The Adventures of Huckleberry Finn - Michael Curtiz 1960
Thursday, November 30, 2006
Wednesday, November 29, 2006
The Departed
The Departed - Martin Scorsese 2006Ohh kuidas mind alati need aasia filmide remake´id ettevaatlikuks teevad, millist kakat nad nad alati lõpuks välja lasevad. Mitte, et mul nende vastu midagi otseselt oleks, alati kasu rohkem kui kahju. Originaali loojad saavad Hollywoodist kopsaka rahapaki mille eest kodumaal veelgi paremaid filme vorpida ja lääne inimene jõuab remake´i kaudu tihti originaalini. Põhimõtteliselt peaksid ju kõik õnnelikud ja rahul olema. Infernal Affairs oli muidugi super filmielamus, põhimõtteliselt koos Time and Tide´iga andsid nad mulle tagasi usu Hong Kongi action´i elujõusse mis üheksakümnendate keskpaigast saati allamäge veeres. Film mis viis HK kino heroic bloodshed´ist kriminaalthrilleri juurde. Verstapost nii uuenduslikkuses kui kassatulude poolest.
Õnneks oli remake sama hea kui originaal. Jälgis sissetallatud rada täpselt, ainult paar sammu astuti teelt kõrvale. Jõuliselt mõjus ohtra vägivalla sissetoomine ja näitamine. Räpased pätid peksid ja kihutasid kuule pähe nagu konveieril, iga kümne minuti kohta üks surnukeha. HK oli üllatuslikult palju tagasihoidlikum ja mitte ainult killimise teemal. Ka armastuse ja tunnete kohapealt hoiti samuti minimalistlikumat stiili. Peategelaste naissuhted olid olemas, kuid mitte nii esile tõstetud. Samas jäid aga The Departed´ist välja mõned hetked mille järele küll puudust ei tekkinud, kuid mis HK versioonile seda "nõksu" juurde andsid. Näiteks stereote ostmise koht elektroonikapoes. No ütleme siis, et see oli korvatud hilisema rõduäärel jooksva roti näitamisega. He he ! 
Leonardo DiCaprio pole muidugi Tony Leung. Leo tegelaskujust õhkus raevukat rahulolematust ja ülevoolavat keevaverelisust. Tony selles rollis meeldis mulle rohkem, tema oli malbelt õnnetu. Uusversioonis on aga üks päris mõnus tegelane - seersant Dignam Mark Wahlberg´i esituses. Tänu tema etteastele on ka lõpp erinev HK versioonist. Või ütleme mõlemast versioonist, sest DVD-lt oli võimalik näha ka alternatiivset lõppu. Hong Kong - ten points ja US eight points. Aus ? 4/5
Kallis päevik! Täna tuldi mulle jälle kallale. Emale pidin ütlema, et kukkusin.
A Thousand and One Nights - Arabian Nights
Il Fiore delle mille e una notte - Flower of the Arabian Nights - Pier Paolo Pasolini 1974Pasolini, vana pervo on loonud täesti National Geographic´ule või Travel Channelile väärilise matkavideo Jeemenist, Nepaalist, Indiast ja Etioopiast. Ilusad eksootilised linnad, kõrbemaastikud ja rohelised oaasid. Kaamlikaravanid veavad väärtuslikke kangaid, kirevates hõlstides naised keedavad lahtisel tulel süüa ja väärikad lumivalgete habemetega vanakesed vestlevad jutte. Kõigele sellele ränduri maailmale on lisatud veel muinasjutu oma. Juttude järgi pidi ka erootikat olema, kuid mina küll peale paljalt ringi jooksmise ja naljaka kehade vingerduse midagi teemasse minevat ei näinud. Võib olla selline lastele mõeldud erootikafilm, mida neile fantasy sisu tõttu isegi pühapäeva hommikul näidata võib. Ilus loodus ja võimas idamaine arhidektuur, sisu aga jääb napiks. Soomlaste Futurefilmi kaanekujundus ( kõigi Pasolini Collectioni reliiside papist dvd boxid ) aga on väga kena, kõlbab kasvõi sellepärast riiulile hankimist. 1,5/5
Monday, November 27, 2006
Tales of the Rat Fink
Tales of the Rat Fink - Ron Mann 2006Ed "Big Daddy" Roth - minu jaoks ei tähendanud see nimi küll mitte midagi. Teadsin sisukirjelduse kaudu dokfilmi kohta , et tegemist on custom hot-rod rebuilderiga, kes tänu oma disainitud autodele kuulus on. Ameerika popkultuur on aga piisavalt mõjuvõimas ja ka Ed´i viimistletud neljarattalised taiesed tulid isegi minusugusele autovõhikule tuttavad ette. Piisavalt omapärased ja uuenduslikud, et meelde jääda. Välimuselt liiga freaky´d tänaval sõitmiseks, pigem kunstiteosed kui transpordivahendid. Ega nendega sõidetagi, kõik Ed´i valmistatud autod asuvad erinevates USA transpordimuuseumides, suurim kollektsioon Kalifornias. Autor kinkis sõiduvahendid muuseumi kollektsioonidesse, kuna soovis nende säilitamist originaal välimusega, erakätes see puutumatuse tunne puudub. Isegi poolsajandit hiljem on ta ehitatud masinad ikka veel autonäituste tõmbenumbriks, figureerivad auto ja disainiajakirjades ning kujutavad püsiekponaadina kultuslike palverännakute sihtpunkte.
