The Cure - Berg En Bos Festival

The Cure - VARA Popkaravan 1980
Apeldoorn, Netherlands Open Lucht Theater "Berg En Bos Festival"
1980-July-18

in your house
m
jumping someone else's train
another journey by train
a forest

The Cure aastal 1980. Nii nunnu, et võta või kaissu. Häbelik Robert Smith ei oska veel üldse staarilikult käituda, vaid püüab end märkamatuks teha ning ülejäänud liikmed on nägudega nagu oleksid just aru saanud, et nad ei mängigi enam punki, kuid uude rolli ennast veel ei kujuta. Mõnus live videokassettist konverditud DVD-t.

Beyond the Mind's Eye

Beyond the Mind's Eye - Michael Boydstun 1992
Jan Hammer

1. Virtual Reality
2. Seeds Of Life (Instrumental)
3. Afternoon Adventure
4. Brave New World
5. Transformers
6. Too Far
7. Windows
8. Nothing But Love
9. The Pyramid
10. Theater Of Magic
11. Voyage Home
12. Seeds of Life (Vocal version) bonus

Kunagi tundus kogu see Minds Eye arvutigraafika nii nõmedana, et kohe füüsiliselt valulik oli vaadata, mingi koperatiivi telekanal aga toppis seda videot ette ja taha, kus aga saateauk tekkis, pandi see jubadus mängima. Aeg aga on oma töö teinud ning nüüd vaatasin asja juba nostalgilises camp võtmes, oli ikka halb küll aga samas ka minevikumälestusi esile toov ning juba selle väljakannatatava vanakooli fiiliga. Nüüd aga tundub, et vaatan ka kolm ülejäänud sarja osa ära. Ega muss ka ju kõige halven sündiludistamine ole. Hammerist aga nii palju, et panin vana hea Miami Vice´i OST´i tirima.

Word Wars

Word Wars: Tiles and Tribulations on the Scrabble Game Circuit - Eric Chaikin, Julian Petrillo 2004

Jõuludeks kinkis kaasa oma perele Crabble lauamängu ning võtsin sealsetest sõnalahingutest minagi osa. Parim tulemus oli kolmekesi mängides 211 punkti, käesolevas filmis aga kus peetakse proffide vahelisi maailmameistri võistlusi, oli paarismängu finaalis võitja skooriks 366 ning selles valguses ei tundugi minu numbrid nii kesised. Proffid aga panid ikka profilt. Kui muidu punnitad laual esimest käiku tehes mingi lihtsõna valmis, siis siinses filmis ladusid mehed ikka 50 punnist boonust lisaks võttes kõik seitse tähte lauale, aju oli jõudnud juba tähed peas sõnaks ümber seada, mis sellest, et sõna vaid sõnaraamatu abil leitav ning tavainimene ei puutuks sellega elus kunagi kokku. Filmis tutvustati viid ajuhiiglast kes poole aasta jooksul valmistusid meistritiitlile mängima. Igaüks oli erineva sotsiaalse taustaga, kasutas isesuguseid treeningprogramme ning miksis valmis oma vitamiini ja minaraaldieediks vajaminevad joogid, kuid üks nimetaja ühendas neid kõiki - scrabble´i maailmas troonivad nerd´id. Sellised heasüdamlikud ja abivalmid jobud kes elavad küll peost suhu ilma tõsiseid tööpaiku võtmata, kuid samas on alati valmis sõpru toetama, kui mitte just materiaalselt, siis vähemalt oma kohalolekuga ning sõbraliku seljalepatsutusega. Väga sümpaatsed tegelased, eriti mustanahaline konspiratsiooniteoreetik Marlon kes popsutas vahepeal pilve ja tsillis ning samas lükkas kaotuste puhul toole ümber ja vandus, võttis asja hingega, unustamata huumorit. Mõnusalt vaikselt juhatatakse vaataja sõnamängu maailma ning lõpus toimuvad kolmkümmend minutit turniiri hoiab juba kõva käega ekraani ees, nii paganama põnev on. Mehed on ju proffid ning Maailmameistri võistluste karikas tundub justkui mõne tippatleedi saavutus, ainult karastatud meelega mees toob selle ära. Mängus on muidugi ka õnneloos, sest kui ikka ainult täishäälikuid või kaashäälikuid kätte satub, siis ei moodusta neist küll mingeid sõnu, oled sa siis kui tahes geniaalne sõnasepp. Põnev, tundeline ning informatiivne dokumentaalfilm. 4/5

Alul õpitakse sellistest tabelitest ning hiljem laotakse külma kõhuga lauale alloleval pildil väljatoodud sõna.

Lucifer - Morningstar

Mike Carey, Peter Gross, Ryan Kelly, Colleen Doran, Michael Wm. Kaluta - Lucifer #62–69
Vertigo 2006

Isand Hommikutäht ja tema kaaslased on alati heas vormis, nii ka lõpu eel. Üks koomiks veel jäänud ja ongi sarjaga ühel pool aga juba selle koomiksi lõpp tundus üsna otsi kokkuvedavana. Ei ütle, et nüüd vapustavalt hea lahend aga piisavalt nutikas ning eks alles viimane album näita kui hästi osatakse ühe laheda karakteri sari lõpetada. Lucifer ise ei kao nagunii kuhugi, teda näeb kindlasti muudes sarjades aeg ajalt esile kerkimas.

Bronson

Bronson - Nicolas Winding Refn 2008

Bronson on film briti vägivaldsemast mehest, kuid lavastatud ilma vägivalda näitamata. Neid paari klohmimist ei saaks ju kuidagi vägivallaks pidada, veits poksi ning paar piisake verd, suuremalt jaolt aga mingi segane õrna puudutusega tantsimine või rüselus kus kolm-neli meest väänavat üht, pigem külakuhi nagu meil Kaaretsveres öeldakse. Ega ma muidugi mingi selline friik ka ole kes vägivalda, seda tumedat ahistavat kaost, kogu aeg näha tahaks aga kui ikka ühest vägivallatsejast filmi teha, siis oleks võinud seda ka näidata. Must huumor veel aga kogu selle Bronsoni ustavaks kaaslaseks oleva valu ja brutaalsuse asendamine teatritükiga oli küll halb lüke. Pusher-sarjaga lemmikuks tõusnud Nicolas Winding Refn´i filmiga ma seekord küll rahule ei jäänud, mõnus muidugi vaadata aga järjest enam ja enam tekitab mus tülgastust selline efektne noortekino kus üritatakse montaaži ja naljaga lahedat kino teha ka juhul kui millestki midagi jutustada ei ole. Psühhopaadist vanglaautoriteeti võib palju paremas filmis ning rollis näha tegemas Eric Bana´t, Chopper on üsna samalaadne linalugu. Muusika oli tõsi küll Bronsonis parem, filmi trailer Pet Shop Boys´i helitaustaga aga lausa pärl. 3/5

Police on da boombox.

Tattooed Tears

Tattooed Tears - Nick Broomfield, Joan Churchill 1979

Eessõnas räägib Nick Broomfield, et see film pani ametnikud mõtlema ning muutis vanglasüsteemi. Tundub väheke enesepaitamisena, sest film ei demonstreerinud midagi nii kriitilist, mille tõttu oleks tulnud nõupidamine kokku kutsuda, peapesu teha ning uusi sätteid laduma hakata. Võrreldes briti borstaliga ( või jumal hoidku, N-Liidu kolooniatega ) oli Kalifornias asuv noortevangla lausa paradiis ning selle asukaid kanti kui sitta pilpa peal. Kinnipeetavatel vanust 17-21 aga suhtutakse neisse nagu lastesse, ikka püütakse pead silitada ja uut mänguasja kätte toppida kui kellelgi jonni tuju peale tuleb. "Lapsed" aga sõimavad kasvatajaid nikkujateks ja emanikkujateks ning viimased ainult naeratavad malbelt. Mina valvurina lööks hambad enne kurku ( tutistaks ) kui sõnale ema järgnev nikkuja suust välja jõuab tulla ning saadaks peale seda nädalaks kartserisse ( nurka). Eks hoidsid valvurid end juures viibiva kaamera tõttu tagasi aga üldpildis oli ikka nähe, et tegu veidra pool-lapsi poputava institutsiooniga. Muidugi leidus valukohti aga asjad nagu vaimuhaigused, suitsiidikatsed ning vaevarikas vägivalla ja kuriteorattalt maha saamine on iga vangla kaasnähtus. Tattooed Tears ei pakkunud selles mõttes midagi liiga paljastavat ega vapustavat. Peaks hoopis aasta varem valminud Arnold Shapiro´i Scared Straight!´i ära vaatama ning ega mööda külgi voola vast ka maha tutvus Nick Broomfield´i Juvenile Liaison sarjaga. 2,5/5

