Teate küll seda nalja, et kui soovite Oscar´it võita, tehke film HOLOCAUST´ist või mustanahaliste raskest elust valgete rõhuva käe all. Võit on täiesti kindel ja ega see nii väga nali olegi, vähemalt dokumentaalfilmi kategoorias läheb pea alati täkkesse. Ka Half Nelson sobib Oscari kandidaatiks tänu oma poliitiliselt korrektsele sisule, ehk sõprusele rassistlikust perest pärit valgenahalise õpetaja ja drug dealerite neighbourhoodist pärit afro-ameeriklasest plikatirtsu vahel. Selline ilus ( loe: lääge ) sõprus, koos oma tõusude ja mõõnadega, ning lõpus toimuva teineteisemõistmise harmooniaga. Õpetaja narkolembus andis liinile võimaluse natukenegi karmimat mängu sisse tuua, kuid seda üllatuseks ei toimunud. Lihtsalt libiseti algusest lõpuni inimõiguslaste võite demonstreerivate dokumentaalkaadritega pikitud neegrite ja valgete "käest Kinni" leelotamist kujutades. Ahh kui igav ja ühekülgne indie soperdis. Ammu oleks aeg muutusteks ja mitte võrdõiguslikkuse rindel vaid ka Akadeemia auhindade nominente määrates. Oscar peaks ikka novaatorlikkuse ja mitte poliitilise korrektsuse sünonüüm olema. Kolm pointi teenis filmile välja Ryan Gosling peaosas. The Believer´i taset ei saavutanud, kuid oli ikkagi väga tugev ja sobilik junkiest õpsi mängima. 1,5/5
Õpetaja ja õpilane - sõbrad ilma Lolitalikkuseta.
ma ei suuda siiamaani uskuda, et selle filmi endale hankisid ja isegi vaatasid. ma kiikasin ka kunagi sisukokkuvõtet ja nagu täiesti piisas.
ReplyDeletema mõtlesin, et tegu on rohkem sellise easy indie filmiga nagu neid viimasel ajal toodetakse. Kergelt veider ja naljakas, kuid kahjuks ei. : ( Vaatamisele just suurt rõhku ei pannud. Pause nuppu ei vajutanud kui oli vaja kohvi keeta või maile lugeda.
ReplyDelete