Aga autod ei ole ainsad tänu millele mul härra Roth´i käekiri tuttav ette tuli. Mees on joonistanud nn. Monster Car´i pilte T-särkide jaoks. Hot-rod´iga kihutava Dracula või zombie pildiga välismaine särk oli minu lapsepõlves kõva sõna. Ma oleks vanemate säästud röövinud, et soomest toodud või ühendriikidest saadetud monster shirt´i enda selga saada. Dokfilm tutvustab Ed´i kui esimest pildiga T-särkide tootjat. Kas ta nüüd ka selles esimene oli on kahtlase väärtusega info aga autoroolis istuvate monstrumitega mänguautode tootja kindlasti. "Big Daddy" kaubamärgi all lasti välja veel kokkuliimitavaid mudelautosid, nukke ja isegi koomikseid Ed´ist ja Rat Finkist. Rat Fink on vast Ed´i kõige tuntuim looming. Haisev karvane paks rott, kogu lääne tarbimishullust parodeeriv anti-Mickey Mouse. Rott kes õpetas lastele, et erinev olemine pole patt. Rat Fink andis paljudele kuuekümnendatel võrsunud noortele uhkustunde olla erinev, olla freak ja geek. Kõige selle merchendise biznesi juures jäi Ed Roth´il aega üle ka oma põhi armastuse jaoks. Autosid ehitas mees oma meele järgi ümber kuni surmani 2001 aastal. 
Autohullude, lavastaja Ron Mann´i ja animaator Mike Roberts´i dokumentaalfilm on austusavaldus nii Ed Roth´ile kui kogu hot-rod kultuurile. Peale Ed´i eluloo näidatakse ka hot-rod´ide ajalugu neljakümnendatest kuni tänapäevani. Loo jutustajateks on ajastu autod kellele laenavad oma hääle mitmedki tuntud näitlejad. Ohtrate dokumentaalkaadrite, filmilõikude ja animatsiooniga film oli kaasahaarav ja humoorikas lugu. Nauditav rännak koos custom car´ide, Rat Finki ja Big Daddy´ga läbi minu jaoks tundmatu ühendriikide subkultuuri - hot rod´ide maailma. Poleks kunagi uskunud, et autod ja nende ehitamine võib nii põnev olla. Aga oli ! DVD-l boonusena veel mitmeid pärle. Ed´i joonistusi ja 10 minutiline intervjuu kus näidatakse ka seitsmekümnendatel valminud Rat Finki taiplikku reklaami. 4,5/5
Ed "Big Daddy" Roth ja ta lemmiklaps Rat Fink.
