JSA : Joint Security Area

Gongdong gyeongbi guyeok JSA - Chan-wook Park 2000

Chan-wook Park´i varasem meistriteos enne Kättemaksutriloogia valmimist on vähemalt minu jaoks sama tugev ja tähtis film kui Mr. Vengeance või Oldboy. Sisuks kahe piirivalvuripaari sõprus väikeses ja vähetähtsas demilitariseeritud tsooni piiripunktis. Kaks Lõuna-Korea ja kaks Põhja-Korea sõdurit sõbrunevad, külastavad üle piiri minnes üksteise valveposte, räägivad armastusest ja sõprusest, ning avastavad oma üllatuseks, et inimesed mõlemal pool piiri on palju sarnasemad kui siiamaani arvati. Film mis korealaste hinge puudutas väga tugevalt ja sügavalt, ning tekitas linastuse ajal kohu, vastakaid arvamusi ja vanade haavade lahtirebimisi. Kuigi jagatud kodumaa on neile südamelähedasemalt tajutav teema, ei tohiks film ükskõikseks jätta ka eestlast. Nordic DVD oli veel hiljuti Tallinnas müügil, kuid ise ostsin soomest kahediskilise lahtivolditava papist special editioni. Soovitan !

Sholay - Embers - Flames - Flames of the Sun

Sholay - Ramesh Sippy 1977

Ops viimistles eile õhtul oma kursuse lõputööd, Lauri luges fantasy raamatut, Nuks vaatas kuidas Rock Kalevit korvpallis võitis, mu kaasa Kati pidutses mingil moekunsti, ning glamuuri peol ja sõber Pikk baaris Levist väljas õlle. Mina aga istusin kodus ja vaatasin ilma mingisuguste subtiitriteta urdukeelset kolmetunnist Sholay´d, ehk filmi mida maakeeli tuntakse kui "Kättemaks ja seadus". Kolmest VC-st tehtud DVD-d mille peale oli konvertija Uno poolt nitrokaga kirjutatud "Käte maksu seadus". He he, no on alles Uno! Minu hindust töökaaslane oli varem kiitnud, et indias näidati filmi kümme aastat ühes kinos ja ikka oli hommikul piletijärjekord mitme kvartali pikkune. Võib-isegi uskuda, okupatsiooni ajal jõudis film meie isegi kinodesse ja paljudel mu eakaaslastel on sellega seotud soojad mälestused. Minul jäi nägemata ja tänu sellele oli ilma tekstireata ka üpris arusaamatu kõik filmis toimuv. Oli küll põnevikku, oli draamat, oli tantsu ja tralli nagu india filmile kohane, kuid ilma asjast aru saamata tundus see kõik igav ja värvitu. Justkui mingi Indias valminud remake Hollywoodi põnevikust, kuid ilma selle ülekeeratud veidruseta mis muidu kohalikku kino lääne inimese silmis ilmestab. India filmi kohta üllatavalt nappidest tantsu ja laulunumbritest jäi väheks ja ilma käteta mees ei ajanud samuti lollusemõõdikut täis. Minu jaoks lhtsalt oli üks selline suvaline halb action. Tänu Arkadi Zuk´ile on sellest filmist siiski ka väike eestikeelsete subtiitritega lõik netis olemas, soovitan kindlasti klikata ja vaadata. Filmi fiili edasi ei anna, kuid mingit aimu toimuvast võib saada. 1/5

Tegelikult kahju, et korralikku subtiitritega versiooni ei näinud, võib olla oleks rohkem meeldinud.

