Soldier Blue - Ralph Nelson 1970"Esimene revisionistlik pilk lääne vallutamisele," ütles IMDb tutvustus ja mina olin kohe sulavõi, sest sarnaselt Laurile tunnen punanahkade vastu ääretut sümpaatiat nende traagilise saatuse taustal. Film nägi ilmavalgust Dee Brown'i "Bury My Heart at Wounded Knee" raamatuga üheaegselt ja käsitleb samu teemasid, ehk indiaanirahvaste vägivaltset genotsiidi jänkide poolt. Linalugu on võrreldes kirjasõnaga muidugi natuke leebem, kuid üldpildi saab toimuvast kätte rumalaimgi vaatajagi. Juba filmi alguses seletab indiaanlaste keskel kasvanud tütarlaps naiivsele sinikuuele millisest tapetu kehaosast jänkid endale tubakakotte teevad. Vägistamine, veristamine, mõõgaotsa torgatud beebi, naiserindade äralõikamine ja paljud muud "soldier blue´de" igapäevased kangelasteod ei jää vaid jututeema tasemele, vaid tuuakse visuaalselt vaatajani.
Kohati koomilisena tundunud filmi keskpaik tekitas juba tunde, et veriseima westerni aunimetus on vist küll kuidagi liigkergelt külgekleebitud. Kümme lõpuminutit aga ei jätnud kahtlust, et Ralph Nelson on teinud tõsist tööd Ühendriikide sünge mineviku ülestuhnimisel ja vaatajani toomisel. Veresauna anonüümsus veidi häiris, täpsema ajaloolise taustaga oleks asi veelgi reaalsem tundunud. Kuid samas tehakse hetkel, 35 aastat hiljemgi väljamõeldud riikidega seotud "kriitilisi" poliitilisi põnevikke ja ei see paista vaatajat karvavõrdki häirivat. Soundtracki tunnuslaulu esitajaks kuulus indiaaniverd kantrilauljatar Buffy Sainte-Marie. "Soldier Blue" oli hea ebatraditsiooniline western, realistlik pilguheit indiaanisõdadele. 4,5/5
"I shall not be here/I shall rise and pass/Bury my heart at Wounded Knee." - Stephen Vincent Benet
Saad näha !
ReplyDelete