Sunday, November 26, 2006
Thursday, November 23, 2006
Beyond the Mat
Beyond the Mat - Barry W. Blaustein 1999Film wrestlingust ? Kamoon, see ei saa ju põnev olla. Ameerika alla meetripikkustele lastele mõeldud meelelahutus, kus hirmuäratavad trikoodes onud üksteist akrobaatiliselt kolgivad. Kokkulepitud ja varem harjutatud näitemäng, kus reaalselt midagi vägivaldset ei toimu. Lapsestsaati wrestlingu fänn olnud Blaustein viib meid aga särava areeni taha ja tuvustab "maadlusmaailma" pimedamat külge. Esiteks ei püsi kõik alati kokkulepitud kava piires. Noor uljaspea The Rock peksab plaaniväliselt areenil läbi Mick 'Mankind' Foley, et ise WCW ( World Championship Wrestling ) auhinnavöö külge panna. Mick Foley on küll raudse tervisega mees, kuid tihti tuleb teda lavatagant kiirabiga haiglasse sõidutada. Aastate kaupa kukkumine matile võtab tervisest suure tüki, 60 aastase Terry Funk´i põlved on nii läbi, et arst ei soovita püstigi tõusta. Peale lõhutud tervise jäävad maadlejatest maha ka lagunenud perekonnad. Kaheksakümnendate superstaar Jake 'The Snake' Roberts on kaamera ees üks sümpaatsemaid ja ausamaid jutustajaid. Samas aga tugevas sõltuvuses heroiinist ja cracki suitsetamisest, depressiivne ja võimetu oma perekonnaga mingitki inimlikku suhet looma. Mees kes tunneb paanilist hirmu oma laste ees on samas väga aval oma enda vanematest jutustamisel. Peale 3 peategelase toob Beyond the Mat meieni veel promootorite, mänedzeride, ning tõusvate ja kustuvate wrestlingu staaride armee. Lavalaudadel koos on nad meelelahutuslik näitemämg, lava taga aga on igal mehel individuaalne tragöödia. Tõsine film ameeriklaste ühest lemmik meelelahutusest, palju julmemast kui esmapilgul paistab. 4/5
Jake 'The Snake' on visanud vastasele kaela elusa mao - suurepärane show.
Huutajat - Screaming Men
Huutajat - Screaming Men - Mika Ronkainen 2003Karjuvate meeste koori olin varem lõigukaupa nii ETV-st kui YLE pealt vaadanud. Alles soome sõbra toodud DVD-lt otast lõpuni vaadates taipasin millise suurepärase ja lõbusa filmiga on tegu. Eht soomlasliku jonnakuse, südamlikkuse ja kareda/maheda huumori on Mika Ronkainen suutnud jäädvustada kõige paremas vormis. 25 täiskasvanud meest karjumas kopsupõhjast tuleva häälega prantsusmaal, islandil ja jaapanis. Mõnus. Peale karjujate välismaa turnee keskendub dokk nende dirigendi ja laulukoori looja Petri Sirviö mõtetele. Vallatu pereisa Petri on Huutajate hing, ühteagu karm koorijuht ja samas lollitav naljahammas. Tüüp kellega endalgi tuli tahtmine paar õlut juua ja ilmaasju puhuda. Kui sa Petri seda praegu loed ole hea ja võta ühendust enne kui Tallinnasse vodka-ostule tuled. Saame kokku, teen paar õlle välja. OK ? 5/5
Mehed karjuvad nii, et jää ragiseb jalge all.
A Cock and Bull Story
A Cock and Bull Story - Michael Winterbottom 2005Laurence Sterne´i "The Life and Opinions of Tristram Shandy, Gentleman" raamatutesarja peeti võimatuks kinolinale tuua. Herr Winterbottom aga tegi ära nagu naksti. Kõlakate järgi ( kuna ise raamatuid lugenud ei ole ) isegi sarnaselt ülesehitatud koos kümnete kõrvalepõigete ja tekstiväliste kommentaaridega. Film filmist, film filmi näitlejatest, film filmi tegemisest ja kõiges selles virvarris ka kübeke Tristram Shandy´t. Või õieti tema isa Walter Shandy´t ja onu Toby Shandy´t. Tristram ise on temast tehtud filmi kõige vähem demonstreeritud tegelane.
Keskealist Tristram´it ja ka tema isa mängib briti üks andekamaid komöödianäitlejaid Steve "Knowing Me, Knowing You... " Coogan. Paljud naljad filmis ongi ülesehitatud tema varasematele rollidele, eriti torkab silma Alan Partridge´i tegelaskuju pidev koomiline ärakasutamine. A Cock and Bull Story kubiseb briti televisioonisarjade ( Little Britain, Black Books, Fast Show ) kaudu tuttavaks saanud nägudest ja isegi ameerikamaa kultusarjast X-files oli saabunud külalisesineja Gillian Anderson kelle nägemine oli napp, kuid värskendav. Filmi ennast ümberjutustada sarnaselt lavastamisele on raske. Kuidas sa jutustaksid sõbrale Being John Malkovich´i või mõnda The Office´i episoodi ? Peen vaimuks dialoog ja vallatu montaaž teevad selle vaid osaliselt edasiantavaks. Peab lihtsalt ise nägema ja kui ei viitsi DVD tellida võib sammud PÖFF´ile vedada. Vaimukas, teravmeelne ja värske. 4,5/5
Vennad Shandy´d.
Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest
Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest - Gore Verbinski 2006Seiklus ja ei midagi enamat. Ega oodanudki, esimene osa andis juba selge ettekujutuse järgnevast mis loomulikult oli kraadi võrra lahjem kraam. Esimeses piraadiloos säranud Johnny Depp tundus seekord ebaveenvana, kuna proovis oma Jack Sparrow tegelaskuju veelgi veidramalt välja mängida. Minu arust aga pingutas kõvasti üle, ei jäänud muljet kui huvitavast tegelasest. Rohkem oli ta ekraaniltolgendamist tüütu vaadata. Esimesest filmist tuttav kapten Jack Sparrow veidrikuna oleks võinud pigem jõulisema karakteri poole liikuda, mitte veelgi vedelama luuludega hipist lillelapse suunas. No loodame siis, et kolmandas osas saab tast lõpuks mees. Väheke veider võib olla, kuid ikka munadega. Ka sisu oli igavam. "Lendav hollandlane" oli iseenesest hea idee, mingi konnadest ja kaladest meeskond aga jättis mind külmaks. Isegi valge linaga kummitused ghostship´i laevaroolis oleksid mõnusam tundunud, ikka selline vanakooli värk. Silmarõõmu pakkus aga võitluskoreograafia, parimate kung-fu filmide vääriline jõukatsumine. Lõbus ja uudsete nippidega. Muidu keskpärane, lihtsalt mõnus vaadata. 2,5/5
Rootsi piraadid teeks Kariibi omadele 1:0 tuule alla.
Seven Up!
Seven Up! - Paul Almond 1964Briti televisooni suurprojekt filmida 14 last seitsmeaastase intervalliga kuni aastatuhande vahetuseni. Esimeses osas kohtume "seriaali" peategelastega vanuses 7 eluaastat. Kõik on just astunud kooli. Kuna aga "osatäitjad" valiti erinevatest sotsiaalsetest kihtidest on ka koolid erinevad. Kahjuks pole asjatundja, kuid 4 erinevat koolisüsteemi tundub mulle küll liiga palju olevat. Riigikool ja erakool, sellest peaks piisama, või kuidas ? Riigikooli ja maksulise kooli 7 aastaste vahelised erinevused on üllatuslikult kohe märgata. Riigikoolis käivad rüblikud ja vambumehed, ning rikaste vanemate lapsed on hoopis väljapeetumad, vaiksed ja lakutud. Ka jutt on pursuilastel täiskasvanulik ja seda juba seitsmendal eluaastal. No vähemalt huvitavad plikad, astronaudid ja mängimine neid kõiki, erinevused tulevad Financial Times´i lugemise ja kooliõuel kaklemise kohapeal sisse. Esmane tutvus oli naljakas, eks saab näha samu lapsi järgmises filmis juba 14 aastaste teismelistena. 3/5
1964 aasta mängumaa näeb välja nagu tänapäeval prahist puhastamata ehitusplats. Lastel, nii rikastel kui lastekodu omadel, oli aga lõbus.
America: From Freedom to Fascism
America: From Freedom to Fascism - Aaron Russo 2006Produtsent Aaron Russo America: From Freedom to Fascism tundus algusminutitel olevat tavaline mures oleva ameeriklase püüd näidata tõde riigis toimuva kohta. Samalaadne digitaalkaameraga ülesvõetud intervjuude ja filmikatketega klassikalistest teostest pikitud meelelahutusliku küljega dokumentaal. Selline M.Moore´i stiilis dokumentaalfilm- hamburger - kerge süüa, kerge seedida ja mingi toitaine organism veel ka omastab. Viimasel ajal on rahva nõudlus selliste kergete snackide, pealiskaudse teabe ( pealiskaudsuse vastasest infost ) vastu suurenenud. Tegelikult sobib From Freedom to Fascism sinna nišhi küll. Tavaline, vähemalt minule mitmeid kordi ülenähtud "big brother is watching you" teema. USA tüürimine ( olemine ) politseiriigi poole. Krediitkaardijäljed, internetijäljed, kohustuslik ID-kaart ja naha alla paigutatavad Digital Angeli Veri-chip tüüpi mikrokiibid. Väga tõsine teema, kuid minu jaoks liiga tuttav, et taaskordsest ülekordamise vastu huvi tunda.
