Saw III

Saw III - Darren Lynn Bousman 2006

Kui ma kodus suppi keetma hakkan juhtub alati nii, et õhtusöögiks tehtud taldrikutäie asemel on pott pilgeni täis ja meil tuleb naisega päevi selle koguse hävitamisega vaeva näha. Esimesel õhtul on muidugi mõnus vastvalminud suppi kulbiga kausikestesse valada ja vaikselt auravalt kuuma leent lürpida. Järgmine päev kõlbab ka veel täitsa hästi aga kolmandal päeval jääb käsi külmikust potti võttes juba hetkeks kõhklevalt pidama. Kas mitte ainult võileibadest kõht täis süüa ja supipõhi kaasa hooleks jätta ? Noh, pistan ikka pintslisse aga mingit erilist mõnu enam ammugi pole, täidab lihtsalt kõhtu. Nii oli ka Saega. Esimene osa oli väga põnev ja huvitav, teine vaadatav ja kolmas juba poolvägisi läbi veetav. Aga ega asi ainult ka Sae sarja ühekülgsuses polnud, kolmas oli ka stsenaariumi koha pealt nõrgim. Nii, et siis sarnaselt tavaline aga ka veel kehvema sisuga, liiga lihtne mäng. Reaalses elus Jigsaw´i mängud ei töötaks. Inimõistus pole nii kindel ja ettearvatav kui paikapandud doominokivi. Ahereaktsioon võib iga hetk tundevääratuse tõttu katkeda ja tekitada kaose. 1,5/5

Ainuke saag minu jaoks.

Cat Versus Rat - Cat vs. Rat

Yu mao san hu jin mao shu - Chia-Liang Liu 1982

Japan Sinks - The Sinking of Japan

Nihon chinbotsu - Shinji Higuchi 2006

Ei tea miks filmiguru Lauri Kaare ei telli kinode kavva Jaapani katastroof-filme, suurejooneline purustus ja häving ju lausa nõuab hiiglaslikumat ekraani kui kodu telekal pakkuda. Võib-olla ei meeldi talle tõesti ükski film mis pole tehtud Miki-hiire maal, nagu ta aastaid tagasi meediale väitis. Võib-olla. Mina aga vaeseke pean seda massiivset tuletormi, voolava magma merd ja hiid tsunaamisi pisikeselt ekraanilt vaatama ja kuna peale gigantse hävingu kujutamise midagi muud huvitavat ei pakutudki jäi saak kasinaks. Lugu kus Jaapan aastaga maavärinat, hiidlainete ja tuldpurskavate mägede koostööna merepõhja vajub oli iseenesest põnev. Mulle meeldis asjale antud dokumentaalfilmile omane lähenemistava, Jaapani saatuse musta stsenaariumi edasiandmine järk-järguliste seletuste ja alltekstidega. Katastroofi kaadrid vahelduvad teadlaste jõupingutuste kujutamisega päästa Jaapan. Üldpilt on tugev, kuid asi kisub koheselt ülemõistuse läilaks kui asi langeb üksikisiku tasemele. Täiesti mõtetud sisutühjad dialoogid sõprade, armastajate ja pereliikmete vahel. Vaid filmi alguses hukkuvat peaministrit on huvitav kuulata, tema suust tuleb samuraipere järglasele väärilist sirget juttu. Ka lõpus toimuv kohustusliku põnevusega pääsemine, lõpliku katastroofi ärahoidmine lausa hiilgab oma eripära puudumisega. Lootusetu hävingu kujutamine ilma üksikuid inimesi esile tõstmata oleks mõjunud palju rajumalt, oleks andnud mõtlemisainet pikemaks. Custom DVD-le lisatud subtiitrid ( originaal jaapani reliis on ilma ingliskeelse tekstireata) olid hoiatustest hoolimata väga head ja põhjalikud. Vaevalt seal nüüd midagi tähtsat tõlkimata jäeti, kuigi ma keelt ei valda ega võrrelda oska. Jaapanlased tegid koheselt ka paroodiafilmi The World Sinks Except Japan kus vana hea Nipponi asemel vajub merepõhja ülejäänud maailm. No nemad ikka oskavad vinti keerata. Hea põnev katastroof-film, kuid masendavalt halb suhtedraama. 2,5/5

Paroodiafilmi kaanekujundus.

