Thursday, November 29, 2012
Guitar Wolf - Space Battleship Love
Guitar Wolf - Space Battleship Love 2010
01. Planet Of The Wolves
02. Jet Satisfaction
03. Missile Me
04. Egypt Rock
05. Devil Kuchibiru
06. UFO Romantics
07. Planet Heart
Mul on tunne, et neid Guitar Wolf´i konsadega DVD-sid on ilmunud juba pool tosinat ja kõik sinna poole tunni sekka jäävad. Mis on muidugi ka õige, sest kes ikka üle 30 minuti kestvat live´i vaadata jaksab. No eks mina ka ikka jaksan,aga süda rõõmustab küll kui poolteist tundi teleka ees passima ei pea.
Filmiküsitlus - Maria Undra´st
Oli kunagi Man In Maardu, mille looja Robi Uppin rääkis paar aastat tagasi, et teeb edaspidi muusikat Undra nime all. Lubas, et hakkab tegema elektroonilisi taustu veneleelsele räp-muusikale ning ehmatas selle jutuga mind nii ära, et kõhus hakkas keerama ja pilt kiskus tasku. Inimest ei tohi nii rumala jutuga piinata, eriti veel inimest kelle jaoks venekeelne hip-hop tundub nii säratu teemana, et määrib ära kõik muu millega kokku puutub. Jumal tänatud (ja ma ei unusta iga päev seda kordamast), et Robile mõistus pähe tuli ning patsaanide kriiskamise asemel oma elukaaslase mikrofoni taha lubas, sest see mis Maria vokaaliga teeb, on minu maitse ja hea maitse raamidesse kenasti mahtuv. Aga ärge ainult hakake pihta selle jutuga, et Undra on house muusika. Las mulle jääb illusioon, et vene räp ja house on seal kusagil piiri taga ning mina neid üle ei luba.
Nimi: Maria Kivirand
Bänd: Undra
Koduleht: Black Plastic Productions
SoundCloud: Undra
1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?
Lemmikfilme on palju ja väga erinevatest žanritest. Filmi vaatamine, nagu ka muusika kuulamine oleneb palju hetke meeleolust, kuid on ka neid mida võiks ikka ja uuesti vaadata või mis suudavad viia täielikult teisele lainele. Alati läheb peale põnevus, ulme ja meeldivalt tagasihoidlik õudus. Võibolla siis mõned seinast seina: "The Thing", "Black Cat, White Cat", "The Shawshank Redemption", "Wild at Heart","Seven", "Symphathy for Mr. Vengance", "Aliens", "Memoris of Murder" jne. Dokkidest ootan alati Keeduse filme ning eeskujuks on kindlasti ka Audrius Stonys.
2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?
Viimasel ajal on jäänud filmide vaatamise vahele päris hea kraater või ei tule mõnda sellist ärksamat asja kohe meelde. Pigem olen vaadanud seriaale. Näiteks vaatasin suve jooksul toidutegemise kõrvale põhimõtteliselt 9 hooaega "X-Files"e, päris armas oli, nalja sai ka ja vaatamist jätkus ikka päris mitme supi keetmise ning pannkoogi tegemisele taustale. Serjaalidest ei saa mainimata jätta ka "The Killing", "Frozen Planet" ning hetkel ootan, mida käesoleval hooajal võiks pakkuda "American Horror Story" ja "Broadwalk Empire".
Seriaalidega tekib ka selline meeldiv hasart ning vaatamise vajadus. Mäletan, et kui "The Wire" sai läbi, siis pärast oli selline kurb ja tühi tunne ja tõdemus, kõik hea tõesti saab üks kord otsa.
3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?
Ega midagi uut ja fenomenaalset siit ei tule aga olen viimasel nädalal tabanud ennast kuulamas ning kaasa ümisemas Epliku viimasele plaadile.
Tänan Maria!
Kaader filmist Sympathy for Mr. Vengeance.