Huvi äratas hoopis minule seni tundmatu USA tax-protesterite teema. Tuleb välja, et Ühendriikides puudub seadus mis käsib tulumaksu maksta. Maksuameti töö on sellest tulenevalt ebaseaduslik, nagu ka muud föderaalreservi aktsioonid. Pooleteisttunnisest dokist kulub 2/3 IRS-iga seatud ebaõiglustele ja see on filmi tugevaim külg. Jääbki arusaamatuks miks oli lavastajal vaja veel teisi teemasi pealiskaudselt puudutada. Tulumaksust ja sellega kaasnevatest kohtuahingutest, poliitikute ja analüütikute arvamustest maksusüsteemi ja panganduse kohta oleks piisanud. Parem komplekte üheteemaline dokk. Igaljuhul tore oli kuulda-näha senitundmatud ebaõigluse tahku USA juriidilises süsteemis. 3,5/5
Veri-chip - varsti on meil kõigil selline.
OK baytong - Baytong
OK baytong - Nonzee Nimibutr 2003Budistist munk lahkub kloostrist, et hakata hoolitsema oma orvuks jäänud õelapse eest. Munga kohanemine modernse Tai eluga ei saa kerge olema. Suurlinna rütm oma karaoke kõrtsude, kihutavate mopeedide ja pidevalt helisevate mobiiltelefonidega on mehele midagi sootuks tundmatut. Õnneks on kõik teda ümbritsevad inimesed kenad ja omakasupüüdmatult abivalmid. Samm sammu haaval õpib uje noormees tööd õelt päranduseks saadud juuksurisalongis ja mobiilteenuse äris. Rahategemine pole aga ainus mida endisel mungal õppida tuleb, ka esimene armumine ja sellega seotud valud on poisile väske kogemus. Palvetamine ja pühakirja lugemine tihti ei aita kui riist kõvaks läheb. Leida tuleb teised moodused oma elu seada nii, et kõigil hea tunne oleks. Ilus ja südamlik film.
Tegevus on viidud Malaisia piiriäärsesse Yala provintsi kus elab budistlike thailaste kõrval ka hulgaliselt moslemeid. Islami usu ja sallivuse teema on filmis üks läbivamaid. Moslemid ja budistid peavad igapäev rahus külg-külje kõrval elama. Suheldakse omavahel, austatakse teineteise kombeid ja isegi sõlmitakse segaabielusid. Siiski jääb midagi linnaelanikele mõistmatuks. Endise munga Tum´i õe tappis islamistidest naabrite pomm. Rahulikus väikelinnas aetakse ka ohvriterohke terrori rida ja kaitsetu ei ole sellevastu keegi. Üllatav oli näha südamlikus draamas karmi religioonide vahelist konflikti, kahju ainult, et sellel pikemalt ei peatatud. Minusugusele eurooplasele jääb islamistide tapatöö oma enda tuttavate vastu siiski arusaamatuks. Teema vähenegi puudutamine aga andis filmile palju juurde. Ka draama zhanri eelistamine romantilisele suunale andis filmile palju. Ainult selle viimase minuti lõpust unustage ära. Mungakoolituse saanud metroseksuaali välimusega Tum juuksurisalongis popmuusika saatel fantaasiasoengut tegemas oli minule liig. 3/5
Just kloostrist saabunud Tum oma õe matustel.
Wednesday, November 22, 2006
The Juniper Tree
The Juniper Tree - Nietzchka Keene 1990Mul on kohe krooniline ja ravimatu vastumeelsus islandi mega-staar Björk´i vastu. Põhja selleks panid Sugarcubes´i aegsed jutud ta lapse isaduse ümber ja hilisem püüd olla pidevalt "eriline" ainult süvendas põlgust. Björk´iga filmi vaatama suutis sundida mind ainult huvi maagilise sisu vastu. Seda polnud just palju ja ega see põhjamaa loits ikka aasia manamise vastu saa, vähemalt "Kadaka" tuim isikupäratu võlukunst. Isikupäratu oli terve luitunud must-valge film. Lavastaja võinud vähemalt terve asja värvilisena linti võtta. Island ju ilus roheline maa, lausa patt seda tuhmides hallikates toonides kujutada. Must-valgena jättis filmikooli lõputöö mulje, toore katsetuse fiili. Puised näitlejad üksildases kohas asuvas talus. Vahepeal kõnnitakse ka mereranda või niidule, kuid suuremosa ajast kükitavad tegelased tahmunud kambris ja arutavad usu ja armuasju. Kõigi hääled on ärritavalt inglise keelde dubleeritud, ainult Björk iniseb oma äratuntava vinguva aksendiga. Igav ja nõrk ! 1/5
Hobune ja lehm.
