Shutter - They Are Around Us

Shutter - Banjong Pisanthanakun, Parkpoom Wongpoom 2004

Shutterist oli piisavalt juttu mitmel pool aga härra Nuksi kiitust jäin uskuma, vaatasin ära ja ei pidanud pettuma. Aasia horrorfilm oli nagu alul ikka, mustad juuksed möllasid kuidas said, taustaks kriuksuv heli. Pole kunagi just suurem idamaa horrorifän olnud ja tundus seekordki tüüpilise hirmulooga tegemist olevat. Lavastuski tagasihoidlik, odava õuduse järele lõhnavate dekoratsioonide ja nunnude kohmakate näitlejatega. Aga muidugi pole Tai horror klassikaline novaatorlik jaapani uuem õuduskino, ega selle koreas järgitehtud kahvatu koopia, vaid klass omaette. Kui mujal on ikka kummitused kuritahtlikud, siis thai tont jääb inimest painama ka kiindumusest, armastusest tema vastu. Sellest hetkest kui mainiti, et armastatu võib vaimuna oma kallimat ka surmajärgselt kõikjale saata, muutus stoori põnevamaks. Nii ilus ja romantiline ju, kuigi pruut kummitusena just kaunitar ei olnud. Ootasin jubedaid momente, neid tüütuid ehmatusega lõppevaid pingekruvimisi, kuid film oli üllatavalt rahulik. Vastikut ehmatushetke pea polnudki, kummitus tegutses üpris avalikult, roomas toas ringi, tiris tekki pealt ja turnis laes. Tüüpiline tegelane, ilma suurema isikupärata. Niimoodi oligi hea ja mõnus vaadata, kuni lõpuni oli jäänud vaid mõned minutid. God damn- alarm! alarm! See lõpp oli lihtsalt geniaalne. Ühtviisi jõle ja samas ka kurb. Režissöör andis sellise eheda painamajääva visuaali, mille peastkustumine võib nädalaid aega võtta. Minu jaoks tundus ikka nii piisavalt omapäranen, et täna proovisin neljale inimesele filmi ümberjutustada. Neist kolm olid tütarlapsed kes mu jutu peale õlgu võdistasid, silmi pööritasid ja rõve, rõve laususid. Keskmiselt hea kummitusehorror suurepärase lõpu-twistiga. 4/5

Ex-girlfriend teeb tempe.