A.D. : New Orleans After the Deluge

Josh Neufeld - A.D.: New Orleans After the Deluge
Pantheon 2010

Koomiksikunstnik Josh Neufeld sõitis ise peale Katrina laastamistööd Punase Risti vabatahtlikuna sündmuspaigale. Mõned aastad hiljem palus ta viiel New Orleans´i elanikul katastroofist jutustada, kaks neist pagesid linnast, kuid kolm olid sõna otseses mõttes orkaani silmas ning nägid kõik tormi laadstamistööd ning sellele järgnenud uputust. Koomiksi põhirõhk on paaril tormile eelnenud ja paaril hilisemal päeval, kuid kunstnik võttis jutustajatega veel hiljem kaks korda ühendust nii, et lisaks on tegelaste elu poolteist ning kolm aastat peale põhisündmusi. Traagiline ja samas ka südamlik koomiks mis annab mõningaid lisadetaile nagu näiteks fakt, et uputuseaegu ründas linna ka hulgaliselt sääski või, et valdav osa vaeseid ei saanud tänu tormile õigeaegselt kätte toimetulekutoetusi ning palku ja läbi selle kannatasid veelgi enam.

Kahju aga said kõik, koomiks lõppeb küll positiivse usuga tulevikku, kuid mõni kaotas 3 aastaga kogutud töö viljad ja mõni elab siiamaani vagunelamus. Ainult doktori tegelaskuju elas oma Prantsuse Kvartali korteris tornaado üle nagu miška ning käis veel kõige hullemate tormihoogude ajal nurgabaaris napsutamas, kuid eks tema tegelane annabki just seda mõõdet üldpildiliselt, mitte kõiki nuhelnud vesi ühtemoodi. Inimlik ja huvitav, hea autorikoomiks.

No Doubt

Dol-i-kil Soo Eobs-neun - Park Soo-yeong 2010

Väikelinna kolib ema oma kahe täiskasvanud lapsega: kahekümnendates õde ja vennaga. Mõned nädalad hiljem läheb kaduma lihtsameelse aednikust üksikisa tütar, otsingud ei anna tulemusi ning meeleheitel isa käib päevast-päeva kohalikke politseinikke palumas, et need ta tütre leiaksid. Rutiinse uurimise käigus selgub, et vastselt linna kolinud noormeest on varem süüdistatud lapseahistamises. Süüdistatud, kuid mitte süüdi mõistetud, aga ometigi piisab sellest, et kogu linna viha suunata asja saabunud perekonna suunas. Peagi läheb ka uurimist teostav politseinik rahva meelsusega ühes ning noormees veetakse lapse tapmise ja vägistamise kahtlusega jaoskonda.

Korea draama mis püüdis tõsist teemat käsitleda, kuid kukkus läbi, kuna proovis ülesehituselt ka krimifilm olla, ehk siis pigistada põnevust kuni lõpukaadriteni. Selleks aga läks vaja mängida süüdi või süütu kahtlusalune teemale ning siin oli ebausutavuse momendid ees, inimene reaalselt ei käituks nii nagu seda tegi süüdistatav. Põnevust aga oli vaja hoida, mis muidugi ka töötas, vaid hiljem lahendit nähes tekkis selline tunne nagu oleks vaatajat petetud. 2,5/5

True Believer

True Believer - Joseph Ruben 1989

Kohtudraama kus endine poliitaktiivne jurist on kümmekond aastat hiljem minetanud kõik üllad ambitsioonid ning tegeleb prahikalade kaitsmisega. Tuli aga tuha all hõõgub ning kui ette satub saladuslik kohtukeiss mille läbi süütu mees vangi mõisteti, asub advokaat teha ihu ja hingega aitama. Ja siis selgub muidugi, et suur konspiratsioon kuhu segatud kõik kuningani välja. Algus tõotab koralikku põnevikku, kuid umbes keskpaigast läheb asi väga käest ära, ehk muutub tavaliseks igavaks juraks. James Woods on siis filmis lausa jube ning ega teisedki passi kuhugi. 1,5/5

Schampler - a Schilling Festival Compilation 2011

Schampler - a Schilling Festival Compilation 2011
Kohvirecords 2011

1. Oddfellows Casino - Camping on the Moon
2. Ultima Thule - Elan välja
3. Oddfellows Casino - We Will Be Here
4. Laulan Sinule - Varsti tõuseb päike
5. ifwe - Dve Nedeli
6. Starmetis - Longrail
7. Design A Wave - Fever
8. Pastacas - Sinu plaadid
9. Superliustik - Taiko
10. Kreatiivmootor - Avanejad
11. Imandra Lake - Igane (Seeland remix)
12. Näiteringi Ansambel - Tasa kõneleb kevadest miski

Laias laastus jagunevad eesti alternatiivnoored 2, juulil kaheks: mehed sõidavad Hard Rock Laagrisse ja naised Schillingu festivalile. Laias laastus nii, aga kui peenemalt rääkida, siis rajumad tüdrukud lähevad kuttidega metalit kuulama ja naiselikuma meelekaardiga mehed Kilingi-Nõmmele rohukõrt näppima. Viimased on aga kavalad, tahavad sinna muidki meelitada ning teevad seda CD plaadi abil kus peal Schillingu festaril üles astuvate bändide muusika. Tark mees muidugi ei kuula seda plaati üldse, rumalama viib diskilt kuuldud sireenide kutsung aga kahjuks Vana-Vigalast veel rohkem lõuna suunas. Kaval mees aga topib kõrvad mesilasvaha täis ja kiidab pead nõksutades kaasa, et äge muusika ja hea pidu tõotab tulla, ise samas helikildugi kuulamata ning HRL-plaanile truult kindlaks jäädes. Ise lasin end sõbral CD kuulamise ajaks raamaturiiuli külge köita, et koheselt muusikast hullutatuna Suveaia poole tõttama ei kipuks, käskisin välisukse vahelt puldil PLAY vajutada ning ruttu enne esimeste helide saabumist uks enese järel kinni lüüa.

Enim meelitas mind Design A Wave´i lugu "Fever" mis meenutas kangeti kodumaise superstaari Paul Cole´i loomingu silutumat versiooni. Teisena veetles mind üllatuslikult Ultima Thule. Lugu varem mitmeid kordi kuulatud, kuid siinsel kogumikul torkab justkui teravamalt esile, sest kui teised lood on kõik enam-vähem unelemas, siis kuulsa rootsi bändi eesti väikevend rockib tugevama löögiga, kusjuures teeb seda väga austraaliapäraselt, tuues heliga silme ette hoopis INXS-i või Midnight Oil´i. Suure aussiessoundi sõbrana tundus selline tuttav heli väga ootamatuna, päta-päta paljasjalgne Youthu Yindi tantsija ning digeridoo oli vaid puudu. Kolmandaks võimsaks ahvatlejaks oli brittide Oddfellows Casino ja kuigi mul on ka see aasta kahju öelda, et väljamaa bändid (no teeme näo, et Ultima Thule on Kängurumaalt) istusid paremini, siis nuuks-nuuks kahjuks nii see on. Kodumaistest vedas kaasa Superliustik, kuigi trumm oleks neil võinud rohkem kaootiliselt peksta ning kitarr mustemalt ragisevamalt saagida. Pastacas (kohapealt saab ka tema plaadi "Kõrvaklapid uusreliisi - pilt ülal) oli tuntud kvaliteedis ja Kreatiivmootor ilus aga lõpuks on ju mõlema puhul seda väheke nagu paha öelda, ikka tahaks seksi ja vägivalda, on need sõnad siis positiivse või negatiivse kajaga, vähemalt midagi enamat kui lihtsalt hea. Minu suur lemmik Imandra Lake tundus aga siin plaati lõpetavate hulgas väga kauge ja pleegina, ei üldse mingit helki, vaid toon tooni peal ja samas toonis ilma ühegi helise kõrvatorketa. Vales kambas? Justkui ei. Vales kohas? Võib-olla.

Nüüd lõpetan, näpud ei löö enam korralikult klahvidele, sest kiirkorras sisse kallatud viski on mõjule pääsenud. Ega muu siin ju aita kui tuleb end maani täis tõmmata nii, et homme hommikuks ei mäleta ainsamatki helikübet, muidu kisub kogumiku kutsung mind veel Kilingi-Nõmmele ja kuis sa hiljem ikka oma black metal sõpradele vabandad, et sorri kutid aga Rotting Christ´i ja Forgotten Sunrise´i asemel kuulasin hoopis veidrat ansamblit nimega Laulan Sinule ning tantsisin Hausitoas kus Rando Sulg ühe käega keerutas plaati ja teisega veeretas rattaid.

Nagu festivali reklaampildilt näha, tegu on paigaga kus naine seatakse mehest tähtsamale kohale ning eelisseisu.

Morrissey - There Is A Light That Never Goes Out

Morrissey - There Is A Light That Never Goes Out / Redondo Beach 2005

01. Redondo Beach 3:58 (audio LPCM) Live at Earls Court
02. There Is A Light That Never Goes Out 4:45 (audio LPCM) Live at Earls Court
03. It's Hard To Walk Tall When You're Small 3:25 (audio LPCM) BBC Radio 2 Session Recording
04. There Is A Light That Never Goes Out 4:02 (video - montage live clip)
05. There Is A Light That Never Goes Out 3:41 (video) *

Raharöövimise üks viise, muud öelda ei oska, sest tegelikult ei paku käesiolev DVD singel midagi enamat kui nimiloo kontsertsalvestust audiona ning kahes videoversioonis millest üks on lõigutud live ja teine otse nagu pillist-mikrist tuli. Pluss It's Hard To Walk Tall When You're Small träkk.

The Yellow Sea

Hwanghae - Hong-jin Na 2010

Hiinas P-Korea piiriäärses korealastega asustatud linnas elav taksojuht võttis laenu, et saata kaasa Lõuna-Koreasse tööle. Naise rahasaadetised peagi lõppevad ning kaasast enesest ei ole samuti kuulda. Klatšijutte hakkab liikuma, et naine uue ja parema mehe leidnud ning vaene mees kannatab, joob ja mängib rahasid maha, selle asemel, et võetud võlga tasuda. Linna allilmaboss kutsub tüübi kohvile ning pakub diili, mingu mees naist otsima ja võlg kustutatakse samuti, kuid vastuteenena tuleb tappa sealne ärimees. Häda ajab härja kaevu ning peagi leiab taksojuht on ohvri maja ümber varitsemas, aega pere ja mõrvaasjade ajamiseks on antud täpselt nädala jagu.

The Chaseriga debüteerinud Hong-jin Na uus film oli isegi kivikõvast esiktööst parem. Ma ei räägi praegu mingitest uudsetest lähenemistest ega originaalsetest nüketest, vaid sellest vanast heast korea thrillerist mis mind aastyaid tagasi köitis. Kõik on varem olnud, kõike on vaatajad varem näinud, kuid lavastaja oskas selle taas nii kuradi hästi ette serveerida, et vahtisin suu ammuli, ila vaikselt tilkumas. HK action mis transformeerus aastaid hiljem Korea actioniks ja nüüd taas väga elujõuliselt esil kõigi oma heroiliste veriste surmade, "üks mees haamriga koridori puhtaks peksmas" momentidega ning pisarat silmanurka toova traagikaga.

Minu jaoks tugeva emotsiooniga linalugu, ei hakanud isegi midagi muud õhtul peale vaatama, sest tundus hea ühe väärt krimithrilleriga lõpetada. Miinused vaid kohatise liigkiire montaaži eest mis rikkusid tagaajamiskohtade nauditavust, pea siis iga sekundi järel lõiget tegema, liikumise intensiivsust saab ka teisiti vaatajani tuua. Muidu aga pöidlad püsti, üle mitme aasta taas üks vana hea korea verine põnevik. 4,5/5

Hit gone wrong.

Bunker - 13

Бункер - 13

Noise. Koos pildiga mis miksis kokku kaadreid koonduslaagriõudustest ning juudivastastest propagandafilmidest. Liiga lihtne sirgel teel kõndimine, ei midagi uudset ega löövat ja pean silmas just kuvamaterjali koha pealt. Noise ise oli nagu ikka, kohati läks videomontaaž isegi helidega rütmi, kuid neid rütme oli sahin-krahinas vähe. Reliisitud military-industriali sõltumatu väikeleibeli Ufa Muzak alt, kust tuleb kõiksugust sõjamuusikakraami alates neo-folgist ja dark electrost ning lõpetades trummi-popiga. Bunker on leibeli nn. majabänd.

The Black Klansman - I Crossed the Color Line

The Black Klansman - Ted V. Mikels 1966

 Ajalehes ilmub artikkel inimõigustest ning noor neegripoiss otsustab sõprade hoiatustest hoolimata käituda nii nagu seadus lubab, ehk astuda valgetele mõeldud kohvikusse ning tellida tassikese. Õhtul puuakse ta oksa külge ning tekkinud kahakas saab kogemata surma ka noor tüdruk. Lapse isa kutsub appi LA-sv elava venna kes minevikus toimunud ohtra veresegamise tõttu näeb välja täpselt nagu iga valgenahaline ning Alabamasse saabudes infiltreerub mees kohalikku Ku Klux Klani ridadesse, et leida tüdruku mõrva tellija ning tasuda surma eest. Samal ajal saabuvad linna veel ka võltsvalget meest taga otsiv girlfriend ning neegergängsterid oma otsesemate terroriplaanidega ning õhk köetakse kuumaks.

Käesolev linalugu kuulub blaxploitationi kullavaramusse. Ausalt öeldes aga ei tee liigitusnimi talle au, sest olles üks esimesi selles žanris, ei meenuta see just väga neid filme kus imepärase seksuaalse potensiga coolid mustanahalised superfly´d püstoleid vibutades kohalikke Harlemi pimpe ja diilereid nuhtlevad ning kõigile kurja pilguga vaatavatele valgetele tuule alla teevad, vaid läheneb rassismiteemale hulga tagasihoidlikumalt. Läbi selle ka realistlikumalt, puuduvad kiired lahendused ja ühetimõistmised. Film näitab, et vaenuõhutajaid on mõlemal poolel ja kuigi mustad kannatavad rohkem, ei ole nad ka ise patust puhtad. Lõpp muidugi traditsioonilisemat laadi ja "õige". 3/5

Mustanahaline kandidaat klanni.

Tchao pantin

Tchao pantin - Claude Berri 1983

Väga lapsik ja üdini ettearvatava lõpuga krimidraama noore araablasest narkodiileri ja lähedal asuva bensujaama öövahetuses töötava vanemas keskeas mehe sõprusest. Üks müüb dope´i ja teine on igasuguse eluisu kaotanud alkohoolik, joob vaid üksteise otsa odavaid peete ja mühatab aeg-ajalt paar sõna. Otse loomulikult vaatajana tead, et diiler satub pahandustesse ning vajab öövalvuri abi ning nii see lähebki. Aga paar ässa on filmil samuti varuks. Oma läbinähtavusest hoolimata oli tegemist päris laheda krimidraamaga, vanamehepässi mängiv Coluche oli tase ja ka hiljem mängu tulev pungiplika sobis filmi suurepäraselt. Kaheksakümnendate kultuslik neo-noir, vihmased pimedad tänavad ja revolvriga kättemaksjad. 3,5/5

Agnès Soral on nagu Daryl Hannah Blade Runnerist.

Dog Day

Canicule - Yves Boisset 1984

Usinam blogilugeja mäletab, et paar kuud aega tagasi kirjutasin filmist Rabid Dogs, mida olin vaatama hakanud, pidades seda üheks lapsepõlves nähtud linalooks, kuid eksisin. Avaldasin veel kahtlust kas mul niipea õige film kätte juhtub, aga näe, ei läinudki kaua aega kui leidsin mida otsisin. Rõõm suur ja seda suurem, et noore poisina muljet avaldanud kinolugu oli tõesti hea, asi mida juhtub harva, sest eks teismelise jaoks oli sel ajal iga soome TV-st nähtud gängsterifilm äge ja ega suurt vahet, kas niisama kõmmutamiseflick või maailmakino verstapost.

Dog Day kõigub selle kahe nimetuse vahel, ühelt poolt on tegu exploitationfilmiga kus gängsterid ja relvad, kuid teiselt poolt vaatab vastu geniaalne komöödia mis nii must, et võtab või pisara silma. Kui filmi esimesed väga tavalist krimkarada kulgevad minutid välja jätta, siis jääb kätte üks naljakamaid ja hullumeelsemaid komöödiaid mis kõnnib radadel kuhu hiljem marssinud hulk prantsuse õudusfilme, ehk siis kujutab meest sattununa perefarmi kus kõik paraja kiiksuga ning rahaahnusest või seksipuudusest vägivaldsed. Elatanud kriminaal Lee Marvin´i esituses põgeneb politsei eest hiiglaslikku farmi mida juhib jõhkardist mees oma kohtlase venna ja nümfomaanist õega. Talu pärijanna, ehk perenaine on arukamat laadi ja püüab talus varjavat gängsterit aidata, kuid omad edud on neil kõigil ja peagi hakkab üks väljapressimisemäng mis jätab järele laipaderea.

Seksi ja vägivalda tumeda huumoriga, nii kuratlikult twisted ja bizarre ühe krimikomöödia kohta, et võtan mütsi maha. Žanr mis reeglina väga naljakas ei ole, sai siinses filmis kogu oma elujõulisust näidata, paukusid püstolid, peksti surnuks saksa turiste ning hullud jooksid karjudes mööda viljapõldu, mina aga naersin diivanil nii, et unustasin isegi batoonikesekomme suhu pista. Ahjaa, väike poiss oli ka, filmi ehedaim kuju, tõeline allilma superstaar. Nauding, nauding Prantsusmaalt. 4,5/5

Külahullude manu.