Traffik

Traffik - Alastair Reid 1989

Kui ma vaatasin Steven Soderbergh´i narkodraamat Traffic, ei osanud ma arvatagi, et tegu on remake´iga kuulsast briti teleseriaalist. Alles aastake hiljem kui see film töökaaslasega jutuks tuli, teatas ta mulle, et Kesktelevisioon oli üheksakümnendate alul näidanud seriaali "Heroiini teekond" ning Traffic põhineb sellel. Jäi aastate taha ning mingil hetkel tundus mulle, et eeskujuks oli hoopis miniseriaal Drug Wars: The Camarena Story aga paar nädalat tagasi kui Traffiku otsa komistasin, ei olnud enam kahtlust mis film oli USA indielavastajale remake´i tegemisel tõuke andjaks.Imestama pani aga kui täpselt oli Soderbergh oma eeskuju järginud, tavaliselt minnakse ikka originaalfilmist kaugemale ning püsitakse sarnasustes vaid põhiliini punktides, käesoleval juhul aga liiguti üsna lähestikku ning toimus isegi otsest stseenide uuslavastamist. Lõpuks võib öelda, et remake´is oli heroiini asemel kokaiin ja mehhiklasi asendasid sakslased ning pakid. Brittidel oli aega rohkem käes, tegu ju ikka kuue osalise miniseriaaliga ning seeläbi osati mõneski kohas sügavamalt kraapida. Mindi üsna heroiini lätete juurde, suudeti peale krimipõneviku pakkuda veel ka kolmanda maailma sotsiaalprobleeme, euroopa ning Inglismaa omadest rääkimata. Ning suudeti olla masendavam. USA filmis oli ikka see va hollywoodi mekk juures ning seeläbi jäi sõnum kaheldavaks, britid aga seevastu tõid traagika pärale. Traffik oli justkui kaheksakümnendate The Wire, avas end mitmest küljest ja lõpuks pakkus õnneliku lõpu asemel realistlikku tõdemist, et teed mis sa teed, ega narkot tänavatelt ikka minema saa ja nüüd, kakskümmend aastat peale seriaali linastumist tuleb tõdeda, et tegijail oli õigus. Valmimisaastal kindlasti väga raju, kuid täiesti adekvaatne ning aktuaalne veel tänapäevalgi. 4,5/5

Poppy fields forever.

Lucifer - Crux

Mike Carey, Peter Gross, Ryan Kelly, Marc Hempel, Ronald Wimberly - Lucifer #55–61
Vertigo 2006

Tööd on vähe ja seetõttu aega rohkem koomikseid lugeda. Samas muidugi saadetakse jälle töölt koju ka, mis sa siin ikka passid kui teha midagi ei ole. Saadetakse koju ja saab jälle rohkem filme vaadata ja koomikseid-raamatuid lugeda aga palka makstakse ka vähem, nii need asjad käivad. Kui aga koju ei saadeta ( sest keegi peab ju kohale valvesse ka jääma ) ja tööd ikka ei ole, siis loedki 2-3 koomiksit päeva jooksul, vaaritad kümneid kanne kohvi-teed ja valmistad enese hellitamiseks ühe hõrgutise teise järel. Õpid näiteks ära perfektsete juustusaiade valmistamise.

Shaman

Chamane - Bartabas 1996

Filmi esimestel sekunditel näita vargatätoveeringuid mis kohe kuidagi ei saaks ühe GULAG´i filmiga kokku sobida, sest liiga peen töö, juba pardlist tehtud masinat nõudnud toksimine aga mitte saapatallast põletatud tindi naha alla surumine. Paarkümmend minutit hiljem ilmus nähtavale helikopter ning taipasin, et tegu ei olegi Stalini aegsete vangilaagritega, vaid üht hoopis hilisemat põgenemist kujutava linalooga. Kõik paigutus kenasti oma kohale. Elu Venemaal lihtsalt ei ole aastakümnetega nii palju muutunud ning hiljem kui peategelane satud Siberi väikelinna, tuleb see veel eriti esile. Kõik on samamoodi hall nagu viiekümnendatel - lagunenud majad, riiakad purjus inimesed, kirsad-vatijoped ning järjekorrad. Nagu toimumisajaga vääratades, nii läksin alt ka sisu ette aimates. Tegu ei olnud lõpuks mitte järjekordase vanglastpõgenemisest pajatava looga, vaid hoopis looduse ja inimese harmooniat ülistava jutustusega. Selline sega Baturini "Karu südamest", Londoni Klondika´i juttudest ja Kurosawa Dersu Uzala´st, viimast meenutas isegi napi ekraaniaja saanud jakuudi shamaan Anatoli, vaid tema suust tulev pomin: "Kapitan, kapitan..." jäi puudu täielikust koopiast. Mees, hobune ja lõputu taiga. Pidev rännak lumistel väljadel, aeg ajalt esile kerkivad ohud või õnnestumised. Kohalik loodus ning inimesed, atmosfääriline külmatardumus, maagilised paitused ja hea helitaust. Kõige rohkem kiitust väärib aga filmi lõpp, vähemalt mind positiivselt üllatanud peategelase valik. Tegelikult ka ainuvõimalik ja loogiline, sest lõppude lõpuks võis tema lagendike kutsumust seada paralleeli ka Nõukogude reaalsusega ning viimase poolt tulevikus pakutava kurva stsenaariumiga. Tugev seiklus-draama. 4/5

Mees ja hobune keset jäävälja.

Steal This Movie

Steal This Movie - Robert Greenwald 2000

Poliitaktivisti Abbie Hoffman´i elulugu. Ma täiesti mõistsin peategelase püüdlusi inimõiguste ning võrdväärse kohtlemise juurutamisel ning tundsin kaasa tema vaimuhaiguse nähtude puhul, pere ja armusuhete sassiminekute pärast ning tagasilöökide tõttu masinaga võideldes. Kuid ma ei sallinud absoluutselt seda kuidas mulle kogu biograafiat pakuti, Robert Greenwald´i pulp komöödiat ja popvideot mis segas seebiooperit draamaga ning sobitas arhiivikaadreid fiktsiooniga. Vincent D'Onofrio oli OK!, kuid väheke sügavamad skiso rollid istuvad talle ikka rohkem, pigem sarimõrvari kui inimõiguste teerajaja omad. Poole pealt taipasin, et olen filmi varem TV vahendusel näinud, kuid selle täielikult unustanud. Eks see vast näitabki taset. 2/5

Noor ja indu täis Abbie Hoffman.

Art of Noise - The Best Video Clips

Art Of Noise The Best Video Clips 2009

01.AON feat. Max Headroom - Paranoimia
02.AON - Camilla
03.AON - Crusoe
04.AON - Moments in love
05.AON - Close to the edit. mix
06.AON - Legs
07.AON - Dragnet
08.AON - Close edit
09.AON - Peter Gunn
10.AON feat. Tom Jones - Kiss
11.AON - Cyber promo Moments in love
12.AON - Metaforce
13.AON feat. Duanne Eddy - Peter Gunn
14.AON - Beat box - London version
15.AON - Paranoimia - Halluci rmx
16.AON - 3D promo

Venelaste bootlegplaat kus peal kõik ( vähemalt enamus ) Art of Noise´i videoklipid, mõned võetud promoreliisidelt ning ametlikelt DVD-lt, teised aga televisioonist ripitud.

Betty Blowtorch

Betty Blowtorch (And Her Amazing True Life Adventures) - Anthony Scarpa 2003

Betty Blowtorch oli LA plikside rockibänd mis kasutas oma lavashowde elavdamiseks odavat pürotehnikat ning andis raketisajuseid kontserte mis võisid lõppeda vabalt sama kurvalt kui Permi ööklubi disco. Anthony Scarpa läks sellest tulevärgist filmi tegema, kuid jäi paariks aastaks bändi jäädvustama ning sai lõpuks isegi iga dokumentaalitegija õnnelöögi kui nii sobilik öelda oleks. Nimelt hukkus traagiliselt grupi juhtfiguur, vokalist Bianca Butthole ning lavastaja sai suurepärase süü pungi ja rockisaaga filmimine lõpetada. Surm aga ei olnud piisavalt tugev argument, et sellele üht tavalist bändi ajalugu ehitada, Betty Blowtorch ei erinenud tegelikult tosinatest teistest all-girl rockbändidest ning ka nende lugu kõlas sarnaselt. L7 ja Babes in Toyland on seda raskemat girl-power rida paremini ajanud ning kuigi Betty Blowtorch kõlas hästi, oli see pigem Nashville Pussy stiilis hästi, ehk siis rokkis küll aga ega eriti kuulata viitsi. Keskpärane pungine rockmuss ja üks tavaline bändilugu grupist millöe kuulsus kunagi üle ookeani ei jõudnud, vaid jäi Inglitelinna klubidesse. 2/5

Bianca Butthole in action.