Walking on the Wild Side

Lai xiao zi - Jie Han 2006

Ma ei salli Hiina riiki mingist otsast. Ei sise ega välispoliitikat, ei hiinlasi nende iseloomuliku ahnuse, sajandeid kestnud onupojapoliitika ja rahvusliku spordi mõõdu võtnud korruptsiooni tõttu ühiskonnas. Armastan aga väga hiina kino, eriti hiina karmi realismi - lagunevaid maju, räpaseid tänavaid, vaeseid talupoegi ja masendunud kurnatud mainereid. Jah, kui nüüd lõpuni aus olla siis see polegi hiina kino. Head hiina filmid on kodumaal keelatud, lavastajad tagakiusatud ( suurem osa gay filmide tegijaist ) või dissidentidena laagreis ( kunstiliste protestiaktsioonide lavastajad). Filmitööstus aga vorbib järjekordse lendavate pistodede tüüpi eepose või paar toredat romantilist filmi. Nii ongi situatsioon kus hea hiina kino filmitakse hõlma alt ja avaldatakse piiritaga või võetakse üles Taiwanil ja Hong Kongis kus veidi vabam õhkond veel kommunismi/kapitalismi hübriidmonstrumi kiuste säilinud on. Walking on the Wild Side on HK produktsioon mis räägib nn. hiina filmi põhiteemast - sihitutest noortest meestest. Kapitalismi hüvedest pimestatuna minnakse kergusega kuritegelikule teele hõlpraha järgi. Väikelinnade vaesed mehed suunduvad raske kaevanduse töö asemel linnadesse õnne otsima, kuid jäävad tihti kurjategijate meelevalda ja asuvad siis ise päti moodi tagasi tegema. See film on justkui road movie läbi ilmetute kaevandus ning tööstuslinnade, räpaste söögikohtade, litsimajade ja bussijaamade aga ka pilguheit kirevamasse maailma. Kaevandustes hukkunud omaste leinale vastanduvad neoontuledes striptiisiga ööklubid, videomängusaalid ja hiina uusrikaste maitsetud villad. Peategelase ja ta sõprade seiklusliku rännaku kõrval saab vaataja läbilõike ühiskonnast koos sotsiaalkriitilise sõnumiga. Digitaalkaamera kasutus lisas pildile ja sõnumile veelgi teravust. 4,5/5

Töötud, aega surnuks löömas ja üks naine kolme peale - tüüpiline pilt tänapäeva hiina meestest.

