All Musicians Are Bastards - Kõik muusikud on kaabakad

Kõik muusikud on kaabakad - Heleri Saarik 2012

"Kõik muusikud on kaabakad" on justkui mockumentary, aga seal kus mockumentary püüab vaatajat petta, jättes mulje nagu pakutaks talle dokumentaalfilmi, teeb käesolev linalugu seda autorikino võtmes, ehk siis kavaldab kinokülastaja uskuma, et ta näeb Heleri Saariku oskusi stsenaristi ning lavastajana, kui samas hoopis on ekraanil peegeldus filmikarakterite arusaamast, milline peaks välja nägema üks neid endid kujutav linalugu. Või nende imetabane elu. Lavastaja oli kavalalt mängides loonud ulmad mis ühtivad tegelaskujudega, kaotanud vahelt ära filmitegija, kui kõrvalseisja, objektiivsuse ning ehitanud üles perfektse ülistuse hingetühjusele ja tühisusele.

Filmis on tegelasteks grupp inimesi kes päevast-päeva vegeteerides püüavad jätta üksteisele ning enesele muljet justkui nende olemus oleks kuidagi tähtis, nagu see peaks kedagi puudutama, tekitama emotsioone, kui samas on see lihtsalt üks hall parasiitlus, mis toitub vaid teiste, samalaadsete tühikargajate, heakskiidust. Keegi filmis ei loo mingeid uusi väärtusi, ei suhete ega vaimutöö tasandil, vaid kõigest püüab üksteist klišeedega üle mängida situatsioonides kus säravaimaks nühitud kassikult võidab ning võltsim käitumismall troonib. Tegelased ei alusta, ega lõpeta midagi, sest nende kunstniku hing ei anna selleks mahti. Vaja ju ühel päeval olla geniaalne muusik, teisel päeval kostüümikunstnik, kolmandal teatrilavastaja ning neljandal trendiloojast menukirjanik, vahele neliperformance´it ja pudel viina ning kui siis võetaksegi hetkeks rällakas kätte, unustatakse töökindad koju, sest ükski uus roll ei vaja minutist pikemat ettemõtlemiseaega. Elatakse hetkes ja solvutakse järgmises, kui keegi nende originaalsust ei märka või, jumal hoidku selle eest, tahtlikult ignoreerib. Ja kui suu midagi uudset ei ütle, siis võetakse kätte raamat või öeldakse tsitaat, et tõestada oma inteligentsust.

Kõik on hetkelise tunde najal äge ja lahe ja übercool. Kõik nende karakterite puhul on piinlikult üle paisutatud võltssära ja tehislik loomingulisus läbi eputades loodud eneseimetluse ning just seda on suutnud Heleri Saarik fantastilise detailitäpsusega ekraanile tuua. Seal kus Gus Van Sant venitab stseene tüdimuseni pikaks, andes sellega edasi teismeliste päevast-päeva korduvat igavust või Gerald Karg rapsib kaameraga edasi-tagai üles-alla filmis "Angst", kujutades süvenevat hullusehoogu, loob siinse töö lavastaja samalaadset tehnikat kasutades vaatajateni süvatäpsusega kujutatud inimeste mõttetu oleskluse. Nii tuhm nagu on portreteeritavate meel, on ka filmikeel, karakterite artistlik piiratud loominguline lend, jääb ka filmis tiivutuks rapsimiseks ning kui keegi tuleb välja mingi "originaalsusega", siis sama halba maitset hoiab paralleelselt ka pilt ekraanil. Julge ning geniaalne lähenemine filmitegemisele juhul kui valdav osa vaatajaskonnast ei pruugi tahtliku käkerdise tegemist selleks, et julmteravalt ironiseerida ning parodeerida pseudokunstnikest teismeliseikka kinni jäänud loomeinimesi, läbi hammustada.