Fever Ray - Fever Ray

Fever Ray - Fever Ray 2009

01. If I Had A Heart
02. When I Grow Up
03. Triangle Walks
04. Seven
05. Stranger Than Kindness
06. Fever Ray Tour Trailer 2009

Fever Ray kõlas juba plaadilt väga maagiliselt ning deluxe editioniga kaasas käinud DVD videotega vaid võimendas seda tunnet. Igas videos oli sees müstika ning maagia tunne, vokaal lausus posija sõnu ning silm nägi iidseid jumalaid kes hetkeks astusid surelike maailma, Lemminkäiseni ema itku, maailmalõpu kuulutajaid ning sabbatile saabuvaid nõidu. Väga hea harmoonia videopildi ning muusika vahel, Fever Ray on endiselt üks mu eelmise aasta lemmikuid.

Vampire Wars

Vampire Wars - Kazuhisa Takenouchi 1991

Tosinkond aastat tagasi oleks see teos mulle päris meeldinud, kandis ta täpselt samalaadset vägivalla ja seksi laengut mis sellel ajal trooninud animetes imetlust äratas. Meeldis nüüdki, vähemalt algus, sest poole pealt keeras lugu igavamale teele ning isegi joonistuskvaliteet langes silmaga nähtavalt. Lõpuks jättis üldse pooliku mulje, alustati justkui mingi saagaga aga lõpetati vaid üht paha pisut nahutades. Kerge nostalgiatunne aga oli vaadates sees küll, seda nii pildilise külje pealt kui ka boonusmaterjali sirvides kus oli vana hea Manga Entertainment´i reklaam animete tutvustuse ning tunnusmeloodiaga. 2,5/5

Tuletan ühtlasi meelde, et veel saab registreeruda Baka foorumi kokkutulekule, ehk animelaagrisse mis toimub sellel laupäeval Viljandimaal.

In the Loop

In the Loop - Armando Iannucci 2009

Yes Minister ja Yes, Prime Minister sarjade vaimne lapsuke, kuid jah, kahjuks kõigest lapsuke ning mitte mehemõõtu tegija. Kõik oli justkui hea, administratsioonihuumor ja tegelaskujud aga ikka oli pidevalt tunne, et midagi on puudu. Just sellist tõelist säravat vaimukust, huumorit mis oleks nii kange sinep, et viskaks vee silmist ja tõmbaks nina kinni. Kõik oli hea ja naljakas, kuid puudus lõplik sära, puudus veel viimane ( ja eelviimane ) sõlm mis oleks kogu sõnalipsest alguse saanud tegutsemistuhina keerukamaks muutnud ning selle läbi ka lahtiharutamise peenemaks tööks. Kuulata vandumisgigantide mõõduvõtte ning nautida poliitika telgitagustes tõimuvad (sobi)mänge oli ka muidugi mõnus aga hing ihkas enamat. Tundsin puudust veelgi kriitilisemast kultuuride erinevuse väljatoomisest ja satiirist mille teravused oleks konkreetsete asjade vastu suunatud, sest ümbernurga lähi-ida jutud jätsid kogu filmist kergelt kammitsetud mulje. Ning Steve Coogan ei olnud seekord üldse naljakas, sest pakkus just seda nn. naljakat karakterit, kuid käesolevasse filmi see ei sobinud. 4/5

The Thick of It sarjage proovin samuti peatselt tutvust sobitada. Seda meest näeb seal kohe hulgi.

Whiteout

Whiteout - Dominic Sena 2009

Mõned on jõudnud juba filmi kiruda ja see on ka mõistetav. Antarktikas lumemasside vahel toimuv thriller peaks juba oma tegevuspaiga atmosfääriga lööma ning ka kitsas tegelaskonna ringis püsiva põnevikuna viimast välja pigistama. Lootused on kerged kerkima ning kui lõpuks saad ühe üsna tavalist mõõtu põneviku, siis võib vabalt halb tunne sisse tulla. Whiteout oli tõesti keskpärane. Kate Beckinsale Stetkona liiga õrnake, sest kuigi tegu on tuntud action-printsessiga, jäi lumeväljade jaoks temas sitkusest ja jändevusest puudu ning tema emotsionaalsus, pidevad minevikumeenutused, olid häirivalt sobimatud. Ka oli liiga palju aega Tom Skerritt mängitava tegelaskuju peale raisatud, lõpulahendus kannatas selle tõttu märgatavalt ja nii mõnigi arvustajatest on just seda finaali nõrkust esile toonud. Koomiks oli intensiivsem ja sinna need lihtsad lahendid sobisid, film aga vajas ruumitäidist ning tänu sellele läksid kaduma ka teravused, need ei paistnud filler-materjali vahelt enam välja. 2/5

Koomiksi must-valge joonistus lõi väga selgelt tajutava pildi - lumi oli valge ja kõik muu must. Ja kuna suurem osa pildist oli valge, siis jõudis Lõunanaba fiil kiirelt pärale.