Mavra - Mavra
Trash Can Dance 2015
TCD75 CDR
1. Viva la muerte
2. Hours
3. Keziah
4. Su tung on imeline
5. Folderer
6. Knell
Kuula!
Kuula!
Tiraaž 49
Kestus 47 minutit ja 30 sekundit
Hind
4 eurot
Huvi korral võta ühendust
Facebooki kaudu või kirjuta
gtm242(ätt)hot.ee.
Mavra seitseteist aastat tagasi, ehk a1998 loodud salvestised on kujumuutvad. Helimuutvad. Kameeleonlikud. Selle järelduseni jõudsin ma täna tööl plaati taaskord kuulates, seekord aga hoopis teises ruumis asuvast teisest makist ning see mida ma kuulsin oli hoopis teine muusika. Teistsugune kui ma päev varem kuulnud olin. Ja siis meenus, et aasta tagasi mp3 faile esmakordselt kuulates või kolm kuud tagasi wav´e diskile panemise eel kõlarites jooksutatult, oli mu arvamus samuti hoopis muu kui nüüd. Ma ei ütle absoluutselt lahti oma varasematest leibeldustest nagu noise, dark ambient ja elektrooniline abstraktsionism, ega vaidle vastu ka välismaistele kuulajatele, kes on Mavra kohta öelnud drone ja black ambient, kuulnud ritualistlikku rütmilisust ning krautrockile omaseid saunde. Aga see märgitamine ei vii kuhugi, sest juba järgmisel hetkel kõlab Mavra hoopis millegi uuena, täiesti teises meeleolus olevana. Rütmi alla matud helivoog võib omakorda rütmi varjutama hakata, helgema tundega ambient kurjakuulutavalt hambaid näidata ning plaadi lemmiklugu tunduda kõige igavama isikupäratuma muusikapalana. Et siis järgmine kord kuulajale taas kõike peapeale pööratuna pakkuda. Kui ma loen, et Mavra looming sisaldab lõike sämpleid vanadelt heliplaatidelt ning filmidest ja ma arvan neid ära tundvat, siis peaks see ju ometigi olema mingitlaadi ankruks mis muusikat selles muutuvas meres paigal hoiab, kuid isegi siin ei leia ma rahu, sest juba järgmisel kuulamisel poeb hinge kahtlus kas mu mälu on õigesti need laenud identifitseerinud? Mitte, et see tähtis oleks, aga alateadlikult sa ju ikka otsid pidepunkti, mingit hetke millega saad kõrvutada, mis tuttavlikku turvalisust pakub. Mavra puhul on see nihkuva olemusega, ega taha sinule kontrolli anda, vaid ilmuv välja ootamatul hetkel ootamatutes kohtades.
Muusika autori Veiko Rebasega minimalistlikku plaadikujundust kokku pannes ei taibanud ma tegelikult lõpuni selle sobivust. Nüüd, kui album on ennast mitmeid kordi uute nurkade alla pööranud, pakkudes taas ja taas midagi uut ning samas varjates varempakutud, tundub see kujunduse tagasihoidlikkus ääretult sobivana. 47 minutit Mavra muusikat pakub mitmeid tõlgendamisvõimalusi ning samas diski napid tekstid ja pildiprindid lasevad seda muusikat võtta valge lehena, toppimata sa ajju pisimatki eelarvamusekübet. Diski puhul on kasutatud tuhmi hõbehalli seljaga toorikut millel on värviprint neljas erinevas variatsioonis. Karp on sinakaslillat tooni läbipaiste standartne jewel case ning selle vahel mustvalge digiprindiga grafokile. Tegemist on re-reliisiga. Mavra sama album, kuid teistsuguse kaanekujundusega, anti nimelt a 4 aastat tagasi San Franciscos Aquarius Recordsi poolt välja ning tegemist tõenäoliselt ainsa piiritaga ilmunud plaadiga mille ühtegi koopiat eestis ei ole. Jah, isegi artistil mitte.