Ootamatu nutikusega lavastatud linaloo ainsaks miinuseks pean aktuaalse muusika ja selle loomise protsessi nappi presenteerimist. Arusaadavalt oli halb muusika (loe hipster ruudus shit ilma weird eesliiteta) tahtlik valik ning muusika loomine kui selline tagaplaanil, kuna karakterid ei ole võimelised ühtegi raudkindlat väärtust siia maailma tooma, kuid filmipealkiri ise on juba kodeerinud sisse ootuse, et muusikat saab kõvasti olema ning seeläbi jäi ka väheke nukker tunne.Igal juhul väärt film,  mis trikitades tülgastab, aga avab läbi selle vaataja silmad meie "kultuuriinimeste" rumaluse ja tühisuse suhtes vaimselt valuliku kinokogemuse näol. Ja muidugi ei jäänud tulemata ka torge eesti filmikunsti suunas, sest seal kus rahvas kurjutab, et neil on kõrini hüsteerilistest karjuvatest naistest kodumaises kinos, toob Heleri Saarik meelega veel ühe analoogi vaatajate õrritamiseks. Lahe! 4/5

Heleri Saarik  võiks nüüd järgmisena teha filmi ka noortest kes tõesti muusikat ja (elu)kunsti loovad, siis saaks laheda double feature´i luuseritest ning mõnusatest inimestest.

Unit 7

Grupo 7 - Alberto Rodríguez 2012

Sevilla 1988. Linn valmistub nelja aasta pärast toimuvaks Expo´ks, kõikjal toimuvad uute infrastruktuuride ning hoonete ehitused, muutes endised ihaldusväärsed linnaosad narkokaubitsejate getodeks. Viimaste hulgas on pandud korda looma politseiüksus 7, neljast tüübist koosnev grupp, kes eneseimetlejast noore politseiniku eestvedamisel ületab seaduslikkuse piiri, hakates konfiskeeritud heroiinist panema osa kõrvale, et sele eest narkaritelt infot osta. Kui ei mõjunud peks ega meelitused, siis doosi eest müüakse mentidele kasvõi vanaema maha ning tänu uue adekvaatse teabe sissevoolule, saavad grupi politseinikest pea kangelased - üks edukas vahistamine järgneb teisele.

Unit 7 oli hispaania Räpane Mackey, mitmedki sarnased situatsioonid ning lahendused, kuid ometigi suutis film hoida kõige selle politseimachotamise keskel ka tõepäraste lahenduste joont. Ei pingutatud üle ega lastud fantaasialliialtlennata, jättes linaloostlõpuks isegi mulje justkui põhineks see tõestisündinud lool. Viimase kohta ma küll pealiskaudsel netiuuringul kinnitust ei saanud, kuid miks mitte, film oli piisavalt põnevust ning realismi hoidev, et seda ka tõe pähe võtta võiks. Väike mõnus slummipõnevik mentidest ja pisipättidest. 3,5/5

Unit 7 seab sisse oma pealekaebajate ning narkokaubitsejate võrgu.

Filmiküsitlus - Kiina Deathcats´ist

Üks väike väänik-präänik püüab tarmukalt pressida sellele, et kui ilusate noorte tüdrukute bänd, siis järelikult kiidavad kõik vaid selle pärast kaasa, jättes muusika teise, isegi kolmandajärguliseks näitajaks. Vaidle vastu palju tahad, aga tõe tera on sees ning tänu sellele tuleb Deathcats´il, võrreldes kuttidega, hulga rohkem vaeva näha enese tõestamise nimel. Iseenesest ju mitte halb motivatsioonimootor, vähemalt kergitab pidevalt bändi ees olevat latti ja sunnib jätkuvalt asju veelgi paremini tegema - on selleks siis pillimänguoskus või lugude aranžeering. Samas on see ka väike lõks, sest süüdistajale kes väidab, et niinimetatud tsikkidebändi ainsaks trumbiks jääb testosteroonist pulbitsevate rockimeeste ees vaid seksapiil, jääb lõpuks alati õigus ning klassikalist tüdrukutebändi kleepsu ei nühi kuidagi maha, viimistle muss mis tasemele tahes. Rockimehe suu võib rääkida pikki ilukõnesid sellest kui vihaselt ehedalt bänd kõlas või kui hästi lood olid sätidud, kuid silmad püsivad tal ikka vestluskaaslase tisside peal. Objektiivsuse välja sõelumine on seda raskem, sest kui pehmo-indie, eksperimentaalse või elektroonilise muusika puhul on naise (valdavalt mikrofoni taga veedetud) osalus loomulik, siis kitarriga tüdruk jääb siiani veel kahtlaseks nähtuseks. Sellest ei ole prii isegi kohalik Kim Fowley, kes küll mitmeid häid bände (Shelton San, Talbot, Nevesis...) on rahaliselt toetanud, kuid vaid tüdrukute (Zriamuli, Ebakõlar, Deathcats) puhul lisaks muusikat puudutavaid nõuandeid jagab. Loomulikult on need nõuanded väärtuslikud ning väärivad tähelepanu, kuid neid esitatakse just neidudele ning ühtegi algajat kuttidest koosnevat rock-gruppi juhendama ei kiputa, löögu soovolinik häirekella palju tahab. Kui Deathcats´il kunagi album ilmub, siis kindlasti on see igati mõnus, olen selles Soundcloud´i riputatud musta materjali kuulates veendunud, kuid eks see silm hakkab ikka esimesena vahelehelt bändipilti otsima ja alles siis jalg rütmis tatsuma, sest sellisteks meid mehi on loodud. He he!

