Ohh kuidas mind alati need aasia filmide remake´id ettevaatlikuks teevad, millist kakat nad nad alati lõpuks välja lasevad. Mitte, et mul nende vastu midagi otseselt oleks, alati kasu rohkem kui kahju. Originaali loojad saavad Hollywoodist kopsaka rahapaki mille eest kodumaal veelgi paremaid filme vorpida ja lääne inimene jõuab remake´i kaudu tihti originaalini. Põhimõtteliselt peaksid ju kõik õnnelikud ja rahul olema. Infernal Affairs oli muidugi super filmielamus, põhimõtteliselt koos Time and Tide´iga andsid nad mulle tagasi usu Hong Kongi action´i elujõusse mis üheksakümnendate keskpaigast saati allamäge veeres. Film mis viis HK kino heroic bloodshed´ist kriminaalthrilleri juurde. Verstapost nii uuenduslikkuses kui kassatulude poolest. Õnneks oli remake sama hea kui originaal. Jälgis sissetallatud rada täpselt, ainult paar sammu astuti teelt kõrvale. Jõuliselt mõjus ohtra vägivalla sissetoomine ja näitamine. Räpased pätid peksid ja kihutasid kuule pähe nagu konveieril, iga kümne minuti kohta üks surnukeha. HK oli üllatuslikult palju tagasihoidlikum ja mitte ainult killimise teemal. Ka armastuse ja tunnete kohapealt hoiti samuti minimalistlikumat stiili. Peategelaste naissuhted olid olemas, kuid mitte nii esile tõstetud. Samas jäid aga The Departed´ist välja mõned hetked mille järele küll puudust ei tekkinud, kuid mis HK versioonile seda "nõksu" juurde andsid. Näiteks stereote ostmise koht elektroonikapoes. No ütleme siis, et see oli korvatud hilisema rõduäärel jooksva roti näitamisega. He he ! Leonardo DiCaprio pole muidugi Tony Leung. Leo tegelaskujust õhkus raevukat rahulolematust ja ülevoolavat keevaverelisust. Tony selles rollis meeldis mulle rohkem, tema oli malbelt õnnetu. Uusversioonis on aga üks päris mõnus tegelane - seersant Dignam Mark Wahlberg´i esituses. Tänu tema etteastele on ka lõpp erinev HK versioonist. Või ütleme mõlemast versioonist, sest DVD-lt oli võimalik näha ka alternatiivset lõppu. Hong Kong - ten points ja US eight points. Aus ? 4/5
Kallis päevik! Täna tuldi mulle jälle kallale. Emale pidin ütlema, et kukkusin.
originaali pole ma õnneks näinud ja ei kavatse ka kunagi vaadata. scorsese pole kunagi mu lemmik olnud ja ka selle filmiga ei tõuse minu jaoks kuigi huvitavate lavastajate tasemele. osad filmid on tal vaadatavad, osad igavad. aga oskab näitlejaid mängima panna ja selgeks teha, mida nad tegema peavad. Mul ei olnud The Departed'i suhtes erilisi ootusi, nii et ei pidanud pettuma. Filmi suurimaks miinuseks on see, et on tunda, et on pilukate pealt viksitud - Monahani stsenaarium säilitas ilmselt üsna palju originaali ja tulemus ongi sihuke natuke kipakas. Liiga palju on stsenaariumus asiaatide storyde lollusi - visklemisi ja vinte, lool ei lasta rahulikult areneda, ikka forsseeritakse edasi. nagu näiteks sees mobiilidega trikitamine - tõi meelde ´hiina karate filmid, kus kah otsitakse igasuguseid vahendeid, millega uudsemat ja mitmekesisemat kismat demonstreerida. et filmil on mitu lõppu - see on ju tüüpiline pilukate võte. ja tegelased olid liiga hüsteerilised, röökisid ja tõlitsesid kogu aeg - samuti hüsteeriliste asiaatidele filmidele omane joon. ühesõnaga, et kui oleks suudetud seda asja rohkem valge inimese storytelling raamistikus pakkuda, oleks ehk etem saanud. korra vaadata kõlbas.
ReplyDeleteMinu arust olid filmid piisavalt erinevad, kuigi kulgesid sama stsenaariumi järgi. HK versioon on aga parem, need vimkad ei hakka seal nii silma. kohalik kino ongi ju selline, pisut üle vindi. Lääne filmis hakkab see häirima, kuid aasia filmis lööd käega, teada värk. Hüsteeriline oli Nicholson, ju siis vanamees pidas paremaks niimoodi rolli täita, hiinamaal olid kõik vaiksed ja tagasihoidlikud.
ReplyDelete