Ruokala Lokki - Kamome Diner

Kamome shokudo - Naoko Ogigami 2006

Clive Barker's Salome & The Forbidden

Salome - Clive Barker 1973
The Forbidden - Clive Barker 1978

See on teine Redemptioni reliisitud DVD mida olen näinud ja peab ütlema, et taas väga hästi tehtud töö. Paistab, et horrorile ennast pühendanud väikefirmad oskavad oma suurtest vendadest ( kasvõi näiteks Anchor Bay ) palju huvitavamalt ühele diskile läheneda. Kui Valerie and Her Week of Wonders´il oli diskil lisadena paar hullu trailerit ja omamoodi sobiv gooti-roki bändi muusikavideo, siis Barkeri plaat pakub telelavastuslikku sissejuhatust filmidesse. Lesbi vampiiride ja Xena´like naisõdalaste 15 minutilist veristamisega seotud muusikataktis väänlemist mustvalgete tudengifilmide eel oli üllatav näha Mingit seost Clive Barker'i loominguga oli raske välja lugeda, kuid asi toimis värskelt, omalaadi uuenduslikult. Ja kiitus ka Redemptioni tiimile selle eest, et üldse viitsisid vanad lindid restaureerida ( või varasti need lihtsalt AB lisaboxist ) ja sundisid Clive Barker'it The Forbidden´i lõpliku montaažigi ära tegema, siiani oli lühifilmi vaid jupiti näidatud. Filmid ise olid aga sellised tüüpilised kunstipärased tudengi eputamised. Salome oli ehtne ajunuss, kus mustvalgele lindile oli võetud noorte etlemist poolpimedas keldris. The Forbidden aga oli tänu oma lõpule hulga parem. Sisaldas geomeetrilise täpsusega seina löödud naeltele ja seljast naha koorimisele esimesi vihjeid Hellraiser´ile. Inglite poolt inimese nülgimine oli tehtud väga ägedalt, mustvalgest udusest pildist ja überamatöörlikust lähenemisest hoolimata oli tegemist praegugi kõhedust tekitava stseeniga. DVD-l lisana olevas intervjuulõigus kiidab Barker ise ka oma novaatorlikkust selle siiani uudse lõigu filmimisel. Mikrofon antakse intervjuu ajal ka Doug Bradley ( Pinhead) ja Peter Atkins´i ( hilisem Hellraiserite stsenarist) kätte, kes aitavad Barker'il lapsepõlve filmikatsetuste telgitaguseid meenutada. Kokkuvõttes tavalise esimese katsetuse tasemel käkid omapärases reliisis koos huvitava intervjuuga. 2,5/5

Esialgne la lõplik visioon.

Nightwatch

Nattevagten - Ole Bornedal 1994

Blessed by Fire

Iluminados por el fuego - Tristán Bauer 2005

Blessed by Fire ei tahtnud hästi töödata sõjafilmi ega draamana. Lahingukaadrid olid kehvalt lavastatud, mürskude asemel plahvatasid "bensiini pommid" ereda leegi ja musta kummisuitsuga ning öövarjus peetud lahing meenutas pigem statistide edasi-tagasi sebimist. Ka flashback´idena jutustatud lugu kolme noorsõduri sõprusest oli imalalt tavaline. Aga teema ise - Faulklandi sõda, oli minu jaoks tänu vähesele varasemale teabele huvitav. Mäletan küll lapsepõlve uudistest kui sõda peeti, kuid hiljem pole mõte sellele konfliktile tihti sattunud. Korra nägin Discovery kanalilt mingit dokki, kuid sedagi vaid poole pealt. Malviinide sõda näha läbi tava reamehe silmade oli igati hariv. Kuigi detailitäpset infot lahingute kohta ei antud, said aimuse nälgiva ja külmetava armee meelsusest ja varustatusest. Vahele näidati ka dokumentaalkaadreid briti armee tegevusest ja hiljem ka argentiinlaste alistumisjärgsest kaosest. Põhimõtteliselt said suure pildi peas kokku panna. Peale armee jõuetu juhtimise sai oma kriitika kätte ka Argentiina hetke majandus, sõjaveteranide kehv abi ja üleüldine töötus riigis. Vaadata tasub vaid Faulklandi sõja visualiseerimise pärast, laim stoori ise, suvalised näitlejad ja muu pisarakiskumine mõtetu. 2/5

Võitlusmoraali minetanud külmetavad nekrutid.

Serenity

Serenity - Joss Whedon 2005

Female Trouble

Female Trouble - John Waters 1974

Mu soome sõber nägi Watersi filme esmakordselt paarkümmend aastat tagasi Inglismaal kunstikoolis õppides ja on siiamaani meeletu fänn. Helistasin talle just ja lubasin selle filmi paari päeva pärast Helsingisse minnes kingitusena kaasa võtta. Mees oli meeletult õnnelik, tuli välja, et tegemisat on ainukese Watersi filmiga mida ta veel näinud ei ole. Olevat küll second-hand DVD poes filmi käes hoidnud, kuid tänu oma hyper-kallile ja regioonimuukimatule DVD mängijale jätnud 1. regiooni diski riiulile. No nüüd saan pühapäeval kui viinad joodud, õlled joodud, diskod läbi tammutud ja Trash laevaga Tallina suunas saadetud siis rahulikult mõnusa pohmakavaatamise teha. Tean, et mõnusa, kuna vaatasin ise filmi suure naudinguga. Mulle hakkab järjest rohkem Divine meeldima. Kuidas üks paks kiilakas mees suudab nii hästi funky foxy mamasid mängida on kümmet Oscarit ja Kuldgloobust väärt. Female Troubleś oli ta veel kaksikrollis ( mina ära ei tundnud, lugesin hiljem tiitritest ), mängides nii peategelast, kriminaalset vamp naist kui ka talle lapse teinud meest. Nii, et siis seksis ja eostas iseennast. Mõnus ! Kahju oli vaid sellest, et film lõpu poole oma tuure kaotama kippus ja üpriski vaikseks muutus. Oleks tahtnud ikka lõpuni lõbusalt kimada. 3,5/5

