Highway - Трасса

Highway - Sergei Dvortsevoy 1999

Käesolevat dokki oli paar aastat tagasi näidanud ETV ja kusagilt poole pealt olin seda isegi vaatama jäänud. Unustasin muidugi, sest ega tegelikult oleks teadliku valikuna ülevaatamist ette võtnud. See küll ei tähenda, et dokumentaalfilm rändtsirkuse argipäevast oleks igav või halvasti tehtud. Oh ei! Lihtsalt Sergei Dvortsevoy autoristiil on piisavalt staatiline ning monotoonne nii, et uuesti seda vaadata võiks alles mitme aasta kuludes. Küll aga vaatan peatselt taas üle tema suurepärase V temnote ja teen tutvust mehe teiste kiidusõnu saanud dokkidega. 3,5/5

Jõunumber peretsirkuses.

Kukl - Rokk Arnir

Kukl - Rokk Arnir 1986

01. TV Introduction
02. Dismembered
03. A Mutual Thrill
04. Untitled
05. Untitled
06. Vials Of Wrath
07. Assassin

Musafännid tahavad ikka olla eriti elitaristid. Kui keegi räägib Björki soolokarjäärist, siis öeldakse, et mulle meeldis ikka see Sugarcubes rohkem ( no mina loomulikult ei punnita, minule meeldis tõesti - he he! ) ja kui räägitakse Sugarcubes´ist, siis ütlevad, et veelgi varasem Björk, näiteks see sama Kukl oli ikka mitu korda parem. Mina olen ikka Sugarcubes´i fänn ja Kukl´i indie´le post-punk ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone aga eks neid tundeid aitas jahutada ka kaheksandat kuud rase Björk ise kes oma palja hiigelkõhuga laval eputas. Tõe huvides peab mainima, et 21 aastasena oli ta päris kenake.

Anonyma : A Woman in Berlin - The Downfall of Berlin

Anonyma - Eine Frau in Berlin - Max Färberböck 2008

Üks osa minus protesteerib, et ikka ei olnud õiglaselt näidatud kogu vägistamisteseeriat mis langes osaks Berliini naistele Berliini vabastajate poolt - ei näidatud kuidas lapsi vägistati ega näidatud isegi kuidas teismelisi vägistati. Vanuserühmad alates kuueteistkümnendast eluaastast olid aga kõik esindatud, ühtmoodi vägivallatseti neidude, nende emade ja vanaemade kallal, kel seelik seljas oli, see keldrisügavusse veeti ja seal läbi peksti, vägistati ning mõningatel juhtudel ka tapeti. Tapmist ja enesetappe ka filmis ei näidata, kuid kes vähegi teemaga kokku on puutunud, see teab. Filmist asju mis näitamata jäävad nõuda on mõttetu, põhineb linalugu ju anonüümseks jäänud kirjaniku isiklikel mälestustel ning kui tema sellest oma päevikutesse ei kirjutanud, ei saa palju nurinat välja lasta. Vaataja peakski pidevalt arvestama selle isikliku aspektiga mis on ellujäänu vaatenurk, asja üle elanud inimese lugu. Seega ei saanud mitte kõik kohalikud naised tunda vene ohvitseri kaitsvat kätt ning nautida pidusöökides kus laual ameerika konservid ja uhke naps. Ja jutud kus naised oma vägistamiste üle juba nalja heidavad, ei ole mitte sellest, et neist kolmandik oli nagunii nikunäljas nagu mu töökaaslane asja asetas, vaid olukorra sürreaalsusest, väändunud moraalist. Kõiki oli vägistatud ja seetõttu ei olnud seda kellegi jaoks vaja varjata, paari nädalaga oli massilised vägivallatsemised muutunud loomulikuks osaks nende naiste elust ja sellest ei tehtud enam numbrit. See maailm milles elati oli teistsugune. Nagu lumevangis olnud inimesed sõid oma kaaslasi ja see oli nende ellujäämiseks ainuõige, nii läksid ka need naised ühe sõduri juurest teise juurde, sest see oli viis elus püsida. Ümberringi oli surm ja nälg, isegi kui käesolev teos seda nii otseselt ei näita. Ei saa väita, et film neist Berliini esimestest nädalatest ülevaadet ei anna. Sees on nii ettekavatsetud kui täiesti absurdne vägivald, keegi tapab ellu jäänud saksa sõdureid ja keegi tulistab lihtsalt tänaval kõndivat meest, sest see on saksa rahvusest ja võib-olla koos naisega keda tulistaja ihaldab. Kaos valitseb ja kaootiline on ka vene sõduri hing. Sedavõrd äärmustesse kõikuv, et võib tekkida arusaamatusi, et kas nad olid siis halvad või head? Kas fašismi kukutajad või Berliini anastajatest elajad? 4/5

Keldris.

Filmiküsitlus - Allan Vainola

Kui Vainola üheksakümnendate alul Soomest tagasi tuli, oli tal kaasas suur pruun kulunud kohver, mis otsast otsani CD plaate täis. CD oli sellel ajal siin veel väikestviisi rariteet, CD mängija võis isegi olla kui rikkuse tunnus aga plaate sai endale vaid üksikuid lubada, ikka parasjagu kallid olid. Ja siis tuleb Allan, kaasas sadu CD-sid ning otse loomulikult oli vaja neid ümberlindistamas käia. Allan tahtis vast girlfriendiga rahulikult õhtut veeta aga taas olin ma ukse taga, kolm neli tühja kassetti näpus ning valmis neil uut mussi koju viima. Milline tüütus! Mõned kuud hiljem hakkas Allan omi CD-sid tasahilju maha müüma ja ausõna, see tundus justkui pühaduserüvetamisena. Sul on ülikõvad plaadid CD-na (!!!) ja sa müüd need lihtlabaselt maha. No ei mahtunud mulle see pähe. Nüüd on muidugi endal ka paras hunnik CD-sid mis kõik head, kuid egas ma tegelikult neid vaja, aga enam ei ostaks neid keegi.

Nimi: Allan Vainola
Bänd: Unenäopüüdjad; Kelder
MySpace: Allan Vainola
MySpace: Kelder
Koduleht: Allan Vainola

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Raske öelda, sest neid on palju, aga...olen jätkuvalt Aki Kaurismäe lummuses, kõik tema filmid meeldivad. Üldse skandinaaviamaade filmid on head (Bent Hamer, „Köögilood“) Hollandi ja Belgia filmides meeldib kui on kujutatud hetke tänapäeva. Olen nõus selle meeleolu pärast vaatama ka n.ö. igavamaid filme. Veel on head jazzmuusika taustaga Prantsuse psühholoogililised suhtedraamad ja mõned USA 70 ndate road filmid. „Duell„ näiteks

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Paar päeva tagasi vaatasin Wes Andersoni „Fantastiline hr Reinuvader“ Väga hea, inimlik ja soe animafilm. Mitte midagi pole ette heita.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal põhjalikumalt rockmuusikat kuulates olen avastanud enda jaoks palju uusi lähenemisi ja kuulan nüüd selle „uue“ pilguga üle kõike mis kätte saan, alates 50-te rock’n’rollist.
Näiteks Jefferson Airplane väga hea.

Tänan Allan!

Kaader Filmist Kitchen Stories.

The African Queen

The African Queen - John Huston 1951

Lapsepõlves nähtud filmidega on tihti nii, et kuna neid sai vaadatud valdavalt mustvalgest vanavanemate telkarist, siis tuleb üllatusena, et mõni vanem film hoopis värviline on ja mitte kahes toonis nagu mälestuspilt esmavaatamisest 25 aastat kandnud on. Ja mäletasin ka seda valesti, et tegu ühe vahva seiklusfilmiga kust ei puudu ka romantika. Oli, muidugi oli aga minu maitse jaoks jäi lõpuks kogu seikluslikkus väga pinnapealseks ja labaseks ning romantika kulges justkui liiga ruttu. Humphrey Bogart ja Katharine Hepburn oleksid kõigi eelduste kohaselt pidanud hulga rohkem üksteise nurki maha hõõruma ning seda tehes sädemeid pilduma. Alul nii ka tehti ja väga muhe oli vaadata, kuid kusagilt poole pealt leiti end juba teineteise kaisust ning edasi löödi vaid kiisukeste moodi nurru. Mulle ikka meeldivad vanad filmid kus peategelased lõpus huuled lähestikku viivad, sest see hoiab pidevalt pinevust, mitte aga sedalaadi kino kus hops-hops pulmaviinad joodud ja aeg kohe kurjadele sakslastele idiootsel viisil isiklikku sõda tegema. Isegi viiekümnendate kohta väga mainstream kino, sedalaadi teose peale hakkaks tänapäeval isegi teismelised südameiiveldusest öökima. Pealegi ei saa ma kuidagi kaasa elada naisele kes on mehe jaluleaitamiseks üle paadiääre valanud mitu kastitäit alkoholi ja laseb vaesekesel siis Aafrika päikese all pohmellivaludes piinelda. 2,5/5

Lady and the Tramp.

Sonic Youth - Live At Arena

Sonic Youth - Live At Arena Wien, Vienna, Austria 1990

Flower
Kill Yr Idols
Tunic
Dirty Boots
Catholic Block
Mary Christ
Kool Thing
Tom Violence
White Kross
Cinderella's Big Score
Silver Rocket

Mõned kuud tagasi browsisin suurimas ... sõnaga "noise" ja DVD-de sektsioonis hüppas esile sadu vasteid. Üllatuseks avastasin, et ka minu jaoks alati indierock´ina võetud Sonic Youth oli seal kenasti poosetamas. Muud kõik igat sorti jaapani kriiksud-krääksud, saksa müdistamised ja nordic dark-dark aga järsku nende seas vana hea Sonic Youth ka kandmas märki "noise". Well, seda bootleg kontserti kuulates ma sõna noise võtaksin suhu äärmise reservatsiooniga, need ju puha rock´n´rolli lood ja kui kitarr vahepeal ka ebaharilikult krigiseb, siis MÜRA mürast on ikka asi kaugel.

Cabin Fever 2

Cabin Fever 2: Spring Fever - Ti West 2009

Käbipalaviku teine osa. Esimene on mõne arvates väga kõvasti kinni kruviv aga minule jättis lihtsalt ühe ladna filmi mulje ja sama kehtib ka teise kohta. No võiks ju muidugi öelda, et avafilm oli ikka parem aga omad võlud olid ka järjel ning suurim neist vast tsilli-villi koolifilmi sissetulek. Tunne oli just selline, et võiks ühe romantilisemat laadi koolikomöödia ära vaadata, halva või hea, vahet pole ning kui lõpupeol hakkasid noored verd nuuskama, siis hakkas lausa kahju, et lood nüüd goreks kätte lähevad. No mitte nüüd niiväga goreks, sest boonuste hulgas oli võimalus näha eraldi väljatooduna vaid verekohti ning seda kraami oli terve filmi peale vaid minutit kolm ja suurem osa neist vaid punase pritsimist kujutavad. Lisaks üks mädanev meheuhkus. 2/5

Anthrax - Among The Living Deluxe Edition

Anthrax - Among The Living - Deluxe Edition 2009
Anthrax - Oidivnikufesin N.F.V. - John Mills 1987

1. Intro
2. Among the Living
3. Caught in a Mosh
4. Metal Thrashing Mad
5. I Am the Law
6. Madhouse
7. Indians
8. Medusa
9. Efilnikufesin (N.F.L.)
10. Armed And Dangerous
11. AIR / I'm the Man / AIR
12. Gung Ho

Varem mainitud Oidivnikufesin live, kuid seekord mitte bootleg DVD-na, vaid Among The Living Deluxe Edition´i lisana. Liiga hilja taipasin, et olen seda sama esinemist juba viimase aasta sees vaadanud, kuid egas midagi, tegu hea konsaga kus bändi parimad lood ja nii läks mõnuga kohe uuele ringile.

Injun!

Malibu High

Malibu High - Irvin Berwick 1979

Mike Davis mainis selles väikeses intervjuus, et Malibu High kuulub tema lemmikfilmide hulka ning kuna minus on suur austus stsenaristihärra vastu, siis otsustasin uurida millisest kinost sedavõrd hea huumoriga mees inspiratsiooni ammutab. Oli küll hea oma b-klassis. Sisult justkui mõni pinkukas - keskoolitüdrukust saab prostituut ja hiljem palgamõrvar, lisaks natuke seksi, vägivalda ning koomikat. Kahju ainult, et viimane minut selline kurb oli, ma olin juba täiega kangelannale pöialt hoidma hakanud ning lootsin hingest õnnelikku lõppu. Pohmelliga parim aga ka muidu üks easy-cheesy rõõmupomm. 3/5

Koolilapsest saab külmavereline mõrvar.

Bright Young Things

Bright Young Things - Stephen Fry 2003

Kyllä Jeeves hoitaa, kõlab ka käesoleva filmiloo puhul täiesti adekvaatselt! Jeeves, ehk Stephen Fry viib ka seekordses loos lõpuks otsad kenasti kokku ning paigutab kõik killud oma kohale. Ainult, et seekord ei ole ta mitte härrasmehe isikliku kammerteenri rollis, vaid istus seda kolmekümnendatesse paigutatud satiirilist komöödiat lavastades režissööritoolil. Eks oli ta omal ajal neid voosterdamisi näideldes piisavalt tähelepanelik, et aastaid hiljem samalaadset kino teha ning kui ka vaheke teistmoodi, siis ometi mitte halvemini ega ebaoriginaalsemalt. Film räägib noortest pidutsejatest ning kõmulehtedest kes kõikide säravate vallatlejate kokteiliõhtud päevast-päeva kajastavad, muutes niimoodi iga väiksemagi koosistumise orgiaks kus voolas šampus ning laudadel laiutasid kokaiinimäed. Kahe esimesega oli tagasihoidlikumalt, kuid ajastu moekaupa, ehk kokat tõmbasid küll kõik alates noorest peoloomast ning lõpetades väärikate daamide ning lordi tiitlis erukindralitega. Rahule ei jäänud ma filmi lõpuga. Esiteks kaotas noorte pidutsemine hoo uudsustega pommitamise mõttes ja kuigi võis ajastu lõppu adudes vaikset pillide kokkupakkimist loomulikuks pidada, lootsin ma siiski teatud koomilist lõpupüanti, suurt tillikat seoses skandaalide ja rahaga. Rahuldada oleks võinud ka lavastajapoolse kaugenemisega komöödiast andmaks ruumi romantikale, kuid see sügavalt romantiline lahend oli inimlikust aspektist ääretuilt väär ning vale. Kel kodus lapsi, see mõistab ja mõistes rikub situatsiooni reaalsuseaspekt oma julmuses kogu romantilise ulma. Ühe terava Jeeves and Wooster tüüpi mängudega ajastukriitilise heatahtliku komöödia saab kätte, kuid oskuslikust lõpetamisest jääb puudu. Jääb puudu sellest Pet Shop Boys´i "Being Boring" stiilis järelhüüdemomendist mis loob ilu ja harmoonia, lepituse lõpetuses. 3,5/5

‘Cause we were never being boring,
we had too much time to find for ourselves.
And we were never being boring,
we dressed up and fought, then thought “make amends.”
And we were never holding back, or worried that
time would come to an end.

L'ange

L'ange - Patrick Bokanowski 1982

Ega ma vist ikka suurem õudusfilmide sõber ei ole. Ei räägi ma seda selle pärast, et HÕFF´il ühtegi filmi vaatama ei "jõudnud", vaid ikka selle tõttu, et ega huvi olnudki. Kuulasin neid festivalikülaliste jutte ja eriti lahe teiselt kaldalt tulnud naabrite omi ja taipasin, et mind kisuvad hoopis mitmekesisemad teosed ning kalli aja raiskamine halvale filmile mida vabandatakse välja sõnaga "friigifilm" või keskpärasele õudukale mille tõmbenumbriks on teose värskus, ei ole lõpuks rentaabel. Eriti veel kui seda aega saab veeta sõprade seltsis, rääkides sedalaadi pulajutte mida on järgmisel hommikul isegi veel poolpurjus olles buffeelauas piinlik meenutada. Festivali kinopoolse vajakajäämise tegin tasa pühapäeval kui 3 erineva mahla, 2 mineraalvee ning 2 jogurti seltsis vaatasin järjest kuus filmi ja neist kõige kehvemaks võiks pidada seda "friigifilmi", kolme-nelja suurepärase tehnilise lahenduse ja visuaaliga, kuid muidu venima kippuvat kunstanimatsiooni. Võib ausalt öelda, et boonuste hulgas olnud paljastusfilm animatsiooni loomisest oli põnevam, kahju ainult, et mitte kõik kinoloo tippkohad ei olnud teostuses lahti seletatud. 3/5

Vast teose kõige parem segment.

Klassika ei aegu!

Filmiküsitlus - Tanel Rand

HÕFF-i eri.

Taneliga olen varsti vist aasta juba tuttav moodsat viisi, ehk siis vaid neti kaudu. Mees on üks nendest kes peab lihtsurelike eest varjatud salajast filmiblogi kuhu vaid kuldkaardiga lugema pääseb ning nagu näha, teeb ka filme ja muusikat. Loodan homme või ülehomme HÕFF-il meest ka silmast-silma näha ja temaga ühe õlle teha.

Nimi: Tanel Rand
Film: Transfusioon

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Keskmisest rohkem avaldavad muljet filmid nagu Béla Tarri "Sátántangó", Roy Anderssoni "Laulud teiselt korruselt" ja Lynchi psühhogeenilised fuugad. Samas just lõpetasin "Spartacus: Blood and Sand" TV-seriaali esimese hooaja vaatamise, meeldis küll.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimati vaadatud filmidest Audiard'i "Un prophète" ja Coenite "A Serious Man". Aga ka:

Warum läuft Herr R. Amok? / Why Does Herr R. Run Amok? (Fassbinder 1970)
Waltz with Bashir (Folman 2008)
Twentynine Palms (Dumont 2003)
Synecdoche, New York (Kaufman 2008)
Martyrs (Laugier 2008)
La vie nouvelle / A New Life (Grandrieux 2002)
La battaglia di Algeri / The Battle of Algiers (Pontecorvo 1966)
Hunger (McQueen 2008)
Antichrist (von Trier 2009)
Angst / Fear (Kargl 1983)
À l'intérieur / Inside (Bustillo/Maury 2007)

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal kodus kuulan ainult vanu (päranduseks saadud) vinüüle: Tom Waits, Moody Blues, Pink Floyd, Gunnar Graps, Ultima Thule, jne + kõiksugu džässi, hetkel näiteks Jukkis Uotila "Introspection" (1984)

Tänan Tanel!

Kaader filmist The Battle of Algiers.

Front 242 - Moments In Budapest

Front 242 - Moments In Budapest 2010

01 Happiness 7:50
02 Religion 3:30
03 Take One 4:00
04 Moldavia 3:30
05 Funkahdafi 4:05
06 Together 4:05
07 Welcome To Paradise 4:25
08 Commando Mix 7:00
09 Loud 4:00
10 Don't Crash 3:30
11 No Shuffle 3:30
12 Masterhit 3:35
13 Triple X Girlfriend 3:10
14 Lovely Day 3:55
15 Im Rhythmus Bleiben 3:45
16 Headhunter 3:55
17 Circling Overland 3:10
18 Punish Your Machine 6:30

Bonus

19 Interview Richard 23 23:00
20 Photo Slide Show

Võrreldes selle jubeda Catch The Men kontsertiga on käesolev vanade meeste "diskoprojekt" täitsa kuulatav ja nauditav. Vaatamisega on siiski mõningaid raskusi, sest ega kujundus ja olek ei ole viimase kolme aasta jooksul just palju muutunud ning kuigi riided on tagasihoidlikumad ning lavaasetus intiimsem, ei suudeta liikumisega kaheksakümnendate keskpaigas olnud energilisust kuidagi korrata. Aga ei ole halb ning kuna muusikaline pool sisaldab hulgaliselt vanu lugusi sellistena nagu nad ka omal ajal linti võeti, siis oli Budapesti live lõppkokkuvõttes täitsa hea tundega minek. Selline vana Front mis ei pane mind häbenema oma seljale tindiga toksitud bändilogo.