Nimi: Kiina Kristina Vaher
Bänd: Deathcats
Facebook: Deathcats
Koduleht: Deathcats
SoundCloud: Deathcats


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

A Prophet (Un Prohpéte 2009), Snatch, Fight Club, Hobo with a Shotgun, Natural Born Killers, Wild at Heart, Mulholland Dr., Léon: The Professional, Amélie, Trainspotting, Lola Rennt, Betty Blue, Death proof, Pulp Fiction, Monty Python and the Holy Grail, 24 Hour Party People, Baraka, A Nightmare on Elm Street (1989), Lolita (1962) ja (1997), High Fidelity, Hype!, Whip it!, "Vicky, Cristina, Barcelona", La Vie En Rose (2007), Sid & Nancy, Gainsbourg: A Heroic Life (2010), Lucky Number Slevin, Gia (1998), Ghost Dog: The Way of the Samurai, Closer, Some like it Hot, Modern Times (1936), Mysterious Skin

suvalises järjekorras sai nimetatud mõned, mis esimestena pähe kargasid, aga eks neid on veel muidugi

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

vaatasin just paar päeva tagasi ühte dokumentaali "Searching for the Wrong-Eyed Jesus" (2003), mis jättis sügava mulje, sest see teema lihtsalt läheb peale mulle

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

viimasel ajal olen kuulanud segamini kantrit, bluesi ja räppi. halva netiühenduse pärast ei saa midagi uut alla laadida, niiet olen vanu lemmikuid kuulanud. täitsa julgen soovitada ka neid: Bob Dylan album "Nashville Skyline" (1969), Pj Harvey Live @ John Peel's Birthday (1999), Nina Simone, Skip James, hiljutine lemmik 16 horsepower, Wu-Tang clan album "36 chambers", vana hea Cypress Hill ja Beastie Boys. Soovitaks sellist 'shock humor' briti sarja nagu "Monkey Dust" (2003). selle soundtracki võib vabalt alla laadida, good stuff.

Tänan Kiina!

Kaader filmist Sid & Nancy.

Conquest 1453

Fetih 1453 - Faruk Aksoy 2012

Türgi ajalooline film Konstantinoopoli vallutamisest aastal 1453 sultan Mehmed II poolt. See, et linn vallutatud saab, anti vaatajale juba linaloo esimeste minutitel teada ning jättis veits nagu imeliku mulje, et miks mängida põnevusega, et kas õnnestub või mitte, kui vaataja nagunii juba teab, et lõpuks üle ja läbi müüride ronitakse. Türk teab nagunii, meile oleks aga võinud ju väikese ärevuse sisse jätta; kuigi ilmselgelt kiskus nagunii vallutuse õnnestumise suunas nii, et vahepeal Wikis käimiseks pausile panna ei tohiks kellelgi põhjust olla.

Filmi esimene pool, printsi sultaniks saamine, enese maksma panemine ning poliitilised intriigid, olid hulga põnevamad kui teises pooles nähtud linna vallutamine. Ja isegi viimane poleks nii hull-nõme välja näinud, kui tegijad ei oleks lahingute vahele püüdnud täiesti sobimatut armulugu punuda, sest tunne vist oli, et kui musi ekraanil ei tehta, siis õiget kino ei saa. Sultanil (kes nägi välja justkui US The Office´i Ryan) oli armastusega niigi tibens-tobens ning seega poogiti naisevõtuplaanid külge ühele ta väeülematest. Peaasi et aga dramaatikat romantiliste tunnetega veelgi enam pingestada. Üsna piinlik. Pea sama nõme kui tuhanded ja tuhandes türgi sõdurid mis Konstantinoopili ründamiseks arvutivõlurite abil loodud ning siis robotilikult ühes taktis liikuma pandud. 2/5

Lahe oli, et paar aastat varem Egeri all nahutada saanud türklased kartsid ungarlasi nüüd nagu tuld. Pobisesid seal pidevalt, et loodetavasti madjarid ei jõua Konstantinoopolile appi, muidu on küll vesi ahjus.

Iron Butterfly - The Lost Broadcasts

Iron Butterfly - The Lost Broadcasts

01. Easy Rider (03:45)
02. Butterfly Bleu (20:00)

Veider jah kuidas kunagi võis kahekümne minutiline träkk tunduda hirmus pikk, aga nüüd täpselt selline paras. Ja ma ei räägi isegi variatsiooniderikkast Iron Butterfly "Butterfly Bleu´st", vaid ka igasugune drone, BM, doom ning noise tundub paarikümneminutilisena sobivat küll. Iron Butterfly aga seda enam, eriti veel kui neil nii lahe trummar, kes isegi vaikselt pulgaga taltrikule koputades tegi sellist pingutavat nägu, justkui lõhkeksid tal kohe kõik veenid.

Filmiküsitlus - Tont

Ilmus artistil EP ning kellad lõid pitlikult öeldes igas kirikus, ehk siis nii mitmedki sõbrad hakkasid mainima, et kas sa Trash seda ka juba kuulnud oled? Olin, juba olin, sest  Tont ilmus mu silmade ja kõrva ette esmakordselt peale Future Brain´i remix´imist ja sellest ajast hoidsin silma peal ning seega ka juba EP paladega tutvus sees. Igal juhul noogutasin sõprade jutule kaasa ning poetasin samuti sekka kiitvaid sõnu. Ise jään aga Tondi uut materjali ootama.

Nimi: Siim Kuusemäe
Bänd: Tont
SoundCloud: Tont
Bandcamp: Tont

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Päris paljud ja eri zanritest. Jarmusch "Night on earth" ja "Dead Man" ja "Coffee & cigarettes", Scott "Alien" ja "Blade Runner", Fellini "La Strada", Kassovitz "La Haine", Kromanov "Hukkunud alpinisti hotell", Peckinpah "wild bunch", Kaurismäki "Calamari union", Jackson "Meet the feebles", kultusfilmid nagu Hopper "Easy rider" ja Hill "Foxy Brown", Siegel "Dirty Harry", eepilistest Coppola "Apocalypse now", Herzog "Fitzcarraldo", Cronenbergi horror, dokfilmidest näiteks Marc Singer "Dark Days" (New Yorgi metrootunnelites elavatest kodututest), Billy Corben "Cocaine Cowboys" (Kokaiin, Miami ja allilm), Maimik "Kuku - mina jään ellu", Reggio Godfrey "Koyaanisqatsi". Animatsioonist nii vanemad kui uuemad eesti tegijad, Raamat "Põrgu", Pärn "Aeg maha" ja "Eine murul" , Paistik "Klaabu kosmoses", Pikkov "Ahvi aasta". Filmimuusika kirjutajatest - muusikutest meeldivad mulle Ennio Morricone, Sven Grünberg, Lalo Schifrin, Isaac Hayes, Mike Patton jpt

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Arabella, Mereröövli tütar - lapsepõlve lemmikraamat, aga sisaldab mõtteainet ka täiskasvanutele

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Liigun rohkem undergroundi radadel praegu, niisiis
King Midas Sound (UK) -dubi live bänd, mis on oma saundi poolest hämar, jõuline ja kaunid õrnad vokaalid, st. segunevad erinevad emotsioonid - kombinatsioonid. Kevin Martin on väga palju head avangardset kraami produtseerinud, juba aastakümneid väsimatult
Trans Germanium Express (EST) - keeravad ka häid saunde nüüd juba mõnda aega

Tänan Siim!

Kaader animatsioonist Klaabu kosmoses.