Harris Glen Milstead ehk Divine - 1945 - 1988.

Polyester

Polyester - John Waters 1981

Minu esmatutvus ( kui hilisemad ja mitte nii säravad Cry-Baby, Serial Mom , Pecker ja Cecil B. DeMented välja arvata ) John Watersi mainet toonud filmidega toimus alles paar aastat tagasi kult filmi Pink Flamingos kaudu. Suhtusin üpris eelarvamusega, filmist oli lihtsalt tänu sita söömise stseenile nii palju juttu tehtud, et arvasin selle aktiga kogu asja piirduvat. Tegelikult oli junni õgimine filmis ainult väike seik terves fantastiliste juhtumite jadas, näha sai muudki lõbusat ja julget freaki kraami. Ometi oli kogu veidrusel juures teatud võlu mis ei ole kaduma läinud ka režissööri hilisemates linalugudes. Ta filmid oleks justkui üks pikk ja lõputu peresaaga mis tutvustab ameerika nuclear-familyt kuuekümnendatest tänapäevani. Muljet aitab tugevdada samade näitlejate pidev kasutamine sarnastes rollides. Tuntumad on muidugi Divine ja Edith Massey, kultustaari staatusesse tõusnud surematud camp ikoonid. Watersi peredes on kõik sama moodi nagu tavakodanike ringis. On alkohoolikutest ja narkomaanidest emasid, vägivaldseid isasid, hukkaläinud poegi ja litse tütreid. Aga on ka palju armastust ja hoolivust mida reaalses elus lähedastest sõpradest näitlejad väga hästi välja mängida oskavad. Persega laulva mehe ja oma poega oraalselt rahuldav ema käitumise tagant leiab ka kuhjaga inimlikke tundeid ja ehedaid elusaatuseid. Polyester´is andsid kõik endast parima, kuid Divine ja lavastaja olid lausa fantastilised. Ütleme, et lausa geniaalsed. Geniaalne ( või vähemalt huvitav ) oli ka kinovaatajate jaoks toodetud "Odorama" kaardid. Vastavalt numbrile filmilindil kraabib vaataja sama numbriga märgistatud kohta kaardil ja tunneb filmi teemaga kaasaskäivaid lõhnu. Tore oleks olnud seda proovida, kahju, et DVD kaante vahel sellist kaarti polnud. Küll aga olevat neid kaarte 1999 aasta John Watersi filmifestivali jaoks taas partii toodetud. E-Baysse otsima minna ei viitsi, kuigi kindlasti on sealt võimalik leida. Waters ise ütles "Odorama" kohta, et rahvas maksis kinopileti hinna sitahaisu nuusutamise eest. Nojah, vägagi Waters´ilik. 4/10

Nirginaeratusega John Water oma töötoas.

