Rocky

Rocky - John G. Avildsen 1976

The Burmese Harp - Harp of Burma

Biruma no tategoto - Kon Ichikawa 1956

Aastaid tagasi olin nii suur sõjafilmide austaja, et kogusin riiulisse hunniku sellist pool-crappi millega pole enam midagi peale hakata. Saving Privat Ryan, Enemy at the Gate, Full Metal Jacket, Band of Brothers jne... Kõik klassikalised head sõjafilmid, kuid täiesti mõtetu on neid oma kogus hoida, tee vaid teleks lahti ja kahe päeva pärast tuleb mõni neist nagunii ekraanilt. OK, mul on ka paar rariteetsemat vietnamisõja filmi ( How Sleep the Brave, Go Tell the Spartans ), aasia war-moviet ja korea allveelaeva actionit, kuid suures plaanis on sõjafilmidega lõpp, eriti enam vaadata ei viitsi. Kui, siis vaid väsinuna meelelahutus võtmes, ilma ootusvärina ja nn. sõjafilmi lainele sättimiseta. Birma harf oli aastaid tagasi mu jaoks sõjafilm mida kindlalt tänu positiivsete arvustustele vaadata tahtsin. Nüüd tänu hiljutisele Criterioni reliisile see ka õnnestus. Üllatuseks avastasin, et The Burmese Harp polegi sõjafilm. Sõda lõppeb juba filmi kümnendal minutil, ning edasi minnakse teises žanris - suurepärase draamana. Film mis oma empaatilisuses ( ja kindlasti tänu sellele, et oli must-valge) meenutas mulle noorena nähtud unustamatut Kurosawa Akahige´t. Kui palju valu ja kui palju kahetsust. Kuid ka rõõmu ja optimismi järgmise päeva ees, sõda on lõppenud, nüüd saab elu minna vaid paremuse poole. The Burmese Harp on lugu noorest jaapani sõdurist kes oma rühmakaaslastest eemal kogeb sõjaõuduse sügavust ja loobub endiste sõpradega uuesti kohtumast. Noor sõdur tõmbab hoopis mungarüü üll ja võtab kohustuseks matta korralikult ja jaapani matusekommete järgi iga Birma pinnale jäänud sõduri surnukeha. Sõbrad aga ootavad brittide vangilaagris ja loodavad koos endise kamraadiga kodumaale naasta. Kon Ichikawa oli osanud Michio Takeyama jutustusele nii hästi hinge sisse puhuda, et isegi minusugusel küünikul läks kohati silm märjaks ja süda jättis lööke vahele. Midagi teist nii ilusat, tagasihoidlikku ja südamlikku annab kõrvale otsida. Lihtsalt meeletult kaunis emotsionaalne film. 4,5/5

Sõbrad kutsuvad mungaks hakanud Mizushima´t enda sekka tagasi.

Tom Horn

Tom Horn - William Wiard 1980

Tom Horn´i eluloofilm oli klassikaliselt hea lännkar. Keskendus apatšisõdade kangelase, legendaarse jäljeküti, Pinkertoni detektiivi ja külmaverelise palgamõrvari viimastele elukuudele. Film püüdis küll sisse tuua Tom´i iseloomu pehmendavat suhteliini, kuid halastamatu lapsetapja sünget kuju ei suutnud isegi Steve McQueen sümpaatseks mängida. Seda, et Tom 14 aastase Willie Nickell´i tapmisega seaotud ei olnud uskus omal ajal vaid käputäis inimesi ja ka filmitegijad jätsid targu otsa lahti, las vaataja ise otsustab. Mina mõistsin Horn´i kohe süüdi, isegi kui ta lapsemõrvagai seotud ei olnud, piisas tema muudest kuritegudestki poomisnöörijaoks küllalt. Mees tappis 25-30 karjavargustes süüdistatavat vihje peale, uurimata tausta lähemalt. Tappis kusjuures serial killer´ile omaselt ja märgistas kõik laibad mis võis hiljem tänu teadaolevale mustrile ka copycat mõrvu tekitada. See temale iseloomulik käekiri oli hilisemal kohtuistungil süüdimõistva otsuse tegemisel kaalukas pooltargument. Tom Hornis ei tekitanud mingeid liigseid küsimusi šerifi poolt antud "licence to kill", loomavargustele tuli lõpp teha ja väikelinna karjaparunid olid leidnud sobiva mehe musta tööd tegema. Tipplaskur asus süstemaatiliselt tapma neid kelle peale pomod näpu suunasid, tegemata vahet reaalsetel karjaröövlitel ja süütutel väiketalunikel. Ka ei olnud Tom´ile probleemiks relvitut meest selga tulistada, asi mida küll läänes pidevalt tehti, kuid heaks jooneks ei peetud. Alanud oli 20. sajand ja müüdavate revolvrikangelaste aeg oli totaalselt otsa saanud ja süümepiinadeta tapamasin jäi oma endistele tööandjatele lihtsalt jalgu. 20. novembril 1903 tõmmati Tom Horn Willie Nickell´i tapmise eest võllasse või pigem tegi seda tänu uuenduslikule poomistehnikale ise. Üks Metsiku Lääne legendidest sattus taas mullatoidule. Tom Horni fännid aga võitlevad siiani mehe süütuuse eest. Hea film oli. 4/5

Tom Horn punus endale vanglas ise poomisnööri.

