Sexy Battle Girls

Nerawareta gakuen: seifuku o osou - Mototsugu Watanabe 1986

Viskasin kohe ühe Pink Eiga reliisi peale (no mis viga neid tunniseid filme vaadata), kuid seekord tuli jaapani väärtfilmide lääne vaataja jaoks reliisija valikus pettuda, tegu polnud pooltki nii originaalse ja lõbusa linalooga kui varasemad sama märgi alt tulnud seksukomöödiad. DVD lisade hulgas olnud tekste lugedes selgus, et tegu oma aja populaarse noorteseriaali oskusliku paroodiaga aga kuna minul eeskujuga tutvus puudus, läksid need peenemad naljad mööda ning järgi jäi vaid kehvapoolne pullitamine.

Veits seda laadi nagu nüüd need uued japside b-ulmekad on kus goret ja veidrusi kokku miksitakse, verd voolab ja koolivormis pliksid rõõmust kilkavad. Enivei, stoori on tüdrukust kelle tussi lõikab riistasid neljaks ning keda isa utsitab kurikaelaga seksima, et viimane kastreerida. On kättemaks, on koolitüdrukud ja üks paha tüdruk kes pastakaid justkui surikane loobib. 2,5/5

Pleasure Campus Secret Games

Kairaku gakuen: kinjirareta asobi - Tatsumi Kumashiro 1980

Pikalt ei seleta, ütlen lihtsalt, et tegu oli ühe parima musta huumorit täis komöödiaga mida minu silmad näinud on ning käsen teil kõigil seda kohe kindlasti vaadata. Võib-olla pean mainima veel, et tegu on sekskomöödiaga, siis tuleb vaatajaid kohe kindlasti poole rohkem. Seks aga on sellist laadi, et vastu tahtmist vist kordagi horisontaali ei heideta, ikka on vägistamine iga kord, on siis ohvriks tagasihoidlik neiu või siiv koduperenaine, alati toimub lähenemine naisele vägivaldselt.

Ja nii koomiliselt, et filmi tegija tuleks üle kullata ning postulaadile asetada, sest kuig jaapani kino on mulle varemgi analoogseid lõbusid pakkunud, oli seekord asi ikka kohe kaks keeru üle vindi ja seda väga maitsekalt igasugust jantlikust vältides. Lausa ime, et Pink eiga selle filmi reliisijaks ei olnud, kuid eks ole ka Geneon kvaliteedi märgiks, kuigi pinku kino näen nende reliisina esmakordselt. Super komöödia, korra vilksatab nukker hetk, kuid see maetakse peatselt nalja ja vägistamiste alla. 5/5

Järjekordne düsfunktsionaalne jaapani pere.

Depeche Mode - TV Archives 1982

Depeche Mode - TV Archives 1982 Vol. I

Mandagsborsen, SVT1 (Sweden). March 08, 1982. 17:03

1. Intro
2. New Life
3. Interview
4. See You
5. Just Can't Get Enough

L'Echo des Bananes (France). April 1982. 16:17

1. New Life
2. Just Can't Get Enough
3. See You
4. Shout

Casablanca, SVT1 (Sweden). November 24, 1982. 9:38

1. The Meaning Of Love
2. Shouldn't Have Done That
3. Leave In Silence

Top Of The Pops, BBC (UK), 1982.

1. See You (February 25, 1982) 3:18
2. The Meaning Of Love (May 06, 1982) 3:07
3. Leave In Silence (September 02, 1982) 3:34

Tiswas (Last Season), UK, March 1982.

1. Interview 2:56

Saturday Superstore, BBC (UK), October 1982.

