The Lair of the White Worm

The Lair of the White Worm - Ken Russell 1988

Ken Russell ( The Devils, Savage Messiah, Lisztomania, Altered States ) on nii freaki mees, et kui tema juba mingit filmi tegema hakkab ( ja neid teeb ta pidevalt ) on sealt alati perversusi, veidrusi ja ebatavalisi situatsioone oodata. Selle Bram Stocker´i horrorjutu oli ta ka keeranud erootiliseks seikluseks mille kohta horror öelda enam küll ei saa. Selline Inglise counrty-side mõrvad Midsommeris chill millele on lisatud pettunud mõrvarist abielumehe asemel inimesi purev iidne vereimejate-madude rass. Madu-inimesed ja nende kahekihvalised hammustused meenutavad küll kangesti vampiiride tegutsemisviisi ja sarnaselt võib saada ka mao nakkuse muutudes peatselt ise madude rassi esindajaks. Ühtmoodi saladuslikud ja hüpnotiseerivalt erootilise laenguga on mõlemad müstlised olendid, kuigi kahjuks vampiiride puhul ei viitsita ( ei peeta vajalikuks ) seda tihti välja mängida. Maod tunduvad erinevalt vampiiridest veidi rohkem oma liigile omaste nõrkuste küüsis olevat. Neil on vaja talvel magada, nad on soojusele reageerivad, kardavad kährikuid ja ei suuda kuidagi vastu panna maotaltsutaja vilepilli taltsutavatele helidele. Muidugi on olemas hulgaliselt esemaid ja märke mis võivad saatuslikuks saada vampiirile, kuid madu-inimene tundus minu jaoks siiski haavatavam olevat. Seda haavatavust kasutab ära noor Hugh Grant. Suguvõsa legendi kohaselt tappis esivanem suure mao ja noor mõisnik asub samuti sõjateele süütuid talunikke mõrvava naise, salakavala ussi vastu. Mõnus lahe film millele annab kõvasti juurde psühhedeelsed visioonid minevikus toimunust, haleda, kuid sobiliku videograafikaga teostatud kollaažid ja apokalüptilised pildid. Bizarre värk mis tava õudukat ootava pettuma paneb, minul aga loob päeva. 3,5/5

Vamp-naine on kaasanud teismelise möku oma erootilistesse mängudesse.