Abraham Lincoln : Vampire Hunter

Abraham Lincoln: Vampire Hunter - Timur Bekmambetov 2012

Ajaloofilm. Kohati ikka kohe väga valus vaadata, et mõeldakse kujutada möllu, aga siis on aju nii pisike, et võid lausa ette arvata millal vanker läbi lossisseina sõidab või keegi hobust jalgapidi kinni hoides pea kohal keerutab. Tehakse ägetat actionit, aga see ägedus on minetanud juba igasuguse veetluse ning kui selle ägeduse vahele veel kilode-tonnide kaupa rumalat Süžeed ning mõttetult venivaid ajapilte pikitakse, siis kohe kurb, et minus mingi selline saastamagnet sees istub mis sedalaadi kinolugusid vaadata käsib. Mingi microchip mis juhib aju ning annab erutusimpulse kui sitt silmapiirile ujub. Toon nüüd köögist noa ja lõikan jubina kehast välja. 1,5/5

Filmis oli ka piinlik taust, mis seisnes kurjade vampiiridest plantaatorite orjapidajate õigustamises läbi väite, et nad ei olnudki nii segregatsiooni nõudvad rassistid kui tegelikkuses, vaid jõid samaväärse mõnuga nii valgete kui vaeste mustanahaliste verd. Ametlik arusaam on ju ikka see, et vaeseid kräsupäid peeti orjakaupmeeste poolt suisa loomadeks, aga nüüd siis järsku täielik võrdväärsus southern härrasmeeste silmis - N-isikute veri kõlbab inimverena küll.

Full Moon

Pelnia - Andrzej Kondratiuk 1979

Once Upon a Time There Lived a Simple Woman - Жила-была одна баба

Zhila-byla odna baba - Andrey Smirnov 2011

Lubati kommunistide koledusi vene rahva vastu ning ma olin nagu naksti teleka ees. Lubadusest peeti kinni - vene talupoegi niideti nii kuulipildujatulega kui aeti seina äärde. Ometigi oli see kõik kauge ja värvitu. Ei mingeid suuri emotsioone ega traagikat, vaid kogu kodusõjaaegne vägivald mõjus siinses filmis (miniseriaalis) kohustuslikuna. On naise elulugu kes elas neil aastail vene külas ja järelikult peab olema ka valgete-punaste vastasseis ning talupoegade tapmised. Sama tundetuks jättis ka petegelase, lihtsa talutüdruku, kurvapoolne saatus ning masendavasse ellu aeg-ajalt mõnda päikesekiirt lubanud armumised. Korralikult tehtud ja vaeva nähtud, aga õiget hinge mina sealt seest ei leidnud. Tore muidugi, et selline revisionistlik vaade minevikule tehti, kuid samas häiris taas kogu tapmistejada liigne sidumine religiooniga ja seda isegi tasemeni kus lavastaja poolse, ehk fuilmi ametliku sõnumina, kommuniste antikristusega seoti. 2/5

Filmiküsitlus - Paul Oja

Paul Oja on eestis ainuke DJ ja kõik ülejäänud lihtsalt mängivad mingeid lugusid! Julgen seda väita, sest nägin tema etteastet sel ööl Haapsalus! Sel ööl! Jah, ma olin sellel peol kohal, kus Paul, nagu noor jumal, loopis meile surelikele pisikesi tükikesi muusikast. Heitis pool minutit jazz´i, sinna peale kümmekond sekundit black metalit, et siis vaid loetud hetkedeks panna saal ka diskorütmis kaikkuma. Võttis uue vinüüli, lasi sellel paar ringi teha ja viskas hoolimatult selja taha, et vaid kotist uus, pigem heliliselt eelmisele risti vastu käivat plaat alusele asetada. Ja mida kõike sel õhtul ei mängitud, klassikalistest rockiballaadisest jaapani müramuusikani ning ekstreemsest metalist eurotrance´ini! Anarhism ja absurd ülima hoolimatusena. Imetlusväärne pohhuism kuulaja suhtes, kes püüdis veerand tundi kogu selle sekunditega uusi värve ja väljundeid leidva kaose peale tantsima hakata, kuid lõi lõpuks käega ning läks välja suitsetama. Ja siis seisin seal mina, rõõmupisarad silmist voolamas, sest midagi nii punki ei olnud ma veel elu sees näinud. Aga loomulikult jäin ka uudishimust, sest kui sulle ikka iga minuti või poole tagant uut ja täiesti ootamatut muusikažanrit ette mängitakse, siis kruvib see närvid mõnusalt pingule ning paneb kiheledes järgmise üllatuse järele kaibuma.