1. Leave In Silence 3:13
2. My Secret Garden 4:45

Pesin vetsupotil istudes hambaid, uks oli lahti ja elutoas mängis käesolev DVD. Järsku taipasin, et mul ei meenu seoses esimeste Depechi plaatidega ühtegi mälestust kus ma oleksin neid päevavalguses kuulanud. Nüüdkioli väljas juba kottpime. Muusika ju täpselt selline mis peaks koos päikesega toas vallatlema aga meenusid vaid südaööst hilisemad hetked kui DM-i varasem looming makis või CD mängijas käinud oli. Veider, kuid nii vist see asi on olnud. Käesoleval bootlegil olid intervjuud teleesinemiste vahel ja kõige mõnusam oli, et küsimusele kas süntesaator asendab peatselt muid pille, ütles Dave, ei ei mingil juhul, kitarrid ja trummid jäävad alati bändide osaks. Nii kena ettenägelik vastus kui võtta arvesse DM-i hilisemat loomingut.

Ao, The Last Neanderthal

Ao, le dernier Néandertal - Jacques Malaterre 2010

Mis siin salata, teadsin juba ette, et sitt film, kuid kuna mu pojast on viimase paari nädalaga saanud minu ostetud dinosauruseraamatute läbi kõva ürginimeste fänn, siis heitsin pilgu peale, järsku leiab paar stseeni mida koos pojaga vaadata passib. No üks jääkaruga võitlus oli üsna selline, kuid ma ei ole veel kindel kas kolmeaastasel passib näha kuidas kiviaja inimene jääkaru surnuks pussitab. Vast siis aasta pärast aga pigem mitte kunagi, sest ega ma seda filmi kodus hoida tahaks, hais on ikka üsna kirbe küljes. Tegu siis looga viimasest neandertaallasest kes võrreldes oma nägu inimese omaga leiab, et ta on inetu, see aga ei takista teda kurameerimast inimneiuga ning isegi viimase südame võitmist.

Kõige nõmedam on kaadritagune hääl. Ürgaja film võiks ikka ilma targutava tekstita olla, nagunii on häälitsuste ja tegevuse läbi kõik selge, ei mingeid ürgfilosofeerimisi ja neander-emotsemist läbi hulga kaunima mõtteteksti kui ühe sealse ajastu inimese aju tegelikult toota suutis. Samuti häirisid need niinimetatud homo sapiensid kes nägid välja justkui indiaanlased oma värvitud nägude ja sulgedega, isegi inkade kombed olid küljes, ohverdasid sisikondi oma jumalatele. Võis nii olla aga vast siiski mitte, pigem oli kiviaja inimene ratsionaalne grupiisend kui välimuslikku stiili taga ajav paabulind või autonoomne klanniväline ellujääja. 1,5/5

Noorpaar.

Death In June - The Fridge

Death In June - The Fridge 1982

1. Till The Living Flesh Is Burned
2. State Laughter
3. All Alone In Her Nirvana
4. Holy Water
5. In The Night Time
6. Nothing Changes
7. Heaven Street
8. We Drive East

Veider, et mul oli aastaid ja aastaid püsinud väär arusaam Death In June´ist. Nii piinlik kohe, et ei hakka seda laiali laotama, tänan lihtsalt üht viimase aja lemmikblogi, kus peremees oli piisavalt bändi YouTube´i linke üles riputanud ja need vaatamised kuulamised mind lõpuks õigele rajale juhatasidki. Käesolev iidvanast VHS-ist konverditud bootleg-DVD annab tegelikult väheke aimu miks ma seda bändi varem kartsid, kuid need ebameeldivused puudutasid vaid serviti, valdavalt oli tegu ikka üsna (hea) toore maailma avastamisega ning positiivse muusikaelamusega. Kahju vaid, et nõnda napp, tea kas pool tundigi täis tuli.

London Kills Me

London Kills Me - Hanif Kureishi 1991

Taaskord üle mitme aasta London Kills Me´d vaadates sain aru, et see on ajastufilm mis hilisema aastakäiguga meestele ei pruugi midagi erilist pakkuda. See on aasta 1991 film ja selleks ka jääb ning kui sinul selle aasta alternatiivkultuuridega ning muusikaga midagi pistmist ei olnud, siis ei paku arvatavasti see linalugu sulle midagi. Põhimõtteliselt on seda väga lihtne kontrollida. Alusta vaatamist ning esimese viie minuti jooksul kõnnib peategelane mööda pikka plankaeda mis tihedalt täis kleebitud plaadireklaame nink kontserdikuulutusi.