Tuesday, November 21, 2006
An Inconvenient Truth
An Inconvenient Truth - Davis Guggenheim 2006Tulevaste valimiste eel peaksid eesti poliitikud sellest propaganda filmist mainekujunduse jaoks eeskuju võtma. Al Gore´i kampaaniavideo töötab küllaltki hästi ja arvatavasti ei jäta külmaks demokraate ega ka vabariiklasi. Teema on nimelt kuum ja aastatega kuumenev - globaalne soojenemine. Vana hea jutt kuidas icebergid sulavad, vihmametsad hävivad, põllud kuivavad ning USA valitsus ( loe: Bush jr. ) vaid naerab selle peale, pühkides Kioto protokolliga perset. Kliimasoojenemine vaikselt toimub, kuid paanikaks pole põhjust. An Inconvenient Truth aga tahab taas inimestes õudu äratada, faktide ja graafikutega taotakse vaatajale pähe, kuni viimanegi loll viimsepäevasaginas paaniliselt ringi putkab. Faktid on aga filmis tihti vaieldava väärtusega. Näiteks kus maailma riigis on kõige vaesemad inimesed ? Ütleme suvaliselt, et Hiinas. Kus riigis on enim kurjategijaid ? Taas Hiinas. Järelikult on Hiinas inimesed vaesed kuna seal on kõrge kuritegevuse protsent. Umbes samalaadse loogikaga pakub ka Al Gore oma teadmisi vaatajale.
Teema aga esitletakse intensiivselt, üks punane nool teise järel tõuseb graafikus ülespoole ja kahtlema hakata pole aega. Al peab ju jõudma veel rääkida oma lapsepõlvest, rännakutest, armastusest kodumaa vastu, heitma paar nalja ja loomulikult meenutama 9/11-it, langetades hetkeks leinas pea. Suurekaliibriline näitemäng kus rohelise mõtteviisi varjus müüakse sulle tegelikult inimest. Peened kõrvalepõiked Gore´i isiklikku ellu ja paar patriootlikku sõnavõttu on oskuslikult "õpetliku dokfilmi" formaati ära peidetud. Eestlane muidugi näeb aga nii mõnigi jänki võib küll arvata, et Al on üks mõnus mees kes hoolib jääkarudest rohkem kui dollarihunnikust. Kas teadsite muide, et põhjas uppuvad jääkarud ära, kuna enam pole jääpanku milleni ujuda ? Al teadis. Kliimaatiline porno massidele, hästi lavastatud tsirkus. 2/5
"MINA hoolin !" - Kui haledalt see poliitiku suust kõlab.
Monday, November 20, 2006
Set Up
Set Up - William Chang 2005Horrorkirjanikust naisele kingitakse sõbrannade poolt hulk träni mida vaid ekstreemolukorras vaja läheks. No muidugi ei anna kaua oodata kui selline hetk saabubki. Kirjaniku sõbranna majja tungivad pelgupaika otsivad pangaröövlid ja südi naine astub kõiki oma raamatukangelannadele omistatud oskusi appivõttes ning kingitud relvi kasutades kurikaelu elimineerima. Die Hard´i mini variant, kus tegevus piirdub pilvelõhkuja asemel kolmekorruselise villaga. Verd, tapmist, vägistamist ja kõike muud klassikalisele CatIII filmile omast. Kahjuks ainult vähe originaalsust loo enda poolelt, omapäraseid hetki ja pisidetaile ikka leidus. Näiteks see, et julmade pättide hulgas survival horror stiilis sahmiv näitsik oli poolpime. Käsikaudu kobades end peita ja vastaseid tappa, see on tase ! CatIII - seekord mitte kõige vägivaldsem. 2/5
Lunacy - Sileni
Sílení - Jan Svankmajer 2005Lugesin Xipe blogist ta kavatsusest seda filmi PÖFF´ile vaatama minna ja mul meenus, et olen unustanud oma blogisse täiesti sissekande Lunacy´st teha. Filmi vaatasime koos naisega ( kuna Katile väga meeldis Svankmajer eelmine film Otesánek ) juba kuu aega tagasi, kuid kordagi polnud meelde tulnud sellest siia kirjutada. Ahhh mälu, mälu. Igaljuhul lugu on selline, et soovitan kõigil film ka DVD pealt üle tsekkida. Nimelt on seekord lisade hulgas materjali mis täiendab filmi, annab ikka kohe kamaluga juurde. Muidugi mõistetamatuks midagi ilma lisasid nägemata ei jää ja teadmata DVD boonuse sisu sellejärgi ka igatsust ei tunne. Film ise oli nii ja naa. Naljakad kohad olid naljakad ja õudsad kohad tõeliselt ängi tekitavad. Hooned olid lagunenud, inimesed nõrgamõistuslikud, väljas pidev külm udu ja kõikjal roomas ringi elav liha. Omapärane Edgar Allan Poe lühijuttude ekraniseering aga kohati liiga veniv. "Meat is murder" ütles Morrissey, "Don't be such a hunk of meat..." ütles Svankmajer ja Almodóvar lisas "Carne trémula". Rohkem liha ja vähem mõla härrased! Taimetoitlastele võib film mitte meeldida või tekitab just vorsti isu. Kokkuvõtteks võib öelde veel liha oli tugev aga vaim nõder, sõna otseses mõttes. 3/5
Peategelane Mr. Meat.
Sunday, November 19, 2006
Les Brigades du Tigre
Les Brigades du Tigre - Jérôme Cornuau 2006Ajastu põnevik. Põhineb hinnatud prantsuse seitsmekümnendate seriaalil mida vorbiti lausa kuus hooaega. Seriaali populaarsus ja ka filmi kassaedu pole mingi ime. Tegemist on taaskordse ärakasutusega vanast heast "Kolme musketäri" teemast mis igale prantslasele läbi ja lõhki tuttav ning hingelähedane on. Tiigribrigaad on Athos, Porthos ja Aramis 20-ndal sajandil. Relvakäsitluse õpetaja ja grupi ausameelne juht komissaar Valentin´i eeskujuks on olnud Athos. Naistemaias libekeelne vehklemisõpetaja inspektor Pujol on Aramis ja politseiakadeemia poksiõpetajast lihtsameelne jõujäär inspektor Marcel Terrasson Porthos. Muidugi ei puudu ka noor ja kogematu D'Artagnan. Politseikooli lõpetanud Achille Bianchi saatmisega vanade kogenud seadusekaitsjate juurde õpipoisiks film algabki.
Peale Kolme musketäri tuletab film meelde veel Brian De Palma The Untouchables´i ja Boris Akunini raamatuid, neist enim ka filmile jõudnud Statski sovetnik´ut. Äraostmatud karmid mendid võitlemas poliitilise korruptsiooni ja sotsialistlike anarhistidega 1912 aasta Pariisis Esimese Ilmasõja eel. Tegelasteks narkomaanid, hoorad, ministrid, julgeoleku nuhid, palgamõrvarid ja aadlikud. Arvasin alul filmi küllaltki keskpärase, sellise Louis de Funès huumoriga vürtsitatud Härrasmeeste liiga olevat, kuid õnneks eksisin. Kuigi film jääb kergema meelelahutuse žhanrisse, on ta väga nauditav ka ajastu kujutamise, poliitilise intriigi ja ka põnevate action kohtade poolest. Anarhist Bonnot´i varjupaiga piiramine ja lahingut meenutav tulevahetus olid väga hästi lavastatud, pinge nagu parimas sõjafilmis. Miinuseks venelaste välimus, mis muidugi koosneb taaskord Rasputini habemest, sinelist ja papaahast mida isegi Pariisi kevades hoolimata kantakse. Ka "vene keel" näitlejate suus oli arusaamatu ragin nagu pea alati. Muidu aga hea ajaviide, suure-eelarveline vaatemäng prantsusmaalt. Kahjuks ainult kõik ühe eest, üks kõigi eest ei toiminud, D'Artagnan va kollanokk hüppas alt ära. 3,5/5
Põhimõttekindel Commissaire Valentin - Athos.
