Thursday, February 28, 2008

The Wire - 3. season

The Wire - David Simon 2004

Kahju et The Wire esimesele hooajale kohe täispunnid panin. Oleks võinud siis hinnata üheksaga ja saaksin nüüd kolmandale rahumeeli kümme ära panna. Jah, kolmas hooaeg oli siiani nähtutest ilma igasuguste kahtlusteta parim ja seda muljet tugevdas seekord kõige enam üks mu lemmikelement - poliitiline korruptsioon. Kuigi ka varasemad hooajad puudutasid karjeristide ja poliitikute mitte just kõige puhtamaid kokkuleppeid ja situatsioone kus teineteise aitamine valgustkartvais situatsioonides oli nime säilitamise jaoks ainuvõimalik variant, olid seekordsed linnavalitsuse tasemel toimuvad arengusuunad haruldaselt põnevad. Siis täiesti igavad kokkulepped milliseid arvatavasti meiegi Edgar päevas mitmeid sõlmib ja mis kunagi isegi lehte ei satu aga sarjale iseloomulikult meeletult põnevaina serveeritud. Positiivne oli ka objektiivne slummineegrite kujutamine. Ei mingeid valgetega võrdsel positsioonil olevad afroameeriklasi, vaid tõeliselt arutuid getopaaviane, kel kool jäi 9 aastaselt pooleli kuna sotsiaalrahast elav ema jõi ja ei hoolinud, isa polnud end sünnitusest saati näole andnud ja pisikesed monkey´d olid ise just kummiliimilt heroiini peale üle läinud. Groteskselt inetud, rumalad ja ilma igasuguste sihtide või isikliku mõttemaailma omamiseta heroiiniraha ümber hingitsejad. Gangsta niggerid sellistena nagu nad on, nikkel vöövahel, T-särk põlvini, baseballcap viltu peas ja karjumas kogu kõrist: "Red caps here, red caps here!". Minu jaoks ennenägematult aus pilt mida nõrganärvilisem võiks lausa rassismiks pidada. Politseitöö oli pinev, pulajuttu seekord ei aetud, vaid prooviti keskenduda ja suunata kogu energia Stringer Bell´i ja muu Barksdale´i gängi mahavõtmisele. Peale politseinike aga piiras Avoni loodud narkoimpeeriumi veel Boy Marlove, tõsine tõusev täht Baltimore´i tänavail ja varjudes luurav, alati shotgun´iga varustatud gay-gängsta Omar Little. The Wire tõestas taas, et on endiselt mitte ainult parim krimi, vaid ka sotsiaal-poliitilise taustaga draamaseriaal. 5/5
Omapärane liit on sõlmitud.

Quintet

Quintet - Robert Altman 1977

Filmi tegevus toimub tulevikus, uue jääaja lõpus, kui maakera katab veel horisondini ulatuv valge lumekoorik, valitseb üldine energiakriis ja toiduainete nappus. Hoolimata külmast ja isoleeritusest, rahvas aga ei nurise vaid mängib ennastunustavalt hasartselt Kvinteti nimelist lauamängu. Ühes suuremas inimasulas kistakse ka Paul Newman´i poolt kehastatud hülgekütt Essex poolkogemata mänguga kaasa, kuid panused on hoopis siin teised kui varasemates külades. Essex asub uurima süütu lauamängu uut, verisemat versiooni mis ainsana suudab veel külmast ja üksluisusest apaatseiks muutuvaid inimesi tegudele ärgitada. Liiga palju jääd nii põnevuses kui lõpptulemuses, oli parim filmi iseloomustav loetud lause. Hoolimata soojendavast filosoofilisest taustast, jääb teos lõpuks ikkagi liiga külmaks ja lagedaks justkui filmis nähtud lumised tasandikud. Inetud dekoratsioonid ja kostüümid, liiga veniv tegevustik ja mittemidagi ütlev lõpp. Aastal 1977 oli aga tegu palju aktuaalsema teemaga, siis nimelt pasundasid lehed, et peagi saabub uus jääaeg. Aastal 1997 oli juba jutt risti vastupidine. Killuke Robert Altman´i poolt tulevikku mis mind ei köitnud. 1,5/5

