The Devil - Diabel

Diabel - Andrzej Zulawski 1972

Mulle on alati meeldinud kaheksateistkümnendasse sajandisse paigutuvad filmid ning kui tegevus sisaldab veel lahinguid ja sõjaräsu, siis on tegemist kindla võitjaga. Käesolev poola mõistulugu viis vaataja aastasse 1793 ning näitas poola maa-aadlike peataolekut, provintslikku patriotismi tõusu ja reaalsusest eemaldumist, sest kuigi preislaste suurtükikõminat oli kaugel kuulda, elas šlahta siiski omas rütmis ning oli pigem loonud illusoorse kujutise kuidas sõjas käituma peaks. Oma kodukanti sattunud väikeaadlik on aga just pääsenud lahinguist ja hukkamisest ning vastandub teravalt kogukonna elulaadile, ta on justkui hullumeelne, kuigi talle endale tunduvad kõik teised peast põrunutena.Hoolimata vastandumisest jagavad aga mõlemad, nii pursuilik õhuke aadlikiht kui sõjastnaasnu sama ajaloopitserit, nende käitumist suunab sarnane inerts mis tumeda jõuga kisub kõiki hukatuse poole. Kogu masendus, hukk ja vägivald on tegelasse juba sünniga sisse kodeeritud, kõike ei saa saatana kätetööks nimetada, valikud on inimeste endi teha ning pigem tulid otsused paikkonna meelelaadi survest kui musta mehe utsitustest. Andrzej Zulawski oli korraliku poola patrioodina oma filmi loomulikult asetanud allegoorilise sõnumi suunatuna kommunistliku valitsuse stagnatsiooni ja noorte mõjutamisvõtete vastu, kuid see jäi sinna vaid kuni riigikorra lagunemiseni. Hetkel vaadates tundus see valitsuskriitika vaevuadutav ja lugu pigem müstiline mõistujutt, üks neist pildilise vormi saanud õudusjuttudest kus saatan ratsutas möldri seljas. Otsast otsani üks ülevoolav meelesegadus ja seda oli isegi liiga palju, paar hullusepurset vähem oleks filmile vaid paremini mõjunud. 4/5

The Invisibles : Bloody Hell in America

Grant Morrison, Phil Jimenez, John Stokes - The Invisibles Vol. 2 # 1-4
Vertigo 2002

Kõige õhem album ja ka kõige igavam kuigi otseslt nii öelda ei tohiks, sest tegu on kolmekaustalise story arc´i esimese osaga ja ilma teisi lugemata ei saa õiget pilti nagunii kokku. Koomiks sisaldas imepisikesi mõnusaid hetki, kuid üldpildis oli liiga actionkeskne ning oma konspiratsiooniteooriates labane, liiga mainstream. Samuti häiris üks vasturääkivus, veider loogikaviga. Tundus, et vaatamata terve sarja kangalikkusele kus iga stooriniit on põimitud teisega ning koos loovad nad tiheda katte, siis vähemalt ühe niidiotsa leidsin ma ka katkenuna ja vaevalt see viimases osas taas kokku sõlmitakse.

The Sinful Dwarf

Dværgen - Vidal Raski 1973

"Patune päkapikk" on üsna kuulus Taani exploitationfilick, olen nimega mitmeid kordi kokku puutunud ja paar päeva tagasi sai ka filmiga tutvust tehtud. Midagi erilist sel väikese kultusfilmi staatusesse tõusnud paljapinnahorroril pakkuda ei olnud, sest kuigi alul tundus kõik mõnusalt kiiksus ning väärakas, ei aretatud teemat just jõudsalt ja lõpetati samades toonides milles oli ka alustatud: paljad naised, narkootikumid, vägistamine ja lapselku meelega kääbus kes oma alkohoolikust ema korraldusel pööningul vanglat-salalõbumaja peab. Kusjuures isegi kääbus ei olnud õige kääbus, vaid lihtsalt väheke kinni jäänud kasvuga värdjanägu. 1,5/5

Näeb natuke välja nagu Ralfi Mini-Me.

Moonwalker

Moonwalker - Jerry Kramer, Jim Blashfield, Colin Chilvers 1988

Tuttav palus mind ühes projektis aidata ja andsin kergekäeliselt sõna seda teha. Ei kahetse, kuid ülesanne osutus märgatavalt keerulisemaks kui alul paistis, nimelt pidin leidma kolm ( pluss 2 varuvariandiks ) intensiivsest actionist tiinet stseeni mis kestavad vähemalt kolm minutit ning asuvad filmi lõpus, enam-vähem viimase viieteistkümne minuti sees. Peas mõlkus koheselt kümmekond filmi, kuid neid läbi vaadates ei sobinud mitmed hetked, kas oli möllumoment hoopis filmi keskel või ei kestnud üle minuti-paari, eriline häda oli aga sellega, et paljud filmid olid tegelikult palju leebema põmmutamisega kui mäletasin ning nende võlu peitus hoopis pinevuse kruvimises, mitte kuulisajus ega plahvatustemeres. Paar tundi tagasi sai esmane valik, sest muutusi võib ju veel sisse tulla, tehtud ja olin selleni jõudmiseks päeva jooksul vaadanud kiirkerimisega läbi umbes 20 Hong Kongi thrillerit ja pooltosinat korea löömafilmi. Kuigi valik sai tehtud, on see ikkagi mulle edale kui filmisõbrale pettumust valmistav, kriteeriumi sobisid vaid Johnny To, Ringo Lam´i ja John Woo filmid, ise aga lootsin mõnd vähetuntud lavastajat pushida. Need valikud on liiga lihtsad, igaüks oskab esitatud standardite järgi nende lavastajate filme pakkuda, puudub tõeliselt friigilik lähenemine ning sügavus. Aga hästi, aega mul veel paar nädalat on ja kui paremini saab, teen uuesti. Hong Kongi actionis tuhnimine aga väsitas parajalt ja "peaparanduseks" valisin ühe tõelise pohmakafilmi, hiljuti koolnud popstaari surematu käkerdise. Ei olnud varem näinud ja seetõttu tuli ootamatusena, et pool filmi koosnes MJ muusikavideotest, klippidest mis iseenesest hästi lavastatud, kuid põhifilmi küljes õhukese liimiribaga rippuvad. Aga ladna oli vaadata, eriti kohta kus MICHAEL JACKSON MUUTUS ROBOTIKS. TRANSFORMERS! 1,5/5

Ei ole ise mängu pelanud aga Paranoiadisko teeb selle oma kiviaja konsooli abil kindlasti läbi.

Midnight Oil - Sound Relief

Midnight Oil-"Sound Relief" Melbourne Cricket Ground 14.03.2009

Redneck Wonderland
Read About It
Blue Sky Mine
Advance Australia Fair
One Country
Beds Are Burning
King Of The Mountain
The Dead Heart
Power And The Passion
Best Of Both Worlds
Sometimes

Kuna olen paar päeva kodus üski olles üht haltuuratööd teinud, siis on päris palju muusika DVD-sid masinast läbi käinud, hea on kuulata ja vaikselt silma peal hoida, võib volume´i nuppu paremale keerata ja kasvõi alasti tantsu lüüa. Midnight Oil´i bootleg, parimad palad, hea minek.

What We Do Is Secret

What We Do Is Secret - Rodger Grossman 2007

The Germs´i legendaarsest lauljast tehtud filmi suhtusin alul eelarvamusega, eriti veel kui kuulsin juttu, et bändi re-union turneele on lauljaks kutsutud filmis Darby Crash´i mänginud Shane West. Tundus kuidagi fake olevat, see kingade täitmine kui ka LA punk-rock skene elutruu ülesmanamine tüüpilisest indiekinost väheke suuremate summadega, teades samas, et ega keegi ei ole huvitatud Hollywoodi poolt tehtavast pungifilmist kui see just Sex Pistolsist ei räägi. Ja lõpuks ei ole ma kunagi The Germs´i tulihingeline fän olnud, see grupp on minu jaoks alati kuidagi veniv ja uimane olnud. Uimasuse saladus lahenes kusagil filmi keskpaigas, selleks momendiks kui olin juba oma eelarvamuste barjäärist üle saanud ning nautisin filmi täiega. Nimelt oli Darby Crash heromees ning kui stuudios suudeti veel singlid ja ainsaks jäänud LP normaalselt linti saada, siis lavalaudadel muutus vokaal ja samm süstla tõttu töntsiks, mängimine takerdus ja rohkem püherdati põrandal kui karjuti sõnumit mikrofoni. Uimastid oli üks allakäigu põhjustajatest ja ülim nihilism teine, kuid väheke pungiajalugu tundev näeb ka muusikalist paigaltammumist ning hilisemat uuele tooremale tulekule jalgujäämist. Film kindlasti pakub rohkem inimesele kes teab selle aja bände ja muusikat, sest paljut otseselt lahti ei seletata ning läbi viksatavad kuulsused jäävad anonüümseteks. Kokkuvõttes hea biograafia ja dokument Los Angelese esimesest punkbändist ja selle staarilikust juhtfiguurist. Mulle meeldis. 3,5/5

The Germs.

Fischer Z - The Garden Party

Fischer Z - The Garden Party 2004

01. Pretty Paracetamol
02. The Worker
03. So Long
04. Marliese
05. Perfect Day
06. Reptile
07. Will You Be There
08. Say When
09. Room Service (Bonus Track)
10. Red Skies Over Paradise (Bonus Track)
11. Destination Paradise (Bonus Track)
12. Tightrope (Bonus Track)

Nagu valmistas pettumuse muusika taustaks söödud Vici seene-juustu täidisega pannkoogid, nii tundus ka see Fischer Z´i DVD üks tüütu ja maitsetu tükk olevat. No mis kuramuse teema see on, et korraldatakse bändi 25-nda aastapäeva puhul eht-inglaslik aiapidu, süüakse tikuvõileibu ja juuakse šampust ning kui keelepeksust aega üle jääb, kuulatakse ka aianurgas kaeblevat sünnipäevalast. Kokku monteeritud nii, et iga ansambli loo vahele saab viis minutit peokülaliste pläma, no mida põrgut, näpp peab ju niimoodi pidevalt chapterinupul olema. Suurt pettumust aitas leevendada boonuste hulgas olev valik väljapraagitud muusikapalu, kõik "Destination Paradise " nimeliselt ülihealt albumilt.

The Telephone Book

The Telephone Book - Nelson Lyon 1971

Ühel hommikul heliseb noore jõudeelu nautiva naiivse neiu lauatelefon ning toru tõstes kostub mesimagus hääl mis justkui sireenide laul tütarlast köidab, endast sõltuma paneb ning elule teise suuna annab. Mõistatuslik mesijuttu puhuv mees teisel pool toru väidab, et ta nimi on John Smith ning käsib oma numbri telefoniraamatust üles otsida lubades, et jääb neiu telefonikõnet ootama. Helistanud läbi paar John Smithi satub neiu väidetavalt õige otsa, haarab mantli üll ja tormab New York´i tänavaile kohtuma hääletämbriga millesse ta armus. Väidan kahtlusevarjundita hääles, et The Telephone Book on siiani parim "Alice Imedemaal" motiividel lavastatud film ja kuigi paralleel kirjasõnaga jääb õrnaks, on ometigi tegu süütu tüdruku Alice´i eksirännakutega, Imedemaa asemel on ainult suurlinn ning värvikaid mõistulootegelasi asendavad prostituudid, enesepaljastajad, pornonäitlejad, doominad ja salakiimlejad. Ometigi ei ole tegu mingit laadi NY ööilma laskumisega, enese seksuaalunelmatest lähtuva ohu ega žiletina lõikavate perverssustega, vaid lõbusa jooksmisega ühest uksest sisse ning teisest välja, andes vahepeal naeratusesaatel kõigile suud. Nelson Lyon oli osanud teha pidevalt värskenduva komöödia, sest kui me ühte väheke igavat monoloogi ja lõpupoole toimuvat meespeaosatäitja tüütult venivat enesevabandust arvesse ei võta, jääb pihku üdini vaimuks originaalne linateos mis oma ettearvamatuses lausa naelutab ekraani külge. Lavastaja oli oma siiani ainsaks jäänud töösse seganud kokku komöödia, tummfilmile omased staatilised kaadrid, undergroundanimatsiooni ja killukese prantsuse uue laine visuaalpilti, viimast veel samas sõbralikult parodeerides ning tulemuseks oli vapustav filmielamus. Kui nüüd siia veel asetada kogu kupatus ajalisse konteksti, saame ühe hingelt hipivabadust jagava teose mis ometi pakendatud Suure Õuna külma ärile ja karjäärile rajatud õhustikku, see on justkui yuppie ülikonnas punkrokkar või nunnakeebi selga tõmmanud lõbus lesk. The Telephone Book tõisis raginaga läbi murdes mu seitsmekümnendatest pärit lemmikfilmide tippu, tugev sõltumatu kino, kultusfilm mida sa pead nägema! 5/5

Telefonis naisi orgasmini rääkiv Mr. Smith.

Boris - Heavy Metal Me

Boris - Heavy Metal Me (2005)

1. A Bao a Qu (Long Version)
2. Japanese Title
3. Heavy Metal Me
4. Feedbacker (Live Shooting)
5. Flood (Bonus Track)

Panin Boris´i DVD oma stereotes ilma pildita mängima ja isegi Kati ütles, et täitsa kuulatav muusika, lapsed naeratasid samuti ja neilegi tundus meeldivat. Kuulatud sai juhuslikult kaks lugu ja mõlemad kandsid drone´ilikku ambientkõlapilti, hiljem üksinda tervet plaati DVD-mängijas vaadates selgus, et ülejäänud lood on väheke karmima saundiga ning ei oleks perehommiku taustaks kindlasti kohe sobinud. Esimene lugu A Bao a Qu oli pildikeelelt filmi meenutav ja Heavy Metal Me lausa subtiitritega lühifilm millele tehtud minimalistlik helitaust, ülejäänud lood oli rohkem muusika ning videoklipi moodi, sekka kontsertsalvestusi. Kõige pikem heliteos 28 minutit, lühim oli vist 11. Selline see Boris on, doom/drone jaapani moodi.

Made in Sheffield

Made in Sheffield - Eve Wood 2001

The Human League, Cabaret Voltaire, Heaven 17, ABC ja Pulp on vaid mõned nimed mis seitsmekümnendate lõpus populaarseks saanud Sheffield´i scenes ilma tegid, kuid neid tööstuslinna popstaare oli teisigi. Dokfilm rääkis kuidas juhtus, et briti postpungi laines said ülemaaliselt tuntuks Sheffield´i elektroonilise soundiga grupid, kuidas jõuti esimesest enesevalmistatud süntesaatorist ja väikeses keldriurkas antud kontserdist suure plaadifirma tiiva alla ning mis põhjusel aastaks 1983 oli kogu jõud välja lastud, Manchesteri kidrabändid vahetasid Sheffieldi elektrosoundi välja ja asusid ise briti muusikatroonile. Kuulsaks aga said ja jäid nii mõnedki nimed, Def Leppard isegi megakuulsaks. Hea väike dokfilm briti muusikaajaloost, boonusena bändide kontsertlõike. Ja tsekkige DVD coverit mis näeb välja justkui helikassetti kaanekujundus! 3,5/5

The Human League - bänd kelle helipildi Gary Numan väidetavalt varastas.

Kate Bush - Live At Hammersmith Odeon

Kate Bush - Live At Hammersmith Odeon 1979

01. Moving
02. Them Heavy People
03. Violin
04. Strange Phenomena
05. Hammer Horror
06. Don't Push Your Foot on the Heartbrake
07. Wow
08. Feel It
09. Kite
10. James and the Cold Gun
11. Oh England My Lionheart
12. Wuthering Heights

Järjekordne laserdiskist konverditud Kate Bush´i DVD, seekord legendaarne Hammersmith´i kontsert, esinemine mille klippe võib leida nii MTV-st, lauljanna videokogumikelt kui temast tehtud dokumentaalfilmidest. Täispikana vaadates oli kontsert elamuslik, energiline ning katebushilikult teatraalne, vaatajat helide ning pildiga kiusav.

Alive in Joburg

Alive in Joburg - Neill Blomkamp 2005

Paari nädala pärast kinodesse jõudev Neill Blomkamp´i ulmekomöödia District 9 on väga kuum kaup ja seoses sellega juhiti minu ja paljude teiste tähelepanu Filmiveeb´i kaudu lavastaja varasema projekti suunas mis on olnud peatse kinohiti inspiratsiooniallikaks. Tegu on mockumentary stiilis vändatud lühifilmiga mis vaimukalt tegeleb rassismiprobleemiga, sedakorda küll mitte mustade ja valgete vahelise, vaid inimeste ja tulnukate höörumisi kujutavana, kasutades meisterlikult parodeerimiseks ära Lõuna-Aafrika Vabariigi sisetülide ning pingete tausta. Lavastaja on ise põlve otsas nikerdanud korralikud eriefektid, monteerinud suurepärase lühipala ja suutnud luua kuue minutiga täiesti mõistetava pildi uutlaadi "probleemist", võib vaid ette kujutada mida kõike ta vaatajale täispikas lavastuses pakkuda võib. Film on vabalt vaadatav sellelt LEHELT. 5/5

See ei ole Independence Day, vaid teistlaadi invasioon.

Burning Britain - The History of UK Punk 1980-1984

Burning Britain - The History of UK Punk 1980-1984 (2004)

01. G.B.H. - Diplomatic Immunity
02. Discharge - Ain'T No Feeble Bastard
03. Peter & The Test Tube Babies - Busy Doin' Nothin'
04. Destructors - Electronic Church
05. Chaos UK - No Security
06. One Way System - Jerusalem
07. ABH - Don'T Mess With The Sas
08. Exploited - UK82
09. Varukers - Murder
10. Abrasive Wheels - Burn 'Em Down
11. Broken Bones - Annihilation No. 3
12. Skeptix - Death Run
13. Vice Squad - Out Of Reach
14. Ad Nauseam - The Devil Went Down To Georgia
15. Newtown Neurotics - Kick Out The Tories
16. Business - Out In The Cold
17. Anti-Nowhere League - Woman
18. Disorder- Life
19. External Menace - We Wanna Know
20. Toy Dolls - Geordie's Gone To Jail
21. Dead Man's Shadow - Danger Uxb
22. Mau Maus - Running With The Pack
23. Uk Subs - Cid
24. English Dogs - The Fall Of Max
25. Special Duties - Colchester Council
26. Drongos For Europe - Lie To Us
27. Picture Frame Seduction - Get Your Rocks Off
28. Major Accident - Worst Enemy
29. Chron Gen- Mindless Few
30. !action Pact! - Johnny Fontain

Kusagil üheksakümnendate lõpupoole arvasid kõik vanad pungipeerud, et peab bändi uuesti kokku tooma ja turneesid organiseerima. Cherry Red Records on täpselt sedalaadi materjali, bändide re-union live´i kuva peal end paksuks nuumanud, originaalset videopilti bändide hiigelaegadest ju napib ning seetõttu saadki nende reliisitud pungikogumikke vaadates 2/3 taasesinemisi ja vaid kolmandiku ehedat ajastu punkkontsertmaterjali. Vanamehi üritamas ikka veel punki panna pole aga just mõnus vaadata, no minge mõnele hiljutisele Velikije Luki konsale, hale jõuetu taidlemine.

Gothic

Gothic - Ken Russell 1986

Vanaema juures maal oli alevi peale veel ka teine kutt kes kuulas punki ja metalit, minust tublisti vanem, juba päevatööd tegev noormees. Mõnikord käisin ta pool külas, vahetasime kassette, kuulasime niisama mussi ja rääkisime tühjast-tähjast. Mees elas asulast väheke eemal talumajas koos isa ja kurttummast vennaga, viimane oli veel taandarenguga ka, igakord kui vastu juhtus, hakkas kätega vehkima ning loomalikult häälitsema. Vaat seda filmi vaatasin esmakordselt nende peres ja kogu filmi ajal tuttava kuulmis ja rääkimispuuudega vend tõi esile luust ja lihast läbitungivaid ürghäälitsusi, kriiskas ning karjus. Täitsa kõhe hakkas kohe ja peale keskööd kodu poole minnes oli debiiliku karjeid veel ka puudevahel kuulda, ju siis oli teda õudusfilmist tekkinud pingeid kuuvalguse kätte jahutama saadetud. Gothic tegelikult ei ole õige horrorfilm kuigi selle žanri alla ta valdavalt liigitatakse. Minu jaoks on pigem tegemist müstikat sisaldava ajaloofilmiga mis paljastab noorte briti uusromantikute suhtedraamasid, salajaste hingeuste kaudu liikumist, sotsiaalsetest köidikutest vabanemist ja meelte vallapäästmist tänu narkootikumidele. Õudused mida Byron´i, tema biograaf doktor Polidori ja perekond Shelley´ga ööl vastu 17. juunit aastal 1916 üle elasid olid fiksionaalsed, kuid kõik see võis vabalt ka toimuda, lavastaja on jätnud seda tähtsat sündmust kasutades vaba voli nii endale kui vaatajale, seades piiriks vaid fantaasia. Filmi taasvaatamise võtsin ette tänu The Invisibles´i koomiksisarjast läbi vilksatanud Shelley´dele ja kuna nüüdseks tean juba väheke enam filmis kujutatud tegelaste tausta, oli ka filmivaatamine meeldivam. Varem oli teos jätnud kahtlase mulje, nüüd pean seda üheks kenaks austusavalduseks kahele gootihorrori suurteosele, püüdes lavastajapoolselt seletada nii Frankenstein´i kui The Vampyre´i sündi. Kui hästi see Ken Russell´il õnnestus, on puhtalt vaataja isikliku maitsae küsimus. Minule meeldis. 3,5/5

Yello - Essential

Yello - Essential 1992

1 Oh Yeah
2 The Race
3 Who`s Gone
4 Rubberbandman
5 Vicious Games
6 Tied Up
7 Lost Again
8 I Love You
9 Of Course I'm Lying
10 Pinball Cha Cha
11 Bostich
12 Desire
13 Jungle Bill
14 Call It Love
15 Goldrush
16 The Rhythm Divine

Yello ei ole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud, kuid ma võtan seda bändi neutraalse sümpaatiaga, mõnikord kuulan ja pahaks ei pane. Kuna Greatest Hits on mul CD kujul olemas, siis vaatasin ka DVD formaadis ära ja tunne jäi päris hea. Dieter Meier ja Boris Blank on pullid mehed, nende oma ideed jooksevad peale muusika läbi ka videopildis ja lõbu on kõigil laialt.

The Ages of Lulu

Las edades de Lulú - Bigas Luna 1990

Bigas Luna on aastaid üks meie pere lemmik hispaania lavastajaid olnud, kuid seekord saime Katiga pettumuse osaliseks. Filmi esimese pooltunni järel hõikas kaasa küll, et see on tema uus lemmikfilm, kuid viimaste tiitrite ajal ajas meid mõlemat naerma, sellist lapsikut moraalisõnumit ja naiivset lõpuseadet ei oleks kuidagi osanud oodata. Katile tuli meelde Felix Kotta lasteluuletus "Vaat mis juhtus" kus sõnakuulmatu kassipoeg mänguhoos lõpuks enesele viga tegi ja sama juhtus ka vallatu Luluga kes öises Madridis seksnaudinguid otsides lõpuks käppapidi puuriida vahele kinni jäi. Film mis tegi kogu hispaania erootikažanrile häbi ja võib väljavabandamiseks tuua vaid oma jubeda kaheksakümnendate stilistika. 1/5

Paremal olevat gay-prostituudi rollis Javier Bardem´i oli küll mõnus näha.

f8

f8 - Jason Wen 2001

Arvutigraafikas tehtud lühianimatsioon mis meenutas kangesti mõne konsoolimängu vahepala, just sellist väheke veidra jump´n´run´i oma, kuid kandis endas tõsist sõnumit. Mulle üldiselt meeldivad analoogsed lühifilmid kus kunstnik-animaator on loonud täitsa korraliku tehnokraatlik-industriaalse toimiva tulevikumaailma või siis olevikumaailma, sest tegevus võib samahästi toimuda ka praegu meie kõrvalgalaktikas. Visuaalid olid küll sarnased paljudele teistele ulmenägemustele, kuid lühifilmi vormis võib sääraseid teoseid vaadata mitmeid. Peaks järgmiseks Estcon´iks panema kokku ühe custom DVD sci-fi temaatilistest lühianimatsioonidest, neid on ajapikku juba kogunenud. 3/5

Joy Division - Here Are the Young Men

Joy Division - Here Are the Young Men (1982)

1.Dead Souls
2.Love Will Tear Tear Us Apart
3.Shadowplay
4.Day of the Lords
5.Digital
6.Colony
7.New Dawn Fades
8.Autosuggestion
9.Transmission
10.Sound of Music
11.She's Lost Control
12.They Walked In Line
13.I Remember Nothing

Bonus:

14.Love Will Tear Us Apart (promo video)
15.Shadowplay
16.She's Lost Control
17.Transmission

Joy Division oli mul kunagi lindistatud päris saast helikassetile mis krigises, vilistas ja sahises. Hiljem muidugi sai ka puhtama heliga kuulatud, isegi greatest hits CD poest koju toodud, kuid alati seostub mulle bändiga just see kulunud oma soundi lisaks andev Memorex. Bootleg DVD kandis sama mälestust, tehtud Factory omaaegsest VHS reliisist, sada korda edasi-tagasi käiatud ja siis 25 aastat hiljem sellest põhjast DVD konverditud, pilt pea nullis ja heli läbi vatiteki. Siiski hetkel turul pakutavatest parim, sest boonuslood on ka lisaks ja paremas pildis kui põhikontsert.

The Coca-Cola Kid

The Coca-Cola Kid - Dusan Makavejev 1985

Noor jänkist yuppie saabub Austraali Coca-Cola peakontorisse, et kohalikule müügiturule tiivad anda. Koos mehega saabub peakorterist faks mis ütleb, et ärge poisile vastu vaielge, kuigi ideed võivad napakad tunduda, on tegu imelapsega kes situb kuldmune, muudab vee veiniks ja müüb eskimotele külmkappe. Kohalesaabunud entusiastlik made-in-usa müügimees haarab koheselt härjal sarvist, tuulutab ausside kontorit põhjalikult ja tutvustab oma müügistrateegiad mis planeedi teisel küljel sündinutel irve suule võtavad, eriti kui noormees kuuldes keskmaal asuvast kohast kus üldse seda jumalikku karastusjooki ei müüda, võtab ette ristiretke, et uskumatuid karistada ning mõõgaga sundida kängurumaarahvast Coke´i altari ees põlvitama.Film algas suurepärase satiiri võtmes, Austraalia ja USA töökultuuri ja meelsuse kõrvutamine oli meeletult koomiline, Eric Roberts yuppie´na lausa briljantne ja kogu film säras vaimukusest. Aga seda kestis vaid 20 minutit mille järel Dusan Makavejev, neetud tšurbann, otsustas Coca-Cola kompanii kui imperialismi sünonüümi torkimise asendada labase komöödiaga mis lõpuks maitses sama läilalt kui ööpäev ilma korgita seisnud kokapudeli sisu. Hea film keerati tuksi, meelevärske teema lasti vetsupotist lahinal alla. 1,5/5

Noor geenius hüüdnimega Coca-Cola Kid.