Cuubik. - to James

Cuubik. - to James
Trash Can Dance 2017
TCD 102 kassett


1. You and You
2. Philosophers
3. Mindgame Mastermind
4. Bold and Beautiful
5. to James
6. Cockblocked
7. Honey Bunny
8. Jelly

Kuula! Lae alla "to James ´" netiversioon

Kestus 30 minutit ja 34 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Punk ja metal scene on täis demokassette, neid treitakse mõnikord igast bändiproovist, igast stuudiosessioonist ja kontsertist ning juhtub ka sedasi, et need demokassetid saavutavad suuremat mainet kui hiljem järgnevad albumid. Pungis ja metalis on, aga muud muusikastiilid on oma demodega kinnihoidvamad, seda veel enam helikasseti formaadis nii, et kui hakkasin mõtlema indie-bändide tuntud demolintidele, siis koheselt hüppas pähe Inspiral Carpets, aga siis andis pikka aega edasi mõelda, et kes veel? Käesolevat Cuubiku kassetti nimetan ma ise demoks, indiebändi demokassetiks, aga ega bänd seda nõnda planeerinud ning nende 2016 aasta lõpus netti paisatud "to James" ühtegi demo, ega proovikasalvestise märget ei kanna. Mind aga just võlus ääretult salvestise demolikkus, pakutud kondikava, kust puudu veel peenem stuudiotöötlus, puudu niinimetatud kellad ja viled, pakkudes kuulajale vaid selgepiiriliselt välja joonistuvaid ning hingega mängitud sümpaatseid aluspalasid, mis kõllavad nii tuttavlikult, olles samas ka piisavalt kaugel, et ka esmakontumiserõõmu jagada. Tutvustab bändki end sõnadega, et kuigi lood on uued, olete te seda kõike varem näinud ja kuulnud ning tõesti võib lasta mõttel lipata, et Honey Bunny oleks justkui mõni Black Francis´e proovikalindistus, käidud on sobramas The Magnetic Fieldsi demokarbis ning kusagilt kaugelt kostub veel ka The Sundays´i hägune kontsersalvestis, kuid traditsioonilisema indiemuusika kuulaja leiab muidki koduselt kõlavaid uuskasutatud-taaskasutad minevikuhelisid. Cuubik. afišeerib ennast ka sõnaga fake-indie ja sellise indiemuusika tagasipeegeldajana, sobib see nimetus samuti imehästi, kuigi pannes lootusi bändi tulevikule, väheke liiga tagasihoidlikuna. Loodetavasti Cuubik. jätkab, lihvib sellel niinimetatud demol olevaid palasid ja salvestab uusi, et anda hea panus eesti indiemuusika varamusse, minetamata seejuures oma esmasalvestise armsat naiivsust, rõõmsat bänditegemise lusti ja indiele nii omast hingelisust.

"to James" netiversioon sisaldas 14 lugu, millest ma bändi nõusolekul valisin kassetile 8 pala, mis minu arust kõige paremini annavad edasi Cuubik.´u olemuse, nende ampluaa ja eripalgelisuse. Ühesõnaga 8 kõige paremat ja sobilikumat träkki ning need said salvestatud läbipaistva korpusega C62-C64 laojääk helikassettidele. Kassetil on värviline kleebis variatsioonis 36. Kujunduses püüdsin hoida demole omast tagasihoidlikku joont ja seetõttu on 200 grammisees värviprindis ümbrisel värve näha vaid kaane siseküljel, jättes erksamad toonid kassetikleebisele. Karp on standartne läbipaistev. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile.

Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa

Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa
Trash Can Dance 2017
TCD 121 kassett

A

1 - A contrario 01'26
2 - Subito 01'04
3 - Visio 05'15
4 - Nigra in candida vertere 11'00
5 - Griseus 01'24


B

1 - Magna res 02'22
2 - Triangulos acutus 02'41
3 - Tempus saltandi! 02'00
4 - Centaurea 13'32

Kestus 41 minutit ja 5 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Misha Panfilovit iseloomustab kiindumus aastakümnete tagusesse nõukogude jazz ja levimuusikasse ning seda jagub tema puhul ka albumite kaanekujundustesse ning palade asetuse järjekorda. Kõik on retro, vanaaegse stilistilise puudutusega. Aga fantaseerime väheke, viime Volodja Brodsky ja Misha Panfilovi teise Centre Electronique Muusa nime all tehtud albumi samuti ajas tagasi, pakume seda kuulajatele millalgi kuuekümnendate lõpus. Kujutame enesele ette, et aastal 1969 on Heliloojate Liidu maja saalis laval asuvatele laudadele tõstetud 3 kokkulaenatud lintmakki, need ühendatud kõlaritega ning lava ääres nurgas seisab klaver. Ühele lauale on asetatud algeline elektroonilisi praginaid ja vilinaid tootev osilaator, kõrval mõned metallist kellad ja torujupid, mida helistades või kokku tagudes hõõrudes, on võimalik metalselt kriipivat heli tekitada. Heliloomingu taustad on salvestatud magnetofonilintidele ja valmis on ka poiste poolt palgatud abiline, kes makke pausile paneb, uuesti käivitab ning vajadusel kiiresti linte vahetab. Esiettekandele tuleb noorte Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilaste Volodja Brodski ja Misha Panfilovi vabakava õppetöö paljulubava pealkirjaga "An Evening With Muusa". Kohale tulnud teenekad heliloojad, õppejõud ja õpilased on laval olevatest makkidest ning elektrimasinast üllatunud, aga seda enam uudishimulikud algava kontserti suhtes. Esireas istuv seltsimees Turbanjev süütab paberossi, seltsimees Allujeva kohendab kleiti. Ärevus. Ja esimestest saali paiskuvatest helidest saati ärevus üha süveneb. Inimeste nägudelt peegeldub nõutus, teenekamate kultuuriametnike puhul aga suisa viha. Noored muusikud klimberdavad klaverit, kolistavad metallitükkidega ning jändavad lärmitausta pakkuvate helilintidega, panemata tähelegi, kuidas saalis olijad nägusid krimpsutavad, vihaselt teineteisega sosistavad ja mõnel juhul demonstratiivselt kõrvad peopesadega katavad. Ettekanne ei ole jõudnud paarkümmend minutitki kesta, kui Lenini ordeniga autasustatud lugupeetud helilooja Martinson püsti kargab ning karjub, et see lärm tuleb nüüd koheselt lõpetada! Keegi usin jookseb seinani ning tõmbab stepsli välja. Paar-kolm sekundit valitseb täielik vaikus, siis sõnab  üle saali seltsimees Turbanjev, et midagi nii õudsat ei ole tema mitte kunagi varem kuulnud, sellist helide kakofooniat ja mürade kaost ei tundnud tema kõrvad isegi Suure Sõja ajal rindel. Tema sellist huligaansust mingil juhul ei tolereeri ning lisab üha enam ärritudes, et Stalini ajal oleksid sellised muusikud otseteed saadetud... , laseb siis pilgu üle tagareas istuvate õpilaste nng jätab lause lõpetamata. Süütab väriseva käega uue paberossi. Sõna võtab sm. Allujeva, kes väidab, et ostis oma kahe aastasele pojale sünnipäevaks ksülofoni, plastmassist fanfaari ning plekktrummi ning isegi tema väikelaps oskab harmoonilisemat muusikat teha. Muusikat!, hõikab sm. Martinson. Te kutsute seda muusikaks! Ei ei, see müra on justkui töötava lennukiturbiin ja piaano klahvidel ringi hüppava marutaudis ahvipärdiku koostööl valminud õudus, aga mitte mingil juhul muusika! Kes seda muusikaks nimetab, see tuleks viivitamatult psühhiaatrilisse viia! Heakskiitev pomin. Sõna võtab seltsimees Tammearu ja väidab, et kui sellist huligaansust nimetatakse vabaks jazziks, improvisatsiooniliseks muusikategemiseks, siis tema oleks igal juhul õnnelik, kui nõukogude jazz kunagi vabaks ei saaks, sest täna kuuldud "muusikast" hullemini haisevad kapitalistliku degeneratsiooni järele vaid kunstnik Pollock´i õlisoperdised. Sõna võtab veel üks kui teine muusikaõppe asjapulk, mõni laimab kuuldut niisama, teine nõuab tõsisemaid vestlusi nii noorte muusikute, kui nende eest vastutava õppejõuga. Tagares kribab muusikakooli majandusülem ja KGB usaldusisik sm. Kirpitšov midagi oma siniste kaantega märkmikusse. Alles peale seda, kui muusikaeliit ja komsomiliaktiiv on torisedes saalist lahkunud, julgevad mõned kaasõpilased makke koku pakkivaid koolivendi lohutama tulla, üksikud isegi julgustavalt seljale patsutada ning kuuldut kiita, avaldada kahetsust, et kogu programmi kahjuks lõpuni ei lubatud mängida. Volodja Brodski ja Misha Panfilovi näkku hakkab tasapisi kerkima naeratus, esialgu veel küll mõrumekine. Seltsimees Kirpitšov kiikab ukse vahelt uuesti sisse ja kirjutab üles nimesid. Koolst välja viskamine tundub enam kui kindel.

Meediana on kasutatud laojääk läbipaistva korpusega C44 helikassette, millel värviprindis kleebis. Läbipaistvad nagadeta karbid ning vaheleht kahepoolses värviprindis 250 grammisel paberil. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile. Retrohõngulise kujunduse aurtoriks on Misha Panfilov.

Hugabug - Graphs

Hugabug - Graphs
Trash Can Dance 2016
TCD 111 kassett

A:

Modern life
W_O_R_M_I_N_G
And Now We´d Like To

B:

Graphs
Never Love Anybody Who Treats You Like Your´e Ordinary

Kestus 39 minutit ja 50 sekundit
Kogus 24 tk.
Kasseti hind on 4 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.


Aasta 2016 alguses lubasin enesele, et keskendun rohkem kodumaise väärheli ja alusmüra reliisimisele, aga läks kuidagi sedasi, et TCD alt ilmusid mitmed reliisid, mida võiks tinglikult isegi mainstreamiks pidada, no vähemalt kui põrandaaluse eksperimentaaliga võrdlema hakata. Eks oli ikka seda nn. õiget undergroundi ka ning aasta lõpus valminud Hugabug´i võib kahtlusteta sinna sekka arvestada. Artist ei olnud mulle varasemast tundmatu, kuid alles peale kõigi netis olevate träkkida allalaadimist, folderis sorteerimist ning kordi läbikuulamist, taipasin sealt välja noppida LP kestuse jagu träkke, mis minu arvates teda kõige paremini iseloomustavad. Ühesõnaga selekteerisin välja lood, mis minul huvitavaid fantaasiapilte silme ette manasid, mille helikeel on põnev ning ääretult vaheldusrikas. Hugabug on eksperimentaalmuusika, laboritöö erinevate helide, kui ka helide püüdmismeetodite, segamisel ja töötlemisel, andes tulemuseks ääretu saundide tulva. On sämplinguid, toas masinatega loodud lõike, aga ka field-recordingut, vabast keskonnast lõksu püütud hääli ning segatud, ümbertõstetud ja ärapaigutatud kõik sedasi, et kasseti A pool alustab kuulamise kõrval tekkivale mõttelennule hoo andmisega ning ega see vaibu ka B poole lõpus. Hulgaliselt huvitavaid hetki, põnevat kõrvasmüristamist.

Meediana C42 laojääkkassetid nii läbipaistva kui valge korpusega ning igal kassetil erineva mustritaustaga kleebis. Karp tavaline läbipaistev. Vaheleht kahepoolse värvilise prindiga 200 grammisel paberil ning iga vaheleht on erineva kaanekujunduiase ning mustrilahendusega. Kassetil oleva kujunduse autoriks on Marti Kikojan, ehk Hugabugi nime taha end peitev artist ise. Kassetid on printnummerdatud ja limiteeritud 24-le eksemplarile.