Kui sa tunned ära iga postril oleva bändi ja albumi, kui iga murdosa sekundist mis plakatil kujutatu näitamiseks klaamera sulle annab, toob esile võimsaid emotsioone, meenutusi pidudest ning muusikaga kahekesi veedetud hetkedest, siis meeldib sulle ka kõik järgnev, sest sa mõistad selle aja vaimu, tajud filmi huumorit, soundtracki ning elu mida peategalased narkootikumide seltsis elavad.

Kui aga see planguvärk jääb arusaamatuks, siis arvatavasti ei ole ka filmist mingit rõõmu loota. Minu jaoks oli London Kills Me jätkuvalt sügava nostalgilise tunde tekitaja, viskaks kasvõi praegu kaks ectasy tabletti keele alla ja paneks Shamen´i Boss Drum´i kõlaritesse. Ja Steven Mackintosh on tänu sellele filmile siiani mu jaoks üks bossimaid näitlejaid ning tema mängitud Muffdiver ülikuul tegelaskuju. 4,5/5

Muffdiver goes goth.

Johnny the Partisan

Il partigiano Johnny - Guido Chiesa 2000

Alul isegi vihastusin nende itaallaste peale, et kohe kui partisanisõjaks läks, kisti punalipud välja, õmmeldi riidetükist punased viisnurgad mütsilotudele ning jahuti igal võimalikul juhul Karl Marx´i teooritest kuidas tuleb elada ja ühiskonda ehitada. Kuradi makaronid, ise röövisid talupoegadelt viimaseid toiduaineid aga vastu oli anda vaid kommunismiideoloogiat. Mõne aja pärast aga võttis peategelane jalad alla ja kõmpis rahvuslastest partisanide leeri ja film hakkas ilmet võtma. Veel väheke edasi ja asi muutus lausa huvitavaks, sest partisanisõda ei tundunudki enam sellise prantslaste resistance´i moodi kehkendamisena kus järsku liitlaste saabudes oli iga varem saksa härradele teed andnud argpüks kange vabadusvõitleja ja aa vabastaja.

Itaallastel oli olukord suts teist laadi, võideldi ju omade vastu ning ka rahva poolehoid partisanidele oli suts teist laadi, leidus neidki kes kodusõda heaks ei kiitnud ning eg etteheiteid selle eest teha saanud. Seeläbi meenutas kohalike "uute iseeisvuslaste" tegevus kohati meie metsavendade oma, mõnes talus pakuti peavarju ja sööki, samas kui teises võidi kutsuda regulaararmee sõdurid püssiga hulkureid tabama. Paikonnas liiguti kaootiiselt, püüti jätta muljet partisanide kohalolekust, samas kui kõrval asuvas linnas, tlus või isegi tänaval varitsesid Mussolinile truud armeeosad.

Valdav osa filmi kokkupõrgetest toimus külateedel kus lonkivatele partisanidele tõmmati metsatukast või põlluveerelt tuli peale, mille järel viimased taas põõsastesse putkasid ning varjudes järgmise öömajani hiilisid. Suurematel partisniüksustel oli oma poliitika ja lõpuks ka edud mängus, tihti isegi liikumise reetmiseni jõudvad ja tavaline remees oli ettur nagu ikka. Huvitav pilt sissisõjast viinamarjaistanduste ja oliivisalude maalt, kus külma, nälja ja tubakahimuga võitlevad mehed vedasid end ja oma püssilogusid talust talusse, leides korraks aega ka romantikaks ja poetasid kõrva suure poliitika vastu võtmiseks. Hea sõjadraama. 3,5/5

Partisanielu.

Aamen - Diskoveri

Aamen - Diskoveri
Trash Can Dance 2011
TCD07 CDR

01. Kits skit
02. Skitless
03. Nitrointro
04. KukkusUjusHukkusUppus
05. Sõge pliiac
06. Disturbeatless
07. Die Now Live Later
08. Pisibehmed aknad
09. Eevo on knockoo
10. Kal´n´Bass
11. Rave Maria
12. Riffi Kalju
13. Black Metal And Pink Plastick
14. Valuta valuuta
15. Promised Never Promise Again
16. 404[245mix]
17. VVEEBEEMM
18. Golden Prison
19. Nettoon Carwork
20. Vibratsionaalne
21. Truefake
22. Nu Funq
23. Well Done
24. Altmetsa teelt
25. In Dust
26. Trough Genres
27. SeeUnustatudRahuMaailm
28. Misantscopic
29. Goodmorningparty
30. Unenäostnäkku

Plaat valmis 23. veebruaril.

Tegu on Aameni eelmisel aastal laineid löönud demoplaadi "Koleidaskoop" uusreliisiga kus mõned lood ümber vahetatud või pikemaks venitatud. Sisaldab 30 pala mida laias laastus võiks minimalistlikult loodud underground tekno alla liigitada, kuid lähemalt vaadates leiab sealt õrna ambienti, higist rave´i möllu, sakslate tuima teknotagumist, elektroonilist kehamuusikat, krigisevat industriaali, 8 bittiste videomängude kaasahaaravaid helisid ning boogie-woogie woogie-boogie sensuaalset happy-happy joy-joy diskensit. Kummitamas käivad aga veel black metal ja noise-tummus. Kõiki eri stiile ja rütme on segatud ohtra huumoriga ja nii tunduvadki lood pigem muusikažanrite paroodiatena, pahempidi keeratuna ja Aameni muigena kenamuusika üle.

Proprindidud CDR, värvilised vahelehed, kiletatud. Tiraaž 100 plaati. Hind 4 eurot ilma postimaksuta.

Huvi korral kirjuta gtm242(ÄT)hot.ee või küsi otse artistilt.

Aamen kontsertlaval.

Rush : Beyond the Lighted Stage

Rush: Beyond the Lighted Stage - Sam Dunn, Scot McFadyen 2010

Kuidagi väga südamlik ja muhe oli vaadata peale Brian Jonestown Massacrest vändatud dokki ka midagi sellist kus koos kenad targad põhimõttekindlad ja iseseisvalt edasirühkivad inimesed kes üksteisest tõsiselt hoolivad ning fännidega viisakalt suhtlevat, mitte ei jookse rahva sekka rusikat näkku viima. Samas muidugi puudus ka konflikt mis looks sisu, pole ju kõige haaravam vaadata bändi lugu kus läheb paremini ja siis veel paremini ja lõpuks üle mõistuse hästi. Rushi kaasmaalastst, ansamblist Anvil pajatav linalugu oli sedavõrra rikkab ja põnevam, et intriig ajas intriigi taga, kuid Rush´i nunnud vanakesed on teistmoodi lahedad ning lisaks sai dokis kuulata ka hulgi head muusikat. Lavastajaks hevidokkide meister Sam Dunn. 3,5/5

Bilbao

Bilbao - Bigas Luna 1978

Omapärane sarimõrvarifilm. Kusjuures see sarimõrvari teema on vaieldav, vaatajale antakse paar vihjet, kuid samamoodi võib tegu olle nii tapja, kui lihtsalt voyeristiga kelle ohvrid seansijärgselt ei sure. Mina pooldan sarimõrvari versiooni, selles kontekstis mõjub kogu linalugu mitmeid kordi sügavamalt, mängib välja ohtlikumad nurgad ja vahedamad momendid. Igal juhul lavastaja otsest jah-sõna ei ütle, jättes vaatajale tema teadmised toimuvast. Võttes peategelasest mees, kes oma võimuka naise juurest põgeneb illusoorsesse armumaailma kus tema ihade objektiks on tänavaprostituut, kui potensiaalset tapjat, maalitakse üsna detailne pilt psühhopaadist koos kõigi haige inimese pisikeste veidruste ja kiiksudega.

Liikudes minu teoorias, et tegu on sarimõrvariga, saab näha pilti sellest mis võib valitseda ohvri leidnud tapja peas ning see ei pruugi üldsegi olla vere ja vägivallajanu, vaid kõige ehedamat, tõi küll tavamõistes üle äärte loksuvat, armumist näitavate käitumisjoontega. Sügav armastus mis isegi sunnib unustama õige ja väära, sunnib unustama, et midagi sellist võis juba paar kuud tagasi toimuda ning midagi sellist võib paari kuu pärast taas toimuda. Tugev tume film mis tuletas meelde miks mulle Bigas Luna meeldib ning pakkus naudingut näidates Àngel Jové suurepärast rolli sõnaahtra erotomaanina. 4/5

Mees, naine ja striptiisitar.

Filmiküsitlus - Hypnobooster

Blogis Bänksiteadused imestati Hypnoboosteri isiku üle, uuriti kes kattis seina tekstiga mis soovitab anda tänavatele ja linnadele tüdrukute nimed ning lennujaamadele tütarlaste nimed. Lõpuks jõuti Hypnoboosteri koduleheni, kuid isik jäi tundmatuks. Mina tean kes end Hypnoboosteri nime taha varjab, kuid mind hakkas hoopis huvitama, et kus asub see sein millele lauluteks maalitud on. Tarkadelt nõu küsima ei hakanud, proovisin ise linnas jalutades silmad lahti hoida. Paar päeva tagasi õnnestuski mul tuttavat maalingut näha, jäi Bussijaamast linna poole sõites kenasti trammitee äärde. Aga kes siis ikkagi on Hypnobooster? Ei ütle, kuid annan vihje. Ta mängis kunagi ühes legendaarses metal-bändis ja lõi kaasa klassikaks muutunud plaadi salvestamisel.

Nimi: Hypnobooster
Bänd:  Hypnobooster
Koduleht: Hypnobooster


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Läbi erinevate ajajärkude on olnud ka erinevad mõjutajad ja lemmikud. Noorest peast olid tegijateks Bruce Lee ja Chuck Norris, nüüd aga ei fänna mitte näitlejaid vaid ikka lavastajaid ja stsenariste. Enim tunnustan ikkagi suuri oma ala klassikuid - Stanley Kubrick , Won Kar Wai, David Lynch, Jean-Pierre Jeunet, Yimou Zhang, Godfrey Reggio, Ron Fricke jne. Hindan eelkõige filme, mis justkui loovad oma keele, näidates lavastaja sisemist ilu ja valu, salajast sisemaailma. Ei saa mainimata jätta, et eelkõige sümpatiseerib lapsemeelne filmikeel, kus luuakse fantaasiarohkeid maastikke ning jaburaid karaktereid. Head näited "Charlie and the Chocolate Factory", "Amélie", "Micmacs". Samuti vannun igavest truudust Yimou Zhang'ile ja tema ülimaitsekale värvipaletile filmidest "House of Flying Daggers" ning "Hero". "Amelie'd" võiks jäkuvalt pidada üheks lemmikfilmiks, sest leian, et keegi teine peale Jeunet'i pole suutnud nii mängleva kergusega edasi anda prantslastele nii omast filmikeelt. Teise äärmusse kaldub mu veelgi suurem lemmikšanr milleks on "non-verbal" filmid. Tegu pole ei dok- ega tummfilmidega vaid pooleteist-tunniste helimaastikega. Heaks näiteks loomulikult "Baraka" kuid sellega filmivalik ei piirdu. "Koyaanisqatsi" triloogia väärib samuti kaemist. Lausa fanaatiline fänn olen Johan Söderbergi tegemiste osas - "Lucky People Center International", "Tokyo Noise", "Surplus: Terrorized Into Being Consumers" ning klassikaline "The Voice". Televiisorist olen suuteline vaatama eelkõige dokumentaale ja loodusfilme ning parimad palad "Microcosmos" ja "Winged Migration". Tumedamatest elamustest olen alati nõus uuesti vaatama "The Machinist'i", "Mulholland Drive'i" ja "The Shining't". Huumorisoont hoian kah alati tukslemas - leian, et Briti huumorit ei ületa miski - "Black Books", "The Mighty Boosh", "The IT Crowd", "Psychoville" ja klassikaline "The League of Gentlemen".

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimasel ajal fännan eelkõige huumorit, nii kodumaist kui piiritagust. Ove Mustingu lühifilmid on mind korduvalt naerutanud ning leian, et härral on hea maitse ja stiilitunnetus. Parima lühifilmi tiitel Pöffi raames õigustab end igati.  "Klahvid-laiali" emotsioonid välismaalt olid "Micmacs", "The Men Who Stare at Goats" ja "IT-Crowd'i" viimane hooaeg.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Muusikat kuulan absoluutselt iga kandi pealt. Nii nagu filmideski, peab ka muusikas olema teatud hingestatus, et mulle meeldida. Miskipärast olen viimasel ajal hakanud lüürika peale rohkem kõrva viskama ning see on hea filtreering, mis eristab pinnapealse tõelisest. Muusikas peab olema inimlikku aspekti ning see välistab minu jaoks väga palju elektroonilist ja elutut muusikat. Suurem osa elust olen kuulanud ilmselt metalit kuid õnneks on ka vääääga palju muud. Metali vallast viimase aja parim leid Norra blackjazz bänd "Shining". Suhteliselt hullumeelne kuid väga tihke minekuga. Samuti läheb peale palju madalsaguslikke nähtusi, ootan huviga, mida Talbot teeb. Elektroonilise muusika vallas parimad palad ilmselt Eskmo ja Trifonic. Artistid mida olen nõus kuulama igal hetkel - Mike Patton, Björk, Gotan Project, Bohren & Der Club of Gore, Florence and The Machine, Dub FX, God Is An Astronaut, Bang Gang, Sigur Ros, Mum, UNKLE, Johnny Cash, Bob Log III, Queens of the Stoneage, Gojira, jne. Samuti kuulan palju soundtracke ning hoian kõrva peal kõigel uuel mis vähegi meeli ergastab.

Tänan Hypnobooster!

Kaader head muusikat ja kauneid visuaale segavast filmist Lucky People Center International.

Yokai Monsters : 100 Monsters

Yôkai hyaku monogatari - Kimiyoshi Yasuda 1968

Puhas petukaup! Saja yokai asemel nägi heal juhul paari tosinat ja kui ühesilmne karu, nilbik vihmavari, maona vingerdab kael ning hõljuv naisepea välja arvata, siis neidki vaid vilksamisi. Iga koletis oleks võinud saada teretamise jagu ekraaniaega, astunud korra kaadrisse ja maha ning väike rahuldus seegi, nüüd aga kargas korraga posu jõletisi välja ja kukkus vilkalt sagima, andmata silmale üldse aega ühe või teise eripärasel välimusel peatumiseks. Ja ega stoori ise ka teab mis hüva olnud, alul tundus klassikalisemat laadi aga hiljem läks kommunismiks kätte. 2/5

Postrilt näeb rohkem elukaid kui filmis.

Wasteland : Cities In Dust

Antony Johnston, Christopher Mitten - Wasteland #1-6
Oni Press 2007

Sõber Laurile väga ei meeldinud, ei teagi miks, sest selleks ajaks kui olin jõudnud esimese albumi lõppu, oli stoori mind juba üsna tugevalt enda külge köitnud nii, et käsi haaras teise osa järele kiiremini kui kauboi kuuelasulise küljekabuurist vedada suudab. Kui viriseks, siis vaid selle üle, et kunstniku joonistusstiil mis muidu sobis, jäi actioni kujutamisel kahvatuks või oleks õigem öelda arusaamatuks. Ei mõistnud ma sellistel juhtudel korralikult pilti lugeda, ei taibanud  mida üks või teine tegelane kaklushoos ja võitlusmöllus nüüd otseselt teeb. Stoori aga oli põnev küll.