Piranha

Piranha - Joe Dante 1978

Hunger - Sult

Sult - Henning Carlsen 1966

Filmi viieteistkümnendal minutil tekkis juba tunne, et suuremat nälga peategelasel ikka tulla ei saa kui juba on aga ei. Mees pingutas söömata veel 3-4 ööpäeva ära nii, et pole asigi. Ega see nälg teda tegelikult piinanud vaid uhkus. Mind on alati õpetatud, et kui antakse võta ! Kui antakse süüa - söö ! Kui antakse raha - pista tasku ja tunne rõõmu. Filmi peategelasest pseudo intelligent aga oli nii uhkust täis, et pigem nälgis ning viis oma kuuenööbid ja prillid pandimajja kui lubas võõral end aidata. Minu arust on selline uhkus ja väärikuse säilitamine ehtne juhmus, mina võtaks nälgivalt lesknaiselt leiva suust kui kõht tühi oleks. "Kirjanik" Pontus aga on teist masti mees ja tänu sellele kaotaja. Tegelikult pole ta ka kaotaja, Kristiaanias pole tal midagi kaotata. Ta ei kuulu siia ega oma pealinnaga mingit sidet. Dialoogid annavad mitmeid kordi mõista, et Pontus kuulub tegelikult maale kus ta ka hästi oma eluga hakkama sai. Kas pigem nälgida wannabe kirjanikuna Tallinna tänavatel linnamelus või töötan täiskõhugaga Orajõe saeveskis, selles on küsimus. Lõpp on filmil lootustandev, laev viib näljast juba hulluma kippuva mehe linnast ära, uus elu on algamas. Kui alul mõtlesin, et võiks ka Knut Hamsun´i ( just selle natsisea, vaenuõhutaja ja Hitleri verevenna fašistlikul raamatul film põhineb ) teose läbi lugeda, siis nüüd enam ei viitsiks. Aitab küll näljast, asume kõhtutäitvamate filmide juurde. Mind on ootamas üks maitsev ja rasvane Divine. 2,5/5

Pontus - pea pilvedes.

Lifeforce - Vampires from Outer Space

Lifeforce - Tobe Hooper 1985

Loomulikult arvavad astronaudid, et avakosmosest avastatud tulnukate tähelaevast tuleb humanoidsete inimeste surnukehad kohe oma alusele kaasa tassida. Mitte keegi ei tule kunagi selle peale,, et see võiks ohtlik olla või kasvõi soovitaks enne pisut asja uurida kui klaaskirstus kosmoses vedeleva palja palja seksika naise oma "koju" tassid. Olgu, loogikaga head ulmekat ei tee, ilma "kosmosevampiiride" ära vinnamist polekski ju midagi. Tänu astronautide juhmusele aga sain mõnusat ulmekat näha. Mulle on järjest rohkem meeldima hakanud sellised mixed sisuga filmid kus võetakse tilgake igast žhanrist ja segatakse häbi tundmata kokku. Lifeforce algab justkui 2001: A Space Odyssey, jätkub Species´ise sarnase jälitusthrillerina, siis viib vaataja tuttava ja tüüpilise vampiirifilmi manu ning lõpetab George A. Romero zombieflikina. Igav ei hakka hetkekski ja üle viie minuti põnevust pakkumata ei jäeta. Kohati on sisu käänak üllatav. Tulnukate para ja füüsilistel võimetel ei olnud piire ja paar kohta suutsid lausa kulme kergitama panna. Ka eriefektid on oma aja kohta päris rajud, hilisemat Londoni laastamist "zombiede" poolt nähes, saad aru, et raha selle filmi valmimisel kokku ei hoitud. Päris massiivne kaheksakümnendate Briti filmi kohta. Tõelisele ulmegeek´ile on filmis maiuspalana captain Picard´i homosuudlus ja vorlonite kosmosesõiduki eelkäia. Film ise sobib aga ka ulmekaugele inimesele, piisav action ei lase huvil raugeda. 3,5/5

