Nobody Knows

Dare mo shiranai - Hirokazu Koreeda 2004

Hirokazu Koreeda film keerles mööda maailma festivale koos Parki Oldboy´ga. Ühes autos kõrvuti need filmirullid sõitsid, kõrvalsaalides pandi nad masinasse, sama võimsalt aplodeeriti mõlemale ja samas arvustuses mainiti nimed ära. Isegi eesti kuulsad filmikriitikud rääkisid vaid neist kahest filmist nii, et infot voolas voolas sisse uksest ja aknast, nime pani kõrva taha isegi järvamaa lüpsja. Oldboy sai peatselt ära nähtud aga Nobody Knows jäi kuidagi kättesaamatuks. Hiljem sõber Ops hankis endale filmi ja laenas selle mulle, kuid möödus pea aasta enne kui ma alles nüüd selle ära vaatasin. Põhjus nii pikaks venitamiseks peitus Opsi antud hinnangus, et nii kurba filmi sa teist ei leija ja kindel masendus peale vaatamist on 100% garanteeritud. Seda juttu oli saanud muidugi lugeda ka igast filmile kirjutatud arvustusest ja loomulikult oli ka Opsil õigus. See oli masendav film. Üllatuslikult aga mitte nii hingekriipiv kui ette kujutuses endale juba pildi loonud olin. Nobody Knows´i masendav mõju polnud mitte pidevas ja peatumatus ebaõnnes ega järjest halvenevas olukorras, vaid õnnetute sisemises üksinduses. Loomulikult toimusid ka kõik eelmainitud asjad. Peale ema Osakale tööle sõitmis üksi jäetud laste olukord majanduslikult halvenes, raha lõppes ja söögilaud jäi tühjemaks, kuid need olid vaid raam pildile mille nimeks on üksildus. Vanem 12-14 aastane poeg ei olnud päevagi koolis käinud, kuna hoolitses nooremate õdede vendade eest ja oli sunnitud perega tihti elukohta vahetama. Sellest tingituna tundis ta puudust omaealistest sõpradest, mängukaaslastest kellega tal oleksid samad huvid. Temast paar aastat noorem õde aga igatses meeletult ema lähedust ja elas raskelt üle igat ema lahkumist kuudepikkusele "töömatkale". Noorimadki lapsed oleks vajanud teiste laste seltskonda mängimiseks. Lapsed perekonnas hoidsid ja armastasid teineteist kuid see ei rahuldanud enam nende vajadusi, sisimas olid nad kõik murest murtud ja üksikud. Kati rääkis, et eestiski on peresid kus mõlemad vanemad töötavad välismaal ja saadavad lastele pangaarvele raha, mille eest teismeline üksi hakkama peab saama. Julgen siiski arvata, et eesti "hüljatud" lapsed on veidi vanemad ja omavad peale isa-ema ka teiste sugulaste hoolt ja tuge. Sellel jaapani perel polnud muud kui pikkisilmi oodata heal juhul ema nappi külaskäiku, halvimal juhul aga raha, et lihtsalt kõht täis süüa. Tugev draama, mitte punnitatud pisarakiskuja. Karm ja realistlik. 4/5

Kes on näinud saab sellest kaadrist aru.