The Little Girl Who Lives Down the Lane

The Little Girl Who Lives Down the Lane - Nicolas Gessner 1976

The Lair of the White Worm

The Lair of the White Worm - Ken Russell 1988

Ken Russell ( The Devils, Savage Messiah, Lisztomania, Altered States ) on nii freaki mees, et kui tema juba mingit filmi tegema hakkab ( ja neid teeb ta pidevalt ) on sealt alati perversusi, veidrusi ja ebatavalisi situatsioone oodata. Selle Bram Stocker´i horrorjutu oli ta ka keeranud erootiliseks seikluseks mille kohta horror öelda enam küll ei saa. Selline Inglise counrty-side mõrvad Midsommeris chill millele on lisatud pettunud mõrvarist abielumehe asemel inimesi purev iidne vereimejate-madude rass. Madu-inimesed ja nende kahekihvalised hammustused meenutavad küll kangesti vampiiride tegutsemisviisi ja sarnaselt võib saada ka mao nakkuse muutudes peatselt ise madude rassi esindajaks. Ühtmoodi saladuslikud ja hüpnotiseerivalt erootilise laenguga on mõlemad müstlised olendid, kuigi kahjuks vampiiride puhul ei viitsita ( ei peeta vajalikuks ) seda tihti välja mängida. Maod tunduvad erinevalt vampiiridest veidi rohkem oma liigile omaste nõrkuste küüsis olevat. Neil on vaja talvel magada, nad on soojusele reageerivad, kardavad kährikuid ja ei suuda kuidagi vastu panna maotaltsutaja vilepilli taltsutavatele helidele. Muidugi on olemas hulgaliselt esemaid ja märke mis võivad saatuslikuks saada vampiirile, kuid madu-inimene tundus minu jaoks siiski haavatavam olevat. Seda haavatavust kasutab ära noor Hugh Grant. Suguvõsa legendi kohaselt tappis esivanem suure mao ja noor mõisnik asub samuti sõjateele süütuid talunikke mõrvava naise, salakavala ussi vastu. Mõnus lahe film millele annab kõvasti juurde psühhedeelsed visioonid minevikus toimunust, haleda, kuid sobiliku videograafikaga teostatud kollaažid ja apokalüptilised pildid. Bizarre värk mis tava õudukat ootava pettuma paneb, minul aga loob päeva. 3,5/5

Vamp-naine on kaasanud teismelise möku oma erootilistesse mängudesse.

West of Zanzibar

West of Zanzibar - Tod Browning 1928

Kohe kui MGM´i lõvi alguses möirgama hakkas tuli hea soe tunne hinge. Kõigi lapsepõlves nähtud filmide nostalgiline fiil, kus filmikompanii lõvi samuti veidi venitava ja ragiseva valju häälega oma üleolekut kõigist teistest stuudiotest kuulutas. Möire mis mind lapsena kutsus laupäeva õhtust westernit või pühapäeva keskpäevaseid Tarzani seiklusi vaatama. 1928 aasta originaalheli - restaureerimata, filtreerimata ja silumata, asi mida nostalgialembeline oskab tänu bootleg reliisidele hinnata. Retail DVD sellest filmist väljas ei ole ja arvatavasti oleks heli puhastatud mono või isegi dolbi stereo kus lõvi laulaks sama puhta ja koolitatud häälega kui Pavarotti. Tod Browning on see mees kes tõi vaatajateni kultusfilmi Freaks, teose mida kõik TCM telekanalit omavad inimesed on vähemalt korra kui mitte rohkem näinud. Freaksiga sarnaselt algab ka West of Zanzibar´i tegevus tsirkuses, kuid kandub üsna pea üle musta mandri südamesse, kannibalide ja elevandiluu küttide räpasesse maailma. Lugu kõike inimlikku halvavast kättemaksust mis pimestab tasujat muutes ta lausa kurjuse kehastuseks. Lon Chaney jalutu salaplaane hauduva kättemaksjana on lausa võrratu aga seda on ka kogu lugu ise. Kui hiljuti kirjutasin, et Buster Keaton tegi komöödia ära, siis nüüd võib ka lisada, et Tod Browning on ikka meeletult andnud põnevikkude tekkele. Meie silmis küll põnevikud, kuid omal ajal olid mehe filmid naisi kinos minestama panevad õudusfilmid. He he ! Tubli tükk kinoajalugu. 4/5

Liikumisvõimetu sant võib olla ohtlikum vastane kui tervisest pakatav jõumees.

The Maltese Falcon

The Maltese Falcon - John Huston 1941

Dreadnaught

Yong zhe wu ju - Woo-ping Yuen 1981

Kohati tundub mulle endalegi veidrana, et liigun vaikselt hiina kung-fu ja wu xia filmide suunas. Veel paar aastat tagasi suhtusin kaheksakümnendate martial arts filmidesse teatud üleolekuga. Umbes nii, et olen paari cräppi näinud ja ega kõlba ülejäänudki kuhugi. Samas tunnen sarnast fiili praegugi Jackie Chan´i filmidele mõeldes. Mõnda vaid näinud ja juba sellised mahategevad eelarvamused välja kujunenud. Kaheksakümnendate kung-fu komöödiad on igal juhul rohelise tule saanud ja kindlasti järgnevad peatselt ka telelavastusi meenutavad Shaw Brothersi seitsmekümnendate "balletietendused" ja Mr. Nice Guy varajasemad grimassitamised. Vähemalt oma lapsepõlve lemmikfimi Snake in the Eagle's Shadow´i peaks küll üle vaatama, eriti kuna selle lavastanud Woo-ping Yuen on ka Dreadnaught´i taga. Väikelinna teatritruppi peidab end halastamatu kuumavereline mõrvar Valge Tiiger. Teda asub otsima Aum Shinrikyo kulti liidrit Shoko Asahara´rat meenutav politseiülem oma totaka kõõrdsilmse abilisega. Peagi on janti segatud kaks kohaliku võitluskunstide kooli rivaalitsevat meistrit, nende õpilased, õpilaste sõbrad, tuttavad ja pereliikmed. Kirjule kambale lisaks tuuakse korraks sisse ka romantiline liin, kuid ainult sellelks, et mängida lahti paar slapstick nalja. Kui killud visatud, hüljatakse ka neiu, konkreetne kinotegemine mis mulle meeldib. Kui ikka tegelast vaja hiljem pole, ei anta talle ka võimalust ekraanile naasta, kung-fu asendab romantilise armastuse ja asi tahe. Originaalset kakluskoreograafiat ja suurepärast huumorit sisadav teos. Kahju vaid, et lõpuvõitlus oli üpris tavaline ja millegi uudsega silma ei paistnud. Film ise oli piisavalt atraktiivne, et ka lõpust enamat oodata. 4/5

Party Monster

Party Monster - Fenton Bailey, Randy Barbato 2003

Fabulous darling, fabulous ! Punk rock, tekno, acid house ja trance. Üheksakümnendate algus NY klubimaastikul. Pidude sarjad - Disco2000, Bloodbath ja Nursing Room. Drugs, drugs and drugs - ketamiin, crack, kokaiin, amfetamiin, extasy, meth ja kõige lõpuks heroiin. Gayd, transvestiidid, lesbid, sodomiidid, nekrofiilid, sadistid, onanistid ja sekka paar eksinud heterot. Veidrad lapsed veidrates rõivastes - James St. James, Angel Melendez, DJ Keoki, Gitsie, RuPaul, Kabuki, Lahoma, Sophia Lamar, Robert "Freeze" Riggs, Richie Rich ja Jenny Talia aga kõige pealt ikka Club Kids´ide juht ja liikuma vedav jõud Michael Alig. Skandaalne, julm, ilus, kuulus, helde, paranoiline ja haavatav, ehk absolutely fabulous. Ja lõpuks Disco Bloodbath. A Fabulous But True Tale of Murder in Clubland. Kui nüüd väike venitamine ja segase kiskumine lõpus välja jätta, oli tegemist ühe mõnusama indie filmiga üle pika aja. Sama energia mis voolab minusse tavaliselt punk filme, skinheadide filme ja dokke hardcore muusikast vaadates, tuli nüüd täiega ka läbi klubides mängitava happe house´i. Tekno oli siis veel tekno ja narkootikume kasutasid kõik moodsad inimesed. Olid ju meilgi omad peod Enke keldris, Restkos ja Kristjan Randalu majas, kus ühes käes oli tops õllega, teises gramm A´d ja suu, ning jalad töötasid puhkamata 12 tundi järjest. Ja nii iga nädalavahetus 2 aastat jutti. Põhines James St. Jamesi raamatul ja tänu sellele röövis teda filmis mängiv Seth Green pea kogu tähelepanu. Filmi "kangelane" oli muidugi Macaulay Culkin´i poolt suurepäraselt mängitud Michael Alig, kuid Seth Green ( ausõna, seda näitlejat vaatan tulevikus hoopis teise pilguga ) mängis kunagi üksinda kodus istunud poisi pea jagu üle. Või ütleme nii, et Seth oli more fabulous, sest tõele au andes olid mõlemad näitlejatena üli tasemel. Culkin meenutas aga ikka veel välimuselt neljateist aastast teismelist ja tänu sellele oli teda homostseenides üpris veider näha. Lisaks veel teised suurepärased näitlejad nagu Chloë Sevigny ja Dylan McDermott, korraks näitas transvestiit Christina´na nägu ka naljanumber Marilyn Manson. Film ise aga pani taas imestama kuidas on võimalik üpris nappide vahenditega teha head kino. Massitseenid olid nii osavalt lavastatud, et kümne inimese paigutus jättis mulje otsekui tuhande osavõtjaga reivist. Pool filmi toimus ühes korteris, välisvõtteid oli minimaalselt, näitlejaist andis tooni vaid käputäis, kuid kõik oli ikka meeletult võimas. Digikaamera kasutus tekitas alul veidi teleteatri tunnet, kuid see hajus peagi, jättes järele vaid imestuse super teostuse üle. Kõige enim kiitusi saab muidugi stilist, kes on välja otsinud samad rõivad mida Michael Alig kandis ja tabanud ka teisi Club Kids´e rõivastades täpselt õiget nuppu. Kõik töötab - välimus, stoori, fiiling ja muusika. Alustan peatselt OST´i otsinguid, sest sellist vanakooli teknolugudega pärlit ei saa niisama käest lasta. See kõik oli filmielamus. 4,5/5

Real-life Club Kid Michael Alig.

Silent Hill - postrite galerii

Korea kinos on tavaline, et ühe filmi jaoks võidakse teha isegi kuni 25 ( !!! ) erinevat reklaamposterit. Enim on minu teadmist mööda poster arti olnud Sympathy for Lady Vengeance´il, The Host´il ja The Fox Family´l. Lääne filmidest on rohkete erinevate plakatitega silma jäänud Silent Hill - film mis mulle meeldis. Järgnevalt siis mõned postrid mis netist leidsin ( üks mängu poster lipsas vist ka sisse ) ja kindlasti pole siin aga esindatud kõik eri versioonid.

Confession of Pain

Seung sing - Wai Keung Lau, Siu Fai Mak 2006

Tony Leung Chiu Wai on üks mu lemmiknäitlejaid aasiast. Kunagi andsin endale isegi lubaduse, et vaatan ära kõik temaga filmid aastast 1993, kuid see hoog rauges ja viimase aasta jooksul olen teda näinud teda vaid paaris filmis. Seda suurem oli aga rõõm kohtuda nüüd. Tony Leung mängis käesolevas filmis politseiinspektor Hei´d kes abiellus narkoparuni tütrega vaid soovist jõuda kurjategija lähikonda ja ta tappa. Mingit spoilerit ma seda öeldes maha ei pannud, mõrv toimub juba filmi esimestel minutitel ja põnevust proovitakse keerata hoopis mõrva tagamaade uurimisega. Narkoparuni tütar palkab mõrva uurima oma abikaasa endise töökaaslase politseist ja viimane teeb kõik, et tüdruku isa mõrvarit tabada, teadmata oma parima sõbra seotusest juhtumiga. Confession of Pain oli väga igav detektiivilugu. Vaataja teadis mõrvarit ja muu põnevuse kruttimine ei andnud lihtsalt midagi märkimisväärset asemele. Sarnanes mingil määral Dial M for Murder´iga, ehk ütleme siis pigem sionistliku A Perfect Murder´iga. Sarnasus on selles, et kõigis neis filmides oli mõrvalugu vaataja jaoks avatud, Hitchcock oli aga osanud seda meisterlikult ära kasutada, HK mehed aga mitte. Lugu jäi väga keskpärasele tasemele ja üldist mannetust päästis vaid Tony Leungi suurepäraselt mängitud viks ja viisakas, kuid samas sisemiselt katkine mõrvar. Tony Leung oli jõuline, film ise nõrk. 1,5/5

Tony Leung ja Takeshi Kaneshiro.

Filmide objektiivsest / subjektiivsest hindamisest

Hiljuti tõstatati küsimus, et kas ma mitte filmi The Fountain hindamisel liiga karm ei olnud andes vaid 2 punkti kümnest. Tänu sellele olen mõelnud paari päeva jooksul oma hindamisüsteemi peale pikemalt, vaaginud üldist pallide andmise otstarbekust, objektiivsust ja uurinud aastetaguseid hindeid, lootes leida mingeid teisi filmide "väärkohtlemisi". Alustuseks tuleb aga öelda, et blogisin kuid ilma mingeid hindeid andmata ja see oleks võib-olla isegi jätkunud kui sõber Ops poleks hakanud nõudma konkreetsust minu arvamusest arusaamisel. Juttu võib ju puhuda aga tänu meie sarnasele filmimaitsele oleks tal hinnet nähes kohe selge kas tasub vaadata või mitte. Praegu lugedes sõber Nuksi postitusi tekib mul endalgi tihti sama tunne, mees kirjutab justkui oleksid kõik filmid puhas kuld või vähemalt üle keskmise. Hinne muudaks aga asja hulga selgemaks, eriti aga tänu sellelegi, et Nuksiga samuti filme vahetame. Hindamine on järelikult hea ja seda teha kümnepalli süsteemis annab mu arvamusele parajalt liikumisruumi. Kui objektiivselt aga ma filmidele hindeid jagan ? Olen varemgi öelnud, et mitte eriti. Kuna ma filmikunsti ega filmide tehnilist külge õppinud ei ole, kujundab suurelt jaolt filmi minu jaoks lugu ise. Alles siis tuleb visuaalne külg, näitlejatööd, tehniline teostus, rollisobivused ja kusagil lõpu poole ka OST. Vaadates filmi aga stoorina, nõuan pidevalt midagi uut ja originaalset, vana lugu ei viitsiks ju keegi taas ja taas vaadata. Seda uudsust on aga tänu aastatepikkusele pidevale filmide vaatamisele järjest raskem leida ja eriti torkab see silma Hollywoodi uusi filme lahates. Teate ju küll, et Buster Keaton tegi komöödia juba ära ja kõik muu on vaid kordamine. Lisaks originaalsusele loos tuleb tihti hindamisel sisse ka isiklik sümpaatia mõne teema ( tundes teatud sarnasust oma eluga ) või näitleja vastu, mis täiesti filmi enda kvaliteedi väliselt tõstab mu hinnet. Dokumentaalfilmid oma informatiivsuses pakuvad alati midagi uut ja neile on ka lihtsam häid hindeid jagada. Nagu varem mainisin vaatasin vanu postitusi ja peab märkima, et olin samade hinnetega nõus ka nüüd, pool aastat hiljem. Ühtegi märkimisväärset üle ega alahindamist pole, olen proovinud ikka võimalikult aus iseenda vastu olla. Filmide hinde objektiivsusest rääkides peaks jutuks võtma ka IMDb. Tsekkan ise ka tihti sealt filmi keskmist hinnet ja kujundan oma eelarvamust selle järgi. Sõber Ops küll ütles ammu, et ära kunagi usalda saiti kuhu sa saad ka ise arvamuse kirjutada ja eks see õige olegi. Nimelt oli mul mõni aeg tagasi vaja üks DVD ostjale pähe määrida. Teadsin, et tüüp tsekkab IMDb keskmist ja tänu sellele copy/paste´isin kõigile oma tuttavatele messengeris teksti, et nad annaksin filmile hindeks 9. Nelja päevaga olin tõstnud filmi waitng for 5 votes´i pealt keskmise 7,5 -ni, kuigi ise oleksin hinnanud seda 2 punniga. Niipalju siis hinnete objektiivsusest. He he !Kuigi tean, et pikk teks blogis on saatanast ja eriti suur ahistamine lugeja suhtes ( tänu millele ei jõudnud kõiki hinnetega seotud mõtteid kirjutada ja lahti kirjutada ), mainiksin veel ära, et otsustasin tulevikus aeg ajalt soovitada oma blogis ka varem nähtud filme. Siiamaani olen ikka kirjutanud nendest mida just vaadanud, edaspidi siis paari sõnaga ka ammu nähtud kalliskividest, juhul kui jaksu ja jõudu on. Arvatavasti saab suurem osa olema aasia kino, milles orienteerumisel võib "teejuhti" enim vaja minna. Stat näitajate poolest on blogi lugevus suurenenud ja aeg enese jaoks peetavast päevikust samm edasi astuda. Tänan TEID !

Nii on see ka minu hinnetega...

Children of the Night

Children of the Night - Tony Randel 1991

Alati ei kuku välja nii nagu kavandad. Proovisin üleeile teha lihakastet. Olin Soomes söönud seda sama Knorri pulbrist valmistatud kastet ja see tundus lausa keelt alla viivalt hea. Kodus aga tuli liiga vedel ja ma ei tea mis mõttega ma lisasin tavalise jahu asemel hoopis veidike hernejahu. Tõesti vaid supilusikatäis, ei enamat, kuid terve kaste muutus peale seda hernesupi maitseliseks ködiks. Veerand pakki võid ei parandanud asja, hernesupp mis hernesupp. Loomulikult taipasin ma sekund hiljem, et soomlasest meisterkokk pakkus ju kastmega koos ka liha ja oli kasutanud kastme põhjana nii liha küpsemisel eraldunud rasva kui ka tilgakest punaveini. Mina lihtsalt suutsin ainult samast Knorri pakikastmest hernesupi välja võluda. Õhtul ( ehk öösel siis juba ) oli mul lõpuks kindel kavatsus Jadorowsky The Holy Mountain lõpuks ära vaadata. Mõte oli juba üle aasta hooti peal käinud ja seekord otsustasin seda ka teha, sadagu taevast või pussnuge, minu kavatsus oli kindlam kui kalju. Enne suurt filmielamust oli aga vaja telekal kanaleid klõpsida ja enne kui arugi sain oli see tobe-naljakas vampiirifilm mind nagu vupsti endasse imenud. Children of the Night meenutas kergelt Slither´it, samalaadne easy going huumor ja ka sarnane õhustik. Slitheri zombiede asemel olid seekord verehimulised vampiirid, kuid ühtmoodi koomilised väikelinna maakad mõlemad. Vampiiridel oli isegi oma bingo-õhtu, kus mängiti mussi, tantsiti ja joodi verd. Kergelt ajuvaba värk aga eri mõnus oli vaadata. Poolteist tundi hiljem lõputiitrite ajal oli aga juba lootusetult hilja Jadorowkiga alustada. Kaljuna kindlad kavatsused murenesid liiga kergelt. 2,5/5

Who Can Kill a Child? - Island of Death

¿Quién puede matar a un niño? - Death Is Child's Play - Island of the Damned - Narciso Ibáñez Serrador 1976

The Fountain

The Fountain - Darren Aronofsky 2006

Aronofsky Pi oli muidugi ajunusside kuningas, kuid vähemalt üks põnevamaid conspiracy theory ja kabala paranoia filme mis maailmas tehtud. Meeldis väga aga ega uuesti vaadata ei viitsiks. Praeguseks olen ma juba sellest east väljas kus keerulised ja kaunid filmid veel pinget pakuvad, ning tänu sellele jättis Allikas mind täesti tüdinult nõutuks. Ma tahan stoorit millel on point, ma tahan põnevust mis viib kuhugi ja romantilist draamat koos tilu-lilu tehislike tugevate tunnetega ei viitsi ma üldse vaadata. Eriti juhul kui naispeaosa mängib tüütu juuditar Rachel Weisz. Kui ma tõesti tahan näha midagi ilusat ja müstilist, lähen pigem vannituppa ja heidan pilgu peeglisse. 1/5

Jadorowky Holy Mountain? Think again!