The Devil and Daniel Johnston

The Devil and Daniel Johnston - Jeff Feuerzeig 2005

Perth

Perth - Djinn 2004

Lugu keskealisest taksojuhist ( reklaamid lubavad Singapuri Taxi Driver´it aga minu jaoks kaldus lugu pigem Mona Lisa suunas ) Harry Lee´st kes lootuses emigreeruda Austraaliasse hakkab kokku ajama lennupiletiks vajalikku summat. Ausa tööga võtaks asi aega ja nii otsustataksegi koos hindust kamraadi Selvamiga astuda lõbutüdruku biznesit ajava triaadi teenistusse. Peagi armub Harry kaunisse prostituuti kes meenutab mehele kunagist kallimat. Kuna taksist on ärplev alkohoolik ja napsusena vägivaldne põikpea, järgneb peatselt konflikt kriminaalidest peremeestega. Harry ja ta sõber pole aga ka ise papist poisid, mõlemal seljataga teenistus Vietnami sõjas erivägede koosseisus, Selim aga ka veel kunagine raskekaalu poksitsempion. Singapuri sõltumatu kino, kõlab ahvatlevalt ah ? Jube hästi tehtud film. Täpselt selline nagu ühest õigest indie filmist oodata - uudne, koomiline ja vägivaldne. Hea stsenaarium mis laseb stoorile kõrvalpilku heita ka peategelaste peaaegu asjasse puutumatute omaste suuläbi antud taustainformatsiooni kaudu. Taksojuhtide ultravägivaldse juhendaja minutiline telefonikõne armee kordusõppustelt oma protežeega oli super dialoog, naljakaim hetk viimasel ajal nähtud filmides. Ka oli linti lahedalt lõigutud ja kaamerat kasutatud. Eriti hästi kukkus see välja peategelase joomatuuri näitamisel, kiire ja koomiline montaaž. Selline tipp topp asi. Kindlasti vaadata lisade hulgas olevaid välja jäetud stseene koos lavastaja kommentaariga. Päris palju seletatakse lääne inimesele lahti pisidetaile ja antakse filmile lisainfot. Trailer on siin. 4/5

I am a simple man.

Story of a Junkie - Gringo

Story of a Junkie - Lech Kowalski 1987

Troma on nii kultusnimi ja Toxie nii hea, et tavaliselt unustatakse ära kui palju tõeliselt halbu ja mittemidagi ütlevaid filme firma reliisib. Lõbusate trashfilmide tegemisele pühendunud kompanii väljastab ka sellist saasta mille vaatamine on absoluutne masohism. Piinled ja piinled aga peab ju vaatama, ikka Troma film lõppude lõpuks. Story of a Junkie on tegelikult ainult Troma all reliisitud ja produtseeritud, kuid mitte otseselt kompanii režissööride poolt lavastatud aga klassikaline "odav" pitser on sellelgi küljes. Pool lavastuslik dokumentaalfilm viib vaataja NY narkarite maailma. Piisavalt karm ja realistlik, kuid liiga tuttav teema. Suure Õuna junkidest on tehtud teisigi filme, kvaliteetsemaid ja huvitavamaid. Austus sõltumatutele filmitegijatele kes proovivad kasina raha ja oskusega filmi teha, eriti dokumentaali suunas kalduvat, kuid vaadata pole just suurem asi. Peale kommentaarirea ja intervjuu lavastajaga olid plaadil lisadena veel Troma reklaamid netilehtedele, filmifestaritele ja tulevastele reliisidele, kõvasti rajum kraam kui main movie ise. Tahaksin kindlasti näha Troma dokumentaalfilmi ameerika veidratest ja perverssetest inimestest ning lugeda Lloyd Kaufman raamatut filmi tegemise nippidest. Ma juba kujutan ette milliseid nõuandeid seal jagatakse. Nagu alati ka pooltosinat Troma trailerit ja üllatusena isegi Entombed´i video. 30 aastat sõltumatut kino, paar pärli ja hunnik sitta aga Troma seisab kindlalt kõige kiuste. 1,5/5

Jan Peter Kranig´i maal "Junkie".