Nimi: Paul Oja
Facebook: Paul Oja
Koduleht: Legendaarne
Koduleht: Check One Two
SoundCloud: Paul Oja


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Palju neid filme mida ma ikka jälle vaatan. Originaal Dawn Of The Dead on ilmselt see film, mida ma olen vaadanud kõige rohkem elus ja vaatan veel. Esimesed 2 Evil Deadi teevad alati tuju heaks. Kõikide põhi slasherite - Elm Street, Friday the 13th, Halloween isegi halvemaid osasid vaatan hea meelega. Parimad on Elm Street 3, Friday 6 ja Halloween esimene. Alan Parkeri Angel Heart on üks väga eriline film mu jaoks, ei ole ühtegi asja seal mis ei lumma ja haara kaasa. Zhanriväliselt on True Romance film, mis töötab kõikidel tasanditel. Tarantino parim film ilma Tarantinota. De Palma The Untouchables tekitab toredat nostalgiat. Lynchi asjad mõningate eranditega on mulle ka alati meeldinud. Argento on vapustav oma helgetel hetkedel. Uutest Alexandre Aja pole siiamaani ühtegi halba filmi teinud ja Rob Zombie võtab ka päris ägedalt hoogu.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Melancholia tabas kümnesse. Mulle pole kunagi Von Trieri pseudodiip värk eriti istunud, aga sellele filmile üheksa punkti kümnest. Ilusa pildi ja ilusa mõttega film. Rootsi Let the Right One in oli ka väga meeleolukas. Pole Ameerika versiooni veel näinud, räägivad et pidi veel parem olema. Ahjaa Transformers 3 on film, millest seltskonnas väga kõva häälega ei räägi, et oli väga intensiivne ja mitmemõõteline minu jaoks. Viimane Batman tõestas ennast ikkagi peale pisut nõrka teist osa. Tunnistan, et ole eriti kinos käinud viimasel ajal. Ahjaa Prometheus oli ka tore. Ja Cabin in the Woodsi lõpueelse action sequence'i peale vajus minul suu lahti, oli väärt ülejäänut pooltteist tundi keskpärasust.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

2012 on hiphopi tagasituleku aasta olnud. Viimati ilmus nii palju head räppi 90ndate esimeses pooles. El-P, Killer Mike, Nas, Rick Ross, Spaceghost Purrp, kõikidel ilmusid väga tugevad albumid. Elektrooniline tantsumuusika on endiselt väga toredas arengus - hetke lemmikud Julio Bashmore, Duke Dumont, Gesaffelstein, Breakbot, Baauer ja eesti Avoid Dave. Dinosaur Jr uus album, nagu terve nende looming, on fantastiline. Tame Impala Lonerism meeldib ka väga. Jessie Ware albumit kuulasin ka rohkem kui ühe korra. Head uut metalit kuulsin viimati liiga ammu kahjuks.

Tänan Paul!

Kaader filmist Let the Right One In.

The Office - 2. season

The Office - 2. season - created by Greg Daniels, Ricky Gervais, Stephen Merchant 2005

Imetlusväärne kuidas seriaal suutis läbi kogu sesooni hoida täiesti ühtset kvaliteeti, ehk siis võta ükskõik milline episood ning ikka on sama naljakas kui eelmine ja järgmine. Tavaliselt on ju ikka nii, et mõnes osas on paremad naljad ja teises taas tasasem tempo, aga The US Office´i teine sesoon suutis pidevalt millimeetrise täpsusega sama taset pidada. Ja mainin kohe ära, et Jim´i ja Pam´i armulugu on brittide analoogist ikka hulga etemini välja mängitud. Kordi kurvem, rõõmsam ning romantilisem ning veider küll öelda, aga John Krasinski on parem näitleja Martin Freeman, vähemalt käesolevat karakterit üles ehitades. See, et Jenna Fischer seljatab absoluutselt kõiges Lucy Davis´e ei ole muidugi mingi üllatus. Koomiline ja nukker-romantiline. Mõnus! 4,5/5

EDASI - Prehistoric Relaxation

EDASI - Prehistoric Relaxation
Trash Can Dance 2012
TCD22 CDR

1. First Trip 18:09
2. Second Trip 14:01
3. Third Trip 09:27

Kestvus 41:43
Limiteeritud 33 tk.
Hind 4.- eurot. 

Aasta tagasi ilmus "Prehistoric Relaxation" KV&GR/Recs´i alt ultra limiteeritud kassetina. Nüüd on võimalus kõigil neil, kes San Franciscost kassetti siia maakera teisele küljele ei tellinud, soetada EDASI kolm träkki digitaalsel meediakandjal.
Kolm lindistust siiani teadusele tundmatute, kuid kindlasti homo sapiensi arengule mõju avaldanud, tagajalgadele tõusnud inimahvide tutvumist LSD-ga. Käesolevale lindistusele toetudes võtsid need meie eellased kolm korda hapet ning kolm korda viis keemia neid psühhedeelsetele reisidele, mille audiosalvestis nüüd teie ees. Videosalvestis kahjuks puudub, sest kuigi ma täpset tehnilis-teaduslikku tagapõhja ei tunne, olen aru saanud, et üle miljoni aasta tagusest ajast pildi saamine on hulga keerukam kui kividesse vibratsioonina salvestunud helide kätte saamine ning nende hilisem puhastamine-filtreerimine vastavate seadete abil. Igal juhul tänu EDASI´le on nüüd meie kõrvade jaoks saadaval kolm iidset lindistust kaugete esiisade happereisidest mis võisid avardada liigi mõttemaailma, luues seni isendite ajudele tundmatu abstraktse mõõtme, pannes sellega aluse homini hüppelisele arengule. Kas inimahvi muutis inimeseks lihasöömise algus, õppimine küpsetama toitu või hoopis LSD? Vaidlus kestab.

Three Shadows

Cyril Pedrosa - Three Shadows
First Second 2008

Suurepäraselt jutustatud lugu sellest kuidas seda lugu, mida lugeja tegelikult ootab, edukalt vältidasaab ning tuua esile hoopis teine külg. Mitte isegi teine külg, vaid kuidas keerata teelt kõrvale nii, et lugejat haarab samapalju uus sihtkoht kui häirib vana teekonna lõpus nägemata jäänud asjad. Väga kena hoogne pliiatsijoon lisaks, aga esmatähtis ikka sisu mis kohati nii kurb ja emotsionaalne, et võiks tujulausa terveks päevaks ära rikkuda, kuid sellest tuli Cyril Pedrosa samuti kenasti läbi, jättes hoolimata õhku rippuma jäänud küsimustest ning nukratest nootidest, südamesse sooja tunde heast koomiksielamusest.

Filmiküsitlus - Siim Kannabinõiast

Kannabinõia EP muutub iga kuulamisega järjest paremaks. Ausalt öeldes ma seda nii EP-na ei kuulagi, vaid pigem tilgutan träkkide kaupa - kord järgin mõne Bandcampis üles riputatud looni viivat linki, jooksutan YouTube´ist videot või satub Kannabinõid Soundcloudis ette. Ja siis ikka viin hiirekursori playmärgi peale. Viimati olen kõige enim kuulanud EP avalugu, ehk Karistuse nimelist träkki, sest valisin just selle välja helikassetile mida jagatakse vaid 16. novembril Von Krahlis. Bändi saab samal õhtul samas kohassamuti kaeda.

Nimi: Siim Laanemäe
Bänd: Kannabinõid
Facebook: Kannabinõid
Koduleht: Kannabinõid
SoundCloud: Kannabinõid
Bandcamp: Kannabinõid


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Alejandro Jodorowsky teeb häid filme. Kõige parem on The Holy Mountain, mis raudselt ka mu lemmikuim film. Olen seda vist mitukümmend korda vaadanud... (www.youtube.com/watch?v=5M5uWjGtFfI&feature=fvst)

Väärt elamus on kindlasti ka Gummo (www.youtube.com/watch?v=gtY_545-ST8) ja tolle armas väikevend Napoleon Dynamite (www.youtube.com/watch?v=ZHDi_AnqwN4)

Mulle meeldivad väga kõik Quentin Tarantino üllitised peale Kill Billide. Hetkel ootan põnevusega detsembrikuud: www.youtube.com/watch?v=eUdM9vrCbow

Ära peaks mainima ka saksa filmi Run Lola Run (http://www.youtube.com/watch?v=VCzWWT59quI) - lisaks kaasahaaravale loole ka väga vinge tehniline teostus.