Yip-Yip-Yippy

Yip-Yip-Yippy - Dave Fleischer 1939

Star Trek Kirkless Generations

Star Trek Kirkless Generations - David Carson 2004

Star Trek: Generations´i fanmade edition. Välja on lõigatud kõik materjal kapten Kirk´iga ja igasugused vihjed temale, muudetud filmi algus ja parandatud pilti, ning heli nexuse kujutamisel. 42 minutit materjali läks prügikasti ja tulemus meenutab tänu oma 70 minutilisele kestvusele üht tavalist Star Trek: The Next Generation episoodi. Star Treki austajate hulka ma ei kuulu, kuid filmid olen püüdnud ikka korralikult ära vaadata, kunagi sai MTV3 vahendusel ka Next Generation´osasid jälgitud. Tavalise teleseriaali fiil ei tekkinud mitte ainult kestvuse, vaid ka sisu, ehk pigem selle vaesuse tõttu. Kui täispikk film tundub venitatud tele-episoodina on midagi ikka väga valesti, asi ei toimi mitte mingit liini pidi. Puudus draamamõõde ( see mida pakuti oli super vuss ), põnevus ja ka koomika oli jänkide prime-time sitcom´ile omaselt etteaimatav. Tore oli lihtsalt näha vanu tuttavaid - USS Enterprise´i meeskonda, segopäist Malcolm McDowell´it ja klingonikaunitare, rääkida polnud aga enam kellegagi millestki. Ja ega see Kirk´gi oma kohalolekuga pidu käima lükand poleks. Kurb. 1/5

Fännide cover art.

David Lynch On His Films, Mediation, And Life

David Lynch on his films, mediation, and life and John Hagelin PH.D. - University of Washington meedia osakond 2005

Kunagi oli saade popkultuurist kus Tõnis "Fuck you mees, tõmba uttu!" Kahu ja Rein Pakk istusid diivanil ja rääkisid juttu mis võis vaid põltsamaa joodikust traktoristile huvitav tunduda. Kõiki saateid küll ei vaadanud aga need paar-kolm mida nägin olid temaatikalt mittemidagiütlevad, vanad nämmutatud laused ja juba teismeeas läbimõeldud ideed. Mitte, et jutt vale või rumal oleks olnud, puudus lihtsalt asjas uudsus ja üllatusmoment. Sama on ka John Hagelini loenguga, neid ühtse teadvuse ideid olin varem kuulnud, ning üle tunnise visuaalselt igava loenguna kõnepuldist kuulata oli seda lihtsalt tüütu. Film What The Bleep Do We Know? peaks käsitlema sama teemat pildiliselt huvitavamana. David Lynch´i sissejuhatus oli aga lausa sobimatu. Teemad millest geenius rääkis olid "Puldi" saatega sarnaselt enam vähem kuulatavad, kuid samuti teada tuntud. Mina tahan Lynch´i suust kuulda vaid mahlaseid jutte võtete telgitagustest ja filmitriviat, mitte seda kui tähtis talle on iga päev maailmarahu nimel mediteerides positiivseid võnkeid üle ameerika saata. Jutt ei olnud põnev isegi "vaat kus friik" vaatenurgast, lihtsalt vana new age peeru mula. Nagu näete müüakse ka disci ennast Lynchi pildiga, tema osa aga DVD üldmaterjalist on kasin. Nimi müüb, nägu müüb ja 7. novembril 2005 antud intervjuu üliõpilastele on tänu sellele isegi eestisse jõudnud. Väga positiivsed ja meeltavardavad ideed halvas visuaalses vormis. 2,5/5

Problem Girls - The Velvet Cage

Problem Girls - Ewald André Dupont 1953

This Is England

This Is England - Shane Meadows 2006

Briti töölisklassidraamadest sain 6-7 aastat tagasi tõsise mürgituse. Ma mitte ainult ei vaadanud Mike Leigh´i ja Ken Loach´i poolt lavastatud ja Roddy Doyle´i kirjutatud filme, vaid ka kolm hooaega The Factory seriaali. Siiski kujunes minu 2006 aasta oodatumaks filmiks briti töölisklassi tegemisi kujutav skinheadidraama This Is England. Lausa nii oodatuks, et kui tavaliselt kannatan DVD reliisi ära siis seekord ei suutnud 27. aprillini vastu pidada vaid haarasin netist screeneri. Korralik siiski, vaid menüüd ja ekstrad olid puudu ning nurgas ilutses väike Channel 4-ja logo. Muidugi puudusid ka mulle nii tähtsad subtiitrid, kuid sain seekord isegi pätikokniga suurepäraselt hakkama. Tähtis oli film ise. Lugu 1983-nda aasta kolmest suvekuust mil koolikiusamise all kannatav 12 aastane Shaun leiab toetust ja mõistmist naabruskonnas elavate skinheadide poolt. Peagi aetakse poisikesegi pea nulliga, ema ostab tanksaapad ja sõber kingib Fred Perry särgi - skinnikamp on leidnud pesamuna. Kambaidülli lööb aga segi vanglast naasnud skinnide liidri sõber kellest trellide taga on saanud rassist ja National Fronti toetaja. Peagi veab jõuline Combo kannaga tatilärakast põrandale joone ja küsib kes on temaga immigrantide vastu ja kes jääb teisele poole joont. Lõhe skinheadide hulgas on tekkinud ja National Front saab liikmeid juurde. Ka noor Shaun hülgab sõbralikud kambaliikmed ja otsib tuge isalikult, kuid vägivalda kalduvalt Combolt. Kui nüüd sümbolistlik lõpp välja jätta oli tegemist väga hea pilguheiduga skinheadluse ajalukku, hetkedesse kui toimus üleüldine lõhenemine vