SPOILERITEGA !!!
C.R.A.Z.Y. on siiamaani kõige mõnusam gay-film üldse, kuna filmis ühtegi gay-meest lõpuks ei olegi. Kui väike voodimärgajast Zac vanemate lahkudes ema kleidi selga paneb ja kõrvarõngad külge ütleb vaataja kohe elutargalt - Oookkeeeeiiii ! Selge pilt. Sellest ema lemmiklapsest kasvab kindlasti omasoolisi jahtiv noormees. Selles suunas hakkab ka film vaikselt tüürima koos Zachary kasvamisega täiskasvanuks. Viieteist aastaselt mõtleb ta juba oma täditütre boyfriendist, jätab isale üheselt mõistetavaid vihjeid ja väldib kaunist naabritüdrukut. Kahekümneselt mängib imelikku muusikat kahtlastes kõrtsudes ja jõlgub pühalinna Jeruusalemma homobaaris koos kohaliku mehega kes näeb välja justkui Jeesuse kloon. Aga ei ! Vaataja ootuste, lootuste ja eelarvamustega mängitakse suurepäraselt pimesikku. Alles filmi lõpus taipad, et tegelikult sulle midagi otseselt ei näidatud, ise panid peas võltsi pildi kokku. Zachary on lihtsalt poiss kes oma seksuaalsust avastab ja nii mõnigi kord võib see tegevus vale mulje jätta. Mitte ainult vaatajale, ka peategelase vennad ning isa on veendunud oma veidrikust pereliikme homoseksuaalses suundumuses. Kuigi Zac on "C.R.A.Z.Y." peategelane kelle silmade läbi 20 aastat kestev peredraama lahti seletatakse, pole ta filmi ainus tähtis persoon. Tegemist on ikka kogu Zac´i pere showga, isa, ema ja nelja ülejäänud venna. Hoolitsev mõistev ema, kellel Zac´iga lausa paranormaalne vaimne side on hea pereema võrdkuju. Koos autoriteetse, kuid sõbraliku isaga kasvatada 5 poissi inimeseks on raske ülesanna, kuid saadakse enam vähem hakkama. Elu kisub mehepoegi muidugi eri radadele, millest mõnel kõndimine päris ohutu ei tundu. Kaks aastakümmet Beaulieu pere rõõmude ja muredega oli hea ajaviide. Parim Kanada prantsuskeelse Québec´i elu kujutus, nagu mitmed saidid on filmi reklaaminud aga ega palju erinenud seitsmekümnendatest USA-st ega Euroopastki. Lõppkokkuvõttes ikka universaalne südamlik coming-of-age lugu koos suurepärase soundtrackiga. Suurepärane teos minu Kanada filminädala teiste linateoste hulgas. Mõlemad pöidlad on püsti. Tubli Kanada ja jätka samas vaimus ! 4,5/5
"Kes lõhkus mu Patsy Cline´i vinüüli ära?" - üks filmi läbivaid teemasid.
oh, coolio, nüüd siis lõpuks DVD majas :). Kindlalt tahan. Kuidas siis sulle kui suitsetamise mahajätnule selles filmis kärsategemine tundus, natsa vist tehti ;). Ja ise mäletan, kui mingi Pink Floyd pimedas kinosaalis mängima hakkas ja film eriti ägedaks läks siis olid ihukarvad püsti, harva juhtub, kastead.
ReplyDeleteSuitsetamine oli tõesti hull !!! Ma arvan, et üle 3 sekundi polnud küll suitsu vahet, koni oli ikka kõigil pidevalt hambus. Ema ainukesena ei suitsetanud ja vist sportlasest vend ka. He He !!!
ReplyDelete