksinud heterot. Veidrad lapsed veidrates rõivastes - James St. James, Angel Melendez, DJ Keoki, Gitsie, RuPaul, Kabuki, Lahoma, Sophia Lamar, Robert "Freeze" Riggs, Richie Rich ja Jenny Talia aga kõige pealt ikka Club Kids´ide juht ja liikuma vedav jõud Michael Alig. Skandaalne, julm, ilus, kuulus, helde, paranoiline ja haavatav, ehk absolutely fabulous. Ja lõpuks Disco Bloodbath. A Fabulous But True Tale of Murder in Clubland. Kui nüüd väike venitamine ja segase kiskumine lõpus välja jätta, oli tegemist ühe mõnusama indie filmiga üle pika aja. Sama energia mis voolab minusse tavaliselt punk filme, skinheadide filme ja dokke hardcore muusikast vaadates, tuli nüüd täiega ka läbi klubides mängitava happe house´i. Tekno oli siis veel tekno ja narkootikume kasutasid kõik moodsad inimesed. Olid ju meilgi omad peod Enke keldris, Restkos ja Kristjan Randalu majas, kus ühes käes oli tops õllega, teises gramm A´d ja suu, ning jalad töötasid puhkamata 12 tundi järjest. Ja nii iga nädalavahetus 2 aastat jutti. Põhines James St. Jamesi raamatul ja tänu sellele röövis teda filmis mängiv Seth Green pea kogu tähelepanu. Filmi "kangelane" oli muidugi Macaulay Culkin´i poolt suurepäraselt mängitud Michael Alig, kuid Seth Green ( ausõna, seda näitlejat vaatan tulevikus hoopis teise pilguga ) mängis kunagi üksinda kodus istunud poisi pea jagu üle. Või ütleme nii, et Seth oli more fabulous, sest tõele au andes olid mõlemad näitlejatena üli tasemel. Culkin meenutas aga ikka veel välimuselt neljateist aastast teismelist ja tänu sellele oli teda homostseenides üpris veider näha. Lisaks veel teised suurepärased näitlejad nagu Chloë Sevigny ja Dylan McDermott, korraks näitas transvestiit Christina´na nägu ka naljanumber Marilyn Manson. Film ise aga pani taas imestama kuidas on võimalik üpris nappide vahenditega teha head kino. Massitseenid olid nii osavalt lavastatud, et kümne inimese paigutus jättis mulje otsekui tuhande osavõtjaga reivist. Pool filmi toimus ühes korteris, välisvõtteid oli minimaalselt, näitlejaist andis tooni vaid käputäis, kuid kõik oli ikka meeletult võimas. Digikaamera kasutus tekitas alul veidi teleteatri tunnet, kuid see hajus peagi, jättes järele vaid imestuse super teostuse üle. Kõige enim kiitusi saab muidugi stilist, kes on välja otsinud samad rõivad mida Michael Alig kandis ja tabanud ka teisi Club Kids´e rõivastades täpselt õiget nuppu. Kõik töötab - välimus, stoori, fiiling ja muusika. Alustan peatselt OST´i otsinguid, sest sellist vanakooli teknolugudega pärlit ei saa niisama käest lasta. See kõik oli filmielamus. 4,5/5

Real-life Club Kid Michael Alig.