How the Lack of Love Affects Two Men

Aejeong gyeolpibl du namja-ege michineun yeonghyang - Kim Seong-Hun 2006

Star Wars: Revelations

Star Wars: Revelations - Shane Felux 2005

Lugedes Ulmeguru uuest blogist sissekannet Star Warsi fännfilmi Reign of the Fallen kohta, tuli mulle meelde üks aasta varem silma jäänud austajate poolt saagale lavastatud lisalugu. Alustasin ühest Ulmeguru poolt postituse lõpus antud lingist ja peale paari klikki olingi Revelationsi kodulehel kus DVD vabavarana allalaadimise võimalus täitsa olemas. Suuremat sorti fännidele ka eraldi DVD filmi valmimise telgitagustest, mina rahuldusin vaid main moviega kus lisadeks vaid paar audio kommentaari ja väga kasulik inglise subtiitri rida. DVD ise oli ilusa animeeritud menüüga, kuid kahjuks vigase navigeerimisvõimalusega. Pannes filmi stop nupust kinni, visatakse sind automaatselt eelmise chapteri algusesse ja 6 kordsel edasi kerimisel pilt hangub. Ka pildi enda kvaliteet pole kiita. Mulje on justkui oleks mingis viletsama kvaliteediga meediast konverditud, 8,57 mb sekundis bitrate on väga petlik. Puudused DVD konstruktsioonis korvab aga film ise. Seekord on suutnud fännid teha filmi koostöös George Lucas´ega ja seda on kohe märgata. Lubatud on kasutada ametlikku Star Wars sümboolikat, kostüüme ja muusikat, filmi tegevuski on ametliku liiniga ühtiv, paigutudes kolmanda ja neljanda osa vahele. Stoori, koos end hamburgeritest paksuks õginud jänki "näitlejatega" muidugi pole suurem asi ja ega 45 minutig a jõuagi Tähtedesõja laadne massiivne eepos tuure üles võtta. Mina vaatasin lihtsalt Star Wars maailma väliskülge. Rõivaid, tulnukate maske, kosmoselaevade ja võttepaikade dekoratsioone ja täiesti rahuldavat arvutigraafikat. Kosmoselahingud ja outer space stseenid olid korralikul Babylon 5 tasemel, hea vaadata. Star Wars fännile kindlasti rohkem pakkuv, minu jaoks lihtsalt OK! Nagu ikka - tore, et tehakse ja tasuta tirimiseks netti pannakse. 3/5

Disainiga võis rahule jääda.

This Film Is Not Yet Rated

This Film Is Not Yet Rated - Kirby Dick 2006

Mul uitas mõtteis seda dokumentaali vaadates pilt suletud ringist. Inimesed kes huvituvad filmidest, vaatavad ka seda dokumentaali, kuid kõik on nende jaoks tuttav ja teada juba varem. Inimesed kellele aga filmivaatamine pinget ei paku jätavad käesolevagi vaatamata. Ehk siis ühed teavad juba niigi ja teisi ei huvita nagunii. Kellele see film siis suunatud on ? Vägisi jääb mulje, et ainult MPAA rating boardi jaoks, kelle üle naljaheitmine käib. Minusugune filmivaataja ei leidnud küll näiteks ühtegi varem teadmata fakti ja "suur paljastus" hindajate isiku paljastamisel ei paku absoluutselt huvi. Režissöör oleks võinud 30 minutit lühema faktitiheda MPAA tööd valgustava filmi luua jättes välja mõtetud arvamustevahetused detektiiviga ja reittimist põdevate lavastajate halina. Ka oleks võinud DVD reliis olla koos lõppu monteeritud piraatluse skandaali kajastamisega. MPAA nimelt tegi sellest filmist autori nõusolekut omamata saedusevastaseid koopiaid ja jagas neid oma töötajatele. Maailma suurim piraatluse vastane ise sama süüdistuse all, see oleks olnud palju huvipakkuvam kui lihtsalt ratingu osas nämmutamine. Kui aus olla, võiks suuremast osast filmidest seksi kujutavad kaadrid välja lõigata, mina puudust ei tunneks. India ja aasia filmides näidatav voolav või tilkuv vesi seksuaalakti surrogaadina kõlbab küll. Hunt söönud ja lambad terved. Hetkel ei tule küll meelde ühtegi filmi millest palja pinna väljalõikamise pärast lärmi lööks. Samas aga soovin ikka saada Ken Park´i vaid Venemaal reliisitud totaalset lõikamata versiooni, kus seksi on veelgi rohkem. He he ! 2,5/5