Spirit of Jeet Keun Do - Once Upon a Time in High School

Maljukgeori janhoksa - Maljuk Street's High School - Ha Yu 2004

Minu isiklik kokkupuude Bruce Lee´ga toimus esmakordselt Alma-atõ ´sse sõitvas rongis 1987- ndal aastal. Üks vagun oli ümberehitatud videosalongiks, kus 1 rubla eest sai filme vaadata neli korda päevas. Mina sattusin vaatama Enter the Dragon´it ja olin peale seda muutunud poiss. Kung-fu viirus võttis võimust, sest sellise võitlusfilmi vastu ei osanud mu nõukogude sõjafilmide ja USA vesternitega harjunud organism mingit antikeha toota. Olin kindel, et minust saab tugev karateka ja kondimurdja. Olin ikka ühe Kurosawa filmi ka selleks hetkeks näinud, ning see hakkas martial arts tõve mu kehast väja tõrjuma, kuni hullus möödunud oli. Võitluskunstide meistrit minust ei saanud, kuid väike retsidiivne pisik jäi ikka sisse. Bruce Lee pildiga särgi ostsin selle reisi ajal ikkagi Kasahhimaa pealinnast, kus mees oli 1987 aastal koos biitlitega väga kuum kraam."Spirit of Jeet Keun Do" algabki kaadrist kus noored koolipoisid kinos suuammuli Bruce Lee filmi vaatavad. Tagasihoidlik Hyun-soo on just uude sõjaväelise disipliiniga kooli tulnud ja teeb esimest tutvust tulevaste sõprade, kaklejast Woo-sik´i ja erootilise kirjandusega äritseva paksmao "Hamburgeriga". Kõik on hullumiseni Bruce Lee fännid. Filmidest nähtud kaklusstseene lavastatakse klassiruumis koolivendade kaasabil uuesti üle ja elu keerleb kung-fu ümber. Kaklusoskusest tuleb kasu, koolivägivald lokkab ja nii mõnigi jobum kõnnib verise nosuga kodupoole. Mõne aja pärast tuleb mängu nägus läänelikku muusikat armastav tüdruk Eun-ju ja endised sõbrad muutuvad rivaalideks, koolimaja piinavaks õudustemajaks ning käepigistused rusikahoopideks. Ükskord keskkooli ajal... Polnud ammu nii head Korea filmi vaadanud. Tavalise koolistoori ja romantika filmina alanud, keeras asi poolepealt väga painavaks jõuliseks draamaks. Koolikiusamise all kannatamine ja valulik vastuarmastuseta suhe muudavad peategelase vaatajale koheselt sümpaatseks. Kaastunnet jagub ka filmi teiste tegelastele, olla noor aastal 1978 koreas tundub justkui põrgus viibimisena. Masendav kooli vägivald, ranged reeglid ja lootusetult tühjana tunduv vaba aeg kohustusliku diskotantsuga Boney M´i järgi ei ole mingi kadestusväärne elu. Filmi võib võtta ka kui survival story´t. Tugevad jäävad ellu, kuid vaid inimlikud pääsevad edasi. Ülirealistlikud kaklusstseenid, tõeparane luhtunud suhte kujutamine ja tugevad rollisooritused viivad selle pärli mu korea lemmikfilmide top kümnesse. Massiivne draama veristest päevadest keskkoolis ei unune nii kergelt. Filmi lõpp on õnneks positiivsem. Õhtukooli õhustik on kergem, armu haavad paranevad ja kinodesse on jõudnud Jackie Chan´i kung-fu komöödia Drunken Master. Elu peab paremaks minema ! 5 /5

See screen räägib rohkem kui sada sõna !