Ja kui nüüd sisu täiesti kõrvale jätta, siis Disney film Fantasia 2000 on ikka väga jõhker teos. Õigel hetkel õiges kohas kogetuna jättis sügava mulje. Kellele ei meeldiks kosmoses lendavad vaalad? (www.youtube.com/watch?v=SR81MmC60zE)


2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimastest filmidest väärib märkimist vast God Bless America. Hea rütmiga aus värk läänemaailma mädapoolest! Oli ka juba aeg. (www.youtube.com/watch?v=GEFj0Pngu_E)


3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Hiljuti on kõrva jäänud paar huvitavat põrandaalust rusuvmuusika bändi:

Discombobulation - õõvastav Hong Kongi doom. Need kitarrid on küll pärit kuskilt universumi mustast august... Hea leid ühe bändikaaslase poolt.

www.youtube.com/watch?v=rmMo44hoNcg

Fumantia Mauris - omapärase kõlaga kivihukatus Ukrainast...

www.soundcloud.com/fumantia-mauris/fumantia-mauris-bastard-sunn

Vanast rasvast on alati mõnus kuulata Salemit (www.youtube.com/watch?v=8GVl4vduI8A) ja Shrumi (www.youtube.com/watch?v=w1gWbJ1vVpA). Ja muidugi Melvins! (www.youtube.com/watch?v=oolwsWexSzQ) Eesti bändidest on vast kõige sümpaatsem Neoandertals. Kunagi ammu sai neid Tallinn Music Weeki raames lives nähtud ja see rabas küll jalust. Puhas jõud!

Tänan Siim!

Kaader filmist The Holy Mountain.

Painted Skin: The Resurrection

Painted Skin: The Resurrection - Wuershan 2012

Esimene Painted Skin ei olnud üldsegi halb film, aga järjelugu juba küll. Taaskord viga kehval loos. Teoreetiliselt justkui armastusdraama, aga seda armastuse teemat loobidakse justkui kuuma kartulit käest kätte ning kui kolmveerand filmi vaadatud, võid enesele tunnistada, et kogu kurb-romantilise armuafääriga ollakse täpselt samas punktis kust alustati. No ja siis see viimane veerand on veel eriti ülemängitud teatraalse mõõduga kemplemine kus naeruväärse välimusega barbarid kangelastelt ja neid abistavatelt deemonitelt koosa saavad. Mida oli muidugi ette arvata, aga et see kõik nii nõmedalt seatud, tuli pettumust valmistavana. 1,5/5

The Four

The Four - Gordon Chan, Janet Chun 2012

Lugu lõpuks ei olnudki. Hakkab justkui juba looma ühte ülipeent paleeintriigi kus kavalad riigiametnikud keisrit koorimas ning südid kohtunikud nendega kavaldamises rinda pistmas, kuid film jõudis lõpuks sama targalt tiitriteni, ei midagi uut, ega huvitavat stoori arenemise koha pealt. Küll aga pakuti vähemalyt minu silmade jaoks wuxia filmis esmakordselt justkui superkangelaste tiimi, hiiina võitluskunstimeistrite versiooni X-Men´ist. Kangelasi on ühes meeskonnas muidugi igas korralikus wuxia filmis ning omavad nad ka supervõimeid mis saavutatud sisemise energia suunamise läbi, kuid siinses loos oli justkui toonitatud nii Xavieri kooli fiili, kui ka "õpilaste" erinevaid võimeid.

Lisaks oli üks konkreetse paravõimega tsikk ning ta istus veel isegi ratastoolis. No kui juba ratastool mängu toodi, siis ei saa ju kuidagi paralleeelidest mööda. Superkangelased või mitte, kehvapoolset sisu ei suutnud isegi nemad täita ja eriti veel juhul kus action on tänu arvutigraafika kasutamisele aetud nii kiireks, et igasuguse möllu koreograafiline ilu kaob täiesti. 2/5