Gongofer - Гонгофер
Gongofer - Bakhyt Kilibayev 1992
Kiitsin hiljuti Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi koostöös valminud Okrainat, nüüd võtsin ette sama tandemi stsenaariumil põhineva teise kultusmaiguga linaloo, mille lavastajaks Bakhyt Kilibayev, mees kes ise tuntud Igla stsenaristina. Filmi sisu on pealtnäha lihtne - tulevad maakad linna turule, joovad end täis ning üks neist veetakse veetleva naise poolt minema, uimastatakse ning röövitakse talt silmad. Just täpselt nii. Mees kaotab oma isalt-emalt päritud silmad ning saab vastu helesinised, kenad küll, kuid võõrad. Kukub siis mees jooma, kuni külavanem lubab kampa lüüa ning mehed sõidavad kahekesi Moskvasse tagasi, et röövitud silmi üles leida. Jasatutakse ussipessa kus kedagi ei saa usaldada ning iga nurga peal valitseb oht.
Skaskalik ülesehitus mis kangesti meenutas mõnda Ljudmila Petruševskaja kunstmuinasjuttu. All justkui klaassikaline vene rahvalugu, aga vorm moderne ja seda kuni gore-kinoni välja. Ja nagu Ljudmila Petruševskaja juttudes jääb midagi hämaraks, nii ka siinses loos, kus vaataja peab oma peas paar niiti kinni siduma, et stoorile selgust ning ladusust lisada. Undergroundkino vene moodi, hulgaliselt humoorikust vene mušikkide kujutamisel, lisaks paras doos müstikat ja põnevust ning isegi üks pea kümme minutit kestev kung-fu stseen, kus uljad kasakad võitlevad korrusmaja korteris kahe nõiaga. Viimane kusjuures meenutas kangesti maailma mille tõi vaatajani Timur Bekmambetov filmis Nochnoy dozor. Lõbus indiekino ajahetkest, mil sedalaadi linalugu liiga palju tähelepanu ei oleks pidanudsaama, kuid läks vastupidi. 3,5/5
Kiitsin hiljuti Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi koostöös valminud Okrainat, nüüd võtsin ette sama tandemi stsenaariumil põhineva teise kultusmaiguga linaloo, mille lavastajaks Bakhyt Kilibayev, mees kes ise tuntud Igla stsenaristina. Filmi sisu on pealtnäha lihtne - tulevad maakad linna turule, joovad end täis ning üks neist veetakse veetleva naise poolt minema, uimastatakse ning röövitakse talt silmad. Just täpselt nii. Mees kaotab oma isalt-emalt päritud silmad ning saab vastu helesinised, kenad küll, kuid võõrad. Kukub siis mees jooma, kuni külavanem lubab kampa lüüa ning mehed sõidavad kahekesi Moskvasse tagasi, et röövitud silmi üles leida. Jasatutakse ussipessa kus kedagi ei saa usaldada ning iga nurga peal valitseb oht.
Skaskalik ülesehitus mis kangesti meenutas mõnda Ljudmila Petruševskaja kunstmuinasjuttu. All justkui klaassikaline vene rahvalugu, aga vorm moderne ja seda kuni gore-kinoni välja. Ja nagu Ljudmila Petruševskaja juttudes jääb midagi hämaraks, nii ka siinses loos, kus vaataja peab oma peas paar niiti kinni siduma, et stoorile selgust ning ladusust lisada. Undergroundkino vene moodi, hulgaliselt humoorikust vene mušikkide kujutamisel, lisaks paras doos müstikat ja põnevust ning isegi üks pea kümme minutit kestev kung-fu stseen, kus uljad kasakad võitlevad korrusmaja korteris kahe nõiaga. Viimane kusjuures meenutas kangesti maailma mille tõi vaatajani Timur Bekmambetov filmis Nochnoy dozor. Lõbus indiekino ajahetkest, mil sedalaadi linalugu liiga palju tähelepanu ei oleks pidanudsaama, kuid läks vastupidi. 3,5/5
Ansambli Ноль tehtud OST filmile on teema omaette - üliage UG mürane postpunk.
Soovitused jõulukinkideks
Ah et te ise ei oska midagi poeriiulist valida ning pöördute selle probleemiga minu poole? No pole viga, aitan meeleldi teil kogu perele kingid välja valida. Teie ülesandeks on siis komme, õunu ja piparkooke oma äranägemise järgi kingipakki lisada.
Naisele
Mehele
Pojale
Tütrele
Isale
Emale
Õele
Vennale
Tütre boyfriendile
Poja pruudile
Töökaaslasele
Naabrimehele
ja ära unusta ka ennast!
Naisele
Mehele
Pojale
Tütrele
Isale
Emale
Õele
Vennale
Tütre boyfriendile
Poja pruudile
Töökaaslasele
Naabrimehele
ja ära unusta ka ennast!
Sunday, November 25, 2012
Land of Oblivion
La terre outragée - Michale Boganim 2011
Film Tšernobõli katastroofi järelmõjudest inimestele nii füüsiliselt kui vaimselt. Paarkümmend minutit katastroofile eelneval ning paaril järgneval päeval toimuvat, kuid valdavalt kümme aastat hilisemasse aega paigutuv. Frantsuuside rahade peal tehtud ning seda märkab päris nõmedas vormis, sest nende jaoks tundus prantsuse keele ja "french connection´ite" tähtsamana kui kogu traagilise sündmuse kujutamine. Lavastaja kasutas kohalikke Pripjati linna ning selle elanikke dekoratsioonidena tavalistele draamalugudele. Süvitsi õnnetuse kujutamisel ei mindud, see oli vaid osake stsenaariumist mida võiks lõpuks liigutada kustahes katastroofipiirkonda, Fukushimasse või tsunaami poolt rüüstatud randa. Draamana väga tugev ja mõjuv, aga see tuumareaktori lugu justkui lohiseb ligadi-logadui järgi ning lõpuks nõuab vaatajalt liiga palju algteadmisi, et kõike ekraanilt nähtud mõista, igat pisidetaili vääriliselt hinnata. Mina saan taustadest aru, aga mõne teise jaoks võib palju tumedaks jääda. 3/5
Film Tšernobõli katastroofi järelmõjudest inimestele nii füüsiliselt kui vaimselt. Paarkümmend minutit katastroofile eelneval ning paaril järgneval päeval toimuvat, kuid valdavalt kümme aastat hilisemasse aega paigutuv. Frantsuuside rahade peal tehtud ning seda märkab päris nõmedas vormis, sest nende jaoks tundus prantsuse keele ja "french connection´ite" tähtsamana kui kogu traagilise sündmuse kujutamine. Lavastaja kasutas kohalikke Pripjati linna ning selle elanikke dekoratsioonidena tavalistele draamalugudele. Süvitsi õnnetuse kujutamisel ei mindud, see oli vaid osake stsenaariumist mida võiks lõpuks liigutada kustahes katastroofipiirkonda, Fukushimasse või tsunaami poolt rüüstatud randa. Draamana väga tugev ja mõjuv, aga see tuumareaktori lugu justkui lohiseb ligadi-logadui järgi ning lõpuks nõuab vaatajalt liiga palju algteadmisi, et kõike ekraanilt nähtud mõista, igat pisidetaili vääriliselt hinnata. Mina saan taustadest aru, aga mõne teise jaoks võib palju tumedaks jääda. 3/5
The Outskirts - Окраина
Okraina - Pyotr Lutsik 1998
Kahe andeka stsenaristi, Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi, koostöös valminud mängufilm, kus neist esimene võttis peale kirjutamise veel ka lavastamise oma õlgadele. Juttude järgi olid need mehed Venemaal kultusstaatuses ning iga nende koostööprojekt pälvis teravat, tihti negatiivset, tähelepanu, kuigi tegu Venemaa mõistes indiekinoga, isegi põrandaaluse filmitegemisega. Tänaseks on mõlemad noored mehed manalateel - Lutsik suri mõned aastad tagasi peale joomingut südameataki tagajärjel, aga Samorjadov kukkus end Sotši Filmifestivalil purjus peaga surnuks, kui püüdis rõdu kaudu ronida kõrvalkorteris elava neiu aknani. Filmi ennast aga taheti Venemaal ära keelata, tegu ju ikkagi rahvast revolutsioonile meelitava kinolooga.
Üheksakümnendate keskpaik Uuralites. Kolkakülas, kus alles vaid eided ja ätid, laiutab naftapuurimisega tegelev firma, sest kohalik külavanem on purjus peaga andnud nõusoleku tegutsemiseks ning firmabossidel taskus veel lisaks tähtis dokusment, mis tõestab, et endine kolhoosimaa kuulub nüüdsest eraettevõttele. Paar tulisema hingega vanameest ei ole asjaga rahul, haaravad jahipüssid, võtavad kampa küla ainsa noormehe, tossikesest mammapoja, ning otsustavad minna õigust nõudma. Esimesena viib tee endise kolhoosiesimehe manu, kes peaks teadma, et mis inimesed need nüüd siin nende esiisade maal kamandavad ning asju ülbelt oma nägemise järgi seavad.
Ääremaa on süsimust komöödia ja satiir, meenutades samas ülesehituselt vene muinasjutte ning leidub klassikalise road-movie elementegi. Tegevus kordab ennast, luues seeläbi koomilisust ja andes vaatajale aimu lõpust, kuid ometigi tehes seda ääretu maitsekuse ning ainuomase fiilinguga. Ägedad karakterid, ehk siis ättidest sõjaveteranid kelle soontes voolav kasakaveri sunnib neid takka veretöödele kus armu ei anta. Vägivald, aga ometigi tagasihoidlikult kujutatud, ehk siis gore-rappimiseks ekraanil ei lähe, kuid vaataja mõistab, et just seda kõike ta nägi. Lihtne, aga tugev stsenaarium, head näitlejatööd ning vapustav filmistilistika.
Kui nüüd filmi visuaalse külje peale jõudsime, siis tegelikult ei näe vaataja otseselt midagi uut. Film on linti võetud mustvalgena ning pandud tehislikult meenutama nõukogude kolmekümnendatel vändatud prpagandamaigulisi linalugusid, lisades sinna kübekesi kahekümnendate eksperimentalismist. Kaameranurgad, panoraamvaated, valgustus ning lähivõtted, kõik oleksid justkui pärit näiteks Georgi ja Sergei Vasilejevi 1934 aastal valminud Chapayev´ist ning eks pealkirigi ole viide Boris Barnet´i aasta varem valminud Okraina´le. Mõistevad eeskujud ning suurepärane koopia. Samalaadselt lavastatud filme on vorpinud Guy Maddin, kuid venelastele endile on see stilistika käepärasem, nende poolne panus sisaldab rohkem ehedat vaimusust aga ka ausamat parodeerimist ja seda isegi kuni Otoobri Revolutsiooni enese äraspidise pilani.Venelastel oleks justkui eelisõigus enese filmikunsti kiita ja pilastada.
Kui visuaalselt võib näitena tuua Guy Maddin´it ja vanu vene filme, siis sisu poolest ning huumori ülesehituselt meenutab linalugu Aki Kaurismäki töid, eriti veaks paralleele Calamari Unioni ning Juhaga. Samalaadne minimalistlik tuim nali, sürreaalsed peatused ja isegi sarnased mängud anakronismidega. Viimased on üsna geniaalselt filmi paigutatud ning aitavad luua teatud aeg-telge minevikust tänapäeva, ehk siis pimedast Siberi kolkakülast Moskva tuledesärani. Suurepärane tragikomöödia, mis paistab välja vene kodusõjadraamana, kuid ometigi on moderne satiir tänapäeva venemaa mentaliteedi ning olukorra pihta. Soovitan! 5/5
Kahe andeka stsenaristi, Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi, koostöös valminud mängufilm, kus neist esimene võttis peale kirjutamise veel ka lavastamise oma õlgadele. Juttude järgi olid need mehed Venemaal kultusstaatuses ning iga nende koostööprojekt pälvis teravat, tihti negatiivset, tähelepanu, kuigi tegu Venemaa mõistes indiekinoga, isegi põrandaaluse filmitegemisega. Tänaseks on mõlemad noored mehed manalateel - Lutsik suri mõned aastad tagasi peale joomingut südameataki tagajärjel, aga Samorjadov kukkus end Sotši Filmifestivalil purjus peaga surnuks, kui püüdis rõdu kaudu ronida kõrvalkorteris elava neiu aknani. Filmi ennast aga taheti Venemaal ära keelata, tegu ju ikkagi rahvast revolutsioonile meelitava kinolooga.
Üheksakümnendate keskpaik Uuralites. Kolkakülas, kus alles vaid eided ja ätid, laiutab naftapuurimisega tegelev firma, sest kohalik külavanem on purjus peaga andnud nõusoleku tegutsemiseks ning firmabossidel taskus veel lisaks tähtis dokusment, mis tõestab, et endine kolhoosimaa kuulub nüüdsest eraettevõttele. Paar tulisema hingega vanameest ei ole asjaga rahul, haaravad jahipüssid, võtavad kampa küla ainsa noormehe, tossikesest mammapoja, ning otsustavad minna õigust nõudma. Esimesena viib tee endise kolhoosiesimehe manu, kes peaks teadma, et mis inimesed need nüüd siin nende esiisade maal kamandavad ning asju ülbelt oma nägemise järgi seavad.
Ääremaa on süsimust komöödia ja satiir, meenutades samas ülesehituselt vene muinasjutte ning leidub klassikalise road-movie elementegi. Tegevus kordab ennast, luues seeläbi koomilisust ja andes vaatajale aimu lõpust, kuid ometigi tehes seda ääretu maitsekuse ning ainuomase fiilinguga. Ägedad karakterid, ehk siis ättidest sõjaveteranid kelle soontes voolav kasakaveri sunnib neid takka veretöödele kus armu ei anta. Vägivald, aga ometigi tagasihoidlikult kujutatud, ehk siis gore-rappimiseks ekraanil ei lähe, kuid vaataja mõistab, et just seda kõike ta nägi. Lihtne, aga tugev stsenaarium, head näitlejatööd ning vapustav filmistilistika.
Kui nüüd filmi visuaalse külje peale jõudsime, siis tegelikult ei näe vaataja otseselt midagi uut. Film on linti võetud mustvalgena ning pandud tehislikult meenutama nõukogude kolmekümnendatel vändatud prpagandamaigulisi linalugusid, lisades sinna kübekesi kahekümnendate eksperimentalismist. Kaameranurgad, panoraamvaated, valgustus ning lähivõtted, kõik oleksid justkui pärit näiteks Georgi ja Sergei Vasilejevi 1934 aastal valminud Chapayev´ist ning eks pealkirigi ole viide Boris Barnet´i aasta varem valminud Okraina´le. Mõistevad eeskujud ning suurepärane koopia. Samalaadselt lavastatud filme on vorpinud Guy Maddin, kuid venelastele endile on see stilistika käepärasem, nende poolne panus sisaldab rohkem ehedat vaimusust aga ka ausamat parodeerimist ja seda isegi kuni Otoobri Revolutsiooni enese äraspidise pilani.Venelastel oleks justkui eelisõigus enese filmikunsti kiita ja pilastada.
Kui visuaalselt võib näitena tuua Guy Maddin´it ja vanu vene filme, siis sisu poolest ning huumori ülesehituselt meenutab linalugu Aki Kaurismäki töid, eriti veaks paralleele Calamari Unioni ning Juhaga. Samalaadne minimalistlik tuim nali, sürreaalsed peatused ja isegi sarnased mängud anakronismidega. Viimased on üsna geniaalselt filmi paigutatud ning aitavad luua teatud aeg-telge minevikust tänapäeva, ehk siis pimedast Siberi kolkakülast Moskva tuledesärani. Suurepärane tragikomöödia, mis paistab välja vene kodusõjadraamana, kuid ometigi on moderne satiir tänapäeva venemaa mentaliteedi ning olukorra pihta. Soovitan! 5/5
Vabade Siberi kasakate järeltulijad nalja ei mõista.