Snake in the Eagle's Shadow

Se ying diu sau - Woo-ping Yuen 1978

Minu isa ostis perre videomaki ajal kui see veel suur luksus oli. Mõned aastad hiljem avati Pikal tänaval, umbes praeguse Hella Hundi lähedal, välismaiste videokassettide müük-laenutus. Tegu oli, nüüd taganjärele teadmisega, soome halpa lettidelt ülejäänud saastkaubaga kus jant-komöödiad veheldumisi haleda b-horroriga. Snake in the Eagle's Shadow oli arvatavasti kogu paarisajast VHS-ist koosneva kamba parim film, seda sai oma paar korda hoolimata kallist hinnast laenutatud. Ühe kasseti ostis mu isa seal videourkast ka päriseks. Tegu oli nõrgapoolse ninjafilmiga mille originaalnime ei tea ma siiani. Küll aga on mul meeles hind mis oli 110 rubla. Tänapäeva vääringus võrduks see umbes 1500 krooniga ja seda summat ei käiks naljalt keegi b-põneviku eest välja. Aeg oli aga teine ja riiulisse entsüklopeediate kõrvale asetatud originaalvideokassett oli prestiižne sisustuselement. Snake in the Eagle's Shadow meeldis mulle siis ja meeldis ka nüüd taastutvust tehes. Varajane Jackie Chan - funny as hell! Pettumust valmistasid vaid kaklused kurjamitega mis olid väga traditsioonilist laadi, puised ja külmad. Kui aga peategelased omavahel nalja pärast jõudu katsusid või läks madistamiseks koomilises võtmes oli koreograafia täiesti tasemel ja sisaldas hulganisti visuaalselt lahedaid hetki. Klassikaline martial-arts film, lõbus ja helge. 4/5
Naljavennad.

Küsimused Eesti Ekspressi Areeni toimetusele

Vaatasin just Areeni aasta filmid 2007 ja avastasin, et pooled kultuurilehe tiimi poolt väljavalitud on tegelikult aasta 2006 filmid, mõnedel aga juba vanust pea poolteist aastat. Miks siis ei oleks võinud panna pealkirjaks "Areeni aastal 2007 vaadatud filmid" ja kaasata veel mõned 2005 ja 2004 ilmunud teosedki? Siis ma ei mõista? Like what? Valge varesena paistab nimekirjast silma Letters from Iwo Jima, mille kanditatuuri tõstmisele pole mitte keegi suurtest kriitikutest julgenud isegi nime alla panna. Kes selle filmi parimate teoste hulka esitas? Eh filmigurmaanid, vastake palun. Paljud nimekirjas figureerivad filmid ei olnud artikli ilmumise hetkeks ( 28. dets. 2007) veel festivalidelt väljapoole jõudnud. Loomulikult käis Rain Tolk The Darjeeling Limited´i Sügisballi tiimiga Veneetsias vaatamas aga kus näiteks nägi Maria Ulfsak-Šeripova There Will Be Blood´i? Kas tõesti kaks nädalat enne kirjutise avaldamist New York´i esilinastusel või käis hoopis mustast materjalist kokku klopsitud versiooni Fantastic Fest´il nautimas? Võin muidugi eksida aga kohatine kahtlus jääb, et uuriti välisajakirjanduses ilmunut ( Alar Niinevälja nupuke on kuidagi eriti kuiv ) ja avaldati võõrast arvamust enese nime all, sest vaevalt promoscreeneridki siis juba liikusid. Aga võin eksida. Võin eksida.

No Country for Old Men

No Country for Old Men - Ethan Coen, Joel Coen 2007

Kunagi oli eesti blogimaastikul ajaveeb mis 90% ulatuses oli pühendatud Oscari auhindadele, neid kuldseid mehikesi noppinud näitlejannadele ja näitlejatele ning kogu auhinnagaalaga kaasnevale kõmule. Võib-olla on see blogi siiamaani alles. Kuna mina enam Blog.Tr.ee kaudu ajanappuses suvalisi kirjutisi otsimas ei käi ja hoian end vaid Filmikanali lainel, siis puudub mul ka teadmine blogi elujõulisuse kohta. Õiget nime ma ei mäleta, ise kutsusin mõttes seda Oscarite blogiks. Tekstimaterjali ja staarikultust arvesse võttes oli minus kujunenud arvamus, et blogipidajaks on teismeline tütarlaps, selline inetu poolne no-lifer kes ajakirjadest näitlejate pilte välja lõikab ning neid oma staarialbumeisse kleebib, netist päevade kaupa infot hangib ja juba kuueteistkümnendat korda suskab DVD mängijasse Titanicu plaati. Üllatuseks avastasin aga poole aasta möödudes, et tegu oli hoopis pereisaga kel kodus 2 või isegi 3 last kasvamas. See tõde tundus mulle enam kui veider, lausa haiglaslik. Filmiblogija Soprano ja filmispetsialist Tristan Priimägi märkisid oma kirjutistes, et Oscari nominentide ja auhinnasaajate üldine tase on märgatavalt tõusnud. No ei tea, mina jään ikka skeptiliseks seoses paari selleaastase võiduga aga üldpildis nõustun ja möönan, et kõige suurem ja kõige kuldsem auhind läks küll heale filmile. No Country for Old Men oli igati põnev ja haarav. Borderline action´i sugemetega draamad on alati väga tugevad olnud. Koheselt filmi alguskaadrite järel meenusid Sam Peckinpah´i surematu põnevik Bring Me the Head of Alfredo Garcia ( mida julgeksin isegi käesoleva filmi mõjutajana välja tuua ), John Sayles´i draamapoole kiskunud Lone Star, Tommy Lee Jones´i debüüt The Three Burials of Melquiades Estrada ja omal ajal meiegi kinodes jooksnud Flashpoint. Kõik sealsed kinolood on suuremal või väiksemal määral nostalgiliste tagasivaadetega headele aegadele ja ka käesolev film mängis samadel tunnetel olles juba ise ajaliselt veerandsada aastat tahapoole paigutuv ja kasutades veel ka old west´i storytelling traditsiooni filmi täiendusena. Mehhiko piirialad on legendide jaoks loodud ja Coen´i vennad kasutasid seda rikkalikku ainestikku ning andsid lõpuks ka oma panuse paikonna värvikasse folkloori. Klassikaline western mis unistab minevikust aga peab leppima uue aja algusega, kaootiliselt vägivaldse olevikuga. 4,5/5
Mees tinatähega.

Kisangani Diary

Kisangani Diary - Hubert Sauper 1998

Lahingreporter Hubert Sauper´i dokumentaalfilm Ruanda kadunud põgenikest. Üle sajatuhande Ruandast põgenenud hutu oli Kongo džunglites üldsuse jaoks kaotsi läinud ja ühendatud abiorganisatsioonid ja ajakirjanikud sõitsid ÜRO egiidi all roostes rongiloguga mööda võssakasvanud raudteed Ubundu suunal, et saada vähimatki aimu mis on metsa pagenud rahvast saanud. Rongimatkast sai humanitaarmõistes tõeliselt häiriv, lausa müstilise alatooniga reis Musta Mandri sügavusse, otse conradilikku pimeduse südamesse. Mida sügavamale džunglisse rööpad viisid, seda ebamaisemaks pilt muutus. Teede ääres vedelevad imikute laibad, alatoitumisest paistes hulkuvad vanemateta lapsed, elusalt mädanevad apaatsed täiskasvanud, metsasügavuses tärisevad automaadid ja hilisem bürokraatia tõrge surevaid aitamast ei kuuluks üldse nagu meie maailma vaid sinna hirmu-unenäo valda. Masendav reis meeleheite ja hullumeelsuse tipule. 4,5/5
The problem is, many die from hunger

here along the road.

Bodies everywhere.

Wednesday, February 27, 2008

Vexille

Vexille - Fumihiko Sori 2007

Vexille´i valimine minu poolt aasta parimaks sci-fi teoseks ei tulnud mitte animatsiooni enese hiilgavusest, vaid valiku kasinusest. Viimasel hetkel oli tunne, et peaks promoma midagi muud kui pea aasta aega favoriidipositsioonil püsinud Sunshine´i. Ulmefilmidega on nagu horrorigagi. Parimad palad on väikeseeelarvelised üllatajad ja nendest kuuled alles hiljem, näed aga lausa paariaastase hilinemisega. Kindlasti toob tulevik minu telekasse paremaid ulmefilme aastaarvuga 2007 aga praegune valik on selline - vexilline. Vexille promopildid, posterid ja tutvustused lõid vähemalt minu jaoks väärpildi. Ootasin Final Fantasy VII: Advent Children´it meenutavat hingetut arvutianimatsiooni kus rõhk asetatud rohkem teismelisi peibutavale välisele küljele kui loo enesele või karakterite haaravusele. Kuna tegu ikkagi sci-fi looga, otsustasin halbadest eelaimdustest hoolimata tutvuda. Oli ju Fumihiko Sori noortefilm Ping Pong täitsa korralik töö ja koos Haruka Handa ning Shinji Aramaki´ga toodetud Appleseed´ki tähelepanu ja vaatamist väärt re-make vanast animeklassikast. Oodatud erksa Playstationi mängude vahepalasid meenutava graafilise pildi asemel oli aga üpris tagasihoidlikesse pastelsetesse toonidesse jääv visuaal mis meenutas selgetest piirjoontest hoolimata väheke sudusema cel-shaided tehnika kasutamist. Tervitatavalt ei püütud võimalikult realistlikku pilti taga ajada, vaid jäädi truuks anime ja animatsioonilikumale look´ile. Stoori polnud küll mingi ainulaadne ega eriskummaline aga samas igati aus ja respekteeritav ulmelugu mis võib vabalt koha sissevõtta sarnaste tulevikuvisoonide kõrval. Laheda disainiga high-tec robotid, hingetud androidid, mikro tasandil toimuv transformatsioon lihast metalliks, müstilist teadvust omavad hiiglaslikud metallikogumid ja nende vahel inimkonna saatuse eest võitlevad üksikud luust ja lihast inimesed. Tausta sci-fi töötas küll. Lauslollusi pakuti muidugi ka ja suuremal määral olid need seotud action-kohtadega ja lõppkokkuvõttes jäävad mõnusa stoori ja üle keskmise hea graafilise lahenduse varju. Minu jaoks aus 3-D animatsioon mis jäi ambitsioonide piireisse ega püüdnud üle oma varju hüpata. Peaks meeldima nii möllu ihkavale teismelisele, hard-SF-ist lugupidavale nerdile ja ka lihtsalt tsilliks vaatamiseks kõigile kel huvi. Korralik fantaasialend tuleviku teemal. 3,5/5
Do Androids Dream of Electric Sheep?

Batman : Mask of the Phantasm

Batman: Mask of the Phantasm - Eric Radomski, Bruce W. Timm 1993

Minu teine tõbisena tarbitud film oli animeeritud Nahkhiirmehe seiklus. Minu arust on see üheksakümnendate alguses loodud Batmani multikasari ja mõned täispikad päris lahedalt animeeritud. Viiekümnendate noir-meeleolu, dark-knightilikud tumedad toonid, dicktracylikult nurgeline joonistusstiil, huvitavad täidetud tegelased ja korralik põnev action mida kõlbab pisipere kõrvalt ka issil vaadata. Seriaalist olen paari episoodi näinud ja alati on kaasakiskuv tundunud, täispikk film aga oli veelgi mõnusam, eriti kuna pakuti taaskord uut versiooni sellest kuidas multibiljardärist sai rõhutute eest seisja. Kuidas kõik alguse sai. Stoori oli väga väga batmanlik. Mida Bruce Wayne teeb kui ta just pätte ei klohmi? Loomulikult nutab oma vanemate haual ja süüdistab ennast nende surmas. Kompleksid, kompleksid, kompleksid! Loomulikult teeb see paranoiani kantud depressiivsus temast selle Batman´i keda meie armastame, Frank Milleri tumeda tasuja aga väheke tüütama hakkab juba küll. Get over it Batty, get over it! Hea koomiksiliku lähenemisega meelelahutus ja korralik töö. 3/5
The beginning...

Evenings On A Farm Near Dikanka - Вечера на хуторе близ Диканьки

Vechera na khutore bliz Dikanki - Aleksandr Rou 1961

Pühapäeva varahommikul kell 7 ajas kallis kaasa mind voodist välja, surus võileiva ning kohvikruusi pihku, pani papud jalga ja vedas käekõrval Toompeale Eesti Vabariigile juubeli puhuks hümni laulma. Peale Kati olid teisedki patriootlikud eesti naised oma pohmellivaludes ägisevaid mehi kel veel uneliiv silmas ja lõhnad küljes, kaasa vedanud. Aeti siis saabunud rahvas nagu lambakari Toompealossi hoovi, peeti sütitavaid kõnesid ja lauldi oodi nii kodumaale kui jumalale. Ülev tunne oli, pisargi tuli silma. Pisar tuli silma aga ka külm puges põue. Värisesin kogu kõnede ja laulmiste aeg justkui haavaleht, isegi kõrval seisva poola sõjaväeatašee, major Oleg Cielecka poolt põuepudelist pakutud lonks zubrovkat ei ei suutnud jahtuvat masinat üles soojendada. Koju jõudes heitsin voodi ja keskpäeval ärgates oli pea paks, kurk kriipiv, tuju must ja kehatemperatuur paar kraadi kõrgem kui normis. Haigena kodus on mõnus olla kui haigus just eriti painavat sorti ei ole. See tähendab, et haigus on just sedalaadi, et saad vaikselt filme vaadata, jõudumööda netis surfata, sööd head ja paremat ja aeg ajalt valad makku tassikese ravimteed. Selline külmetuse kergem vorm oli minulgi. Vaatasin mõnusaid pilafilme ja tsillisin diivanil kaamelivillase teki all. Sattusin mõned ajad tagasi foorumiteemast "Bizarre, Disturbing and Weird films" user Lutz´i arvamust, et käesolev teos on üks igati veider kinotöö. Aleksandr Rou on muidugi tuntud kui omanäoliste eriefektidega vürtsitatud muinasjutufilmide grand-old-man aga Lutz´iga pidi nõustuma, see film oli kõigist teistest sovjeti skaskadest nii over, kui over veel olla saab. Põhjuseks väga täiskavanulik huumor kus muinasjutuline slapstick komöödia oli ehitatud viinapudeli ja isikliku ahnuse ümber. Meenus Kivirähu "Rehepapp", sarnane koomika ja taustaks olev rikkalik ja kirev etnofolkloor. Imelik mõelda, 61-sel aastal valminud film eksponeeris nii kergekäeliselt tugevat ja jõukat Ukraina talupojakultuuri. Nõukogude võimu ikke all mitmed laastavad näljahädad üle elanud ukrainlastele oleks see pidanud olema justkui märk, et NL-is on midagi mäda, kolhoosikord ei tööta. Miks sada aastat varem olid lauad vorsti, saia, kompvekite ja vodkapudelite all lookas aga nüüd vaid haljas üksi on jäänud. Kuidagi veider tundus see rikkaliku pidulaua demonstreerimine, justkui ebaideoloogiline. Võib-olla see tundub nii vaid tagantjärge mõeldes ja sel ajal pettis inimesi filmile külge kleebitud muinasjutu silt. Weird ja bizarre aga mitte disturbing, super lahe rahvalik romantiline komöödia. 4,5/5
Potjomkin ise.

Tuesday, February 26, 2008

Elizabeth : The Golden Age

Elizabeth: The Golden Age - Shekhar Kapur 2007

Veel aastat kolm tagasi kui ma pidevalt telekava ostsin ja televisioonisaateid rohkem jälgisin, oli pühapäevane YLE1 dokumentaalfilm minu jaoks püha ja selle vaatamine kindel kui raudnael. Kui juhtus, et pidin kodunt ära minema, panin VCR-i lindistama, ilma ei jäänud mingil juhul. Kolmel järjestikusel pühapäeva pärastlõunal sai vaadatud ka Elizabeth´i valitsemisajast rääkivat kolmeosalist dramatiseeritud dokumentaalsarja. Lisaks veel Blackadder II ja Shekhar Kapur´i varasem Elizabeth ning polegi midagi imestada, et käesolev film enam haarata ei suutnud. Juba liiga palju Lissut. Oodatud Võitmatu Armaada hävitaminegi jäi üllatavalt kasinaks ja meenutas pigem Errol Flynn´i lustlikku piraadiseiklust kui massiivset merelahingut. Võib-olla aga ei jagunud emotsioone kuna olen hetkel palavikus ja pea väheke paks. Maybe. Soovitan lugeda aga Ancientboy blogist mõningaid ebakõlasid produktsiooni ja ajaloo vahel, tunneks ise nii hästi ajastut, loobiks täiega tuld ja tõrva. He he ! Samuti kahju, et okultist John Dee´d nii napilt näidati. Selle mehe mõjud ja filosoofiad on läbi tema õpilaste tänase päevani ulatunud ning vorminud maailma nagu me seda tunneme. 2,5/5
Dr. John Dee

Sunday, February 24, 2008

William S. Burroughs' The Junky's Christmas

The Junky's Christmas - Nick Donkin, Melodie McDaniel 1993

William S. Burroughs oli kuulus narkomaanist vanamehenäss kelle juttudel põhinevalt on tehtud mõned väga head filmid (Drugstore Cowboy, Naked Lunch ) ja hunnik lühifilme millest enamuse moodustavad segased sõltumatud kunstikäkerdised. Mees on teinud parajalt cameo rolle ja suutnud oma näo teha tuttavaks mitte ainult kirjanduse, vaid ka filmisõprade ringkondades. Käesolevas lühianimatsioonis mängis ta taas ise-ennast ja luges üht oma populaarsemat kirjutatud teksti. Tegu oli traditsioonilise altruistliku jõululooga. Pisisulist narkomaan veedab terve päeva linnas, proovib kõiklaadi pettuseid ja nihverdusi ning poeb lausa nahast välja, et päevast narkodoosi leida. Õhtuks on süstal täis, kuid algavates võõrutuspiinadest hoolimata kingib mees selle lihtsalt ära inimesele kes veelgi enam doosi vajab. Korralikult tehtud savianimatsioon ja lahe lugu. 3,5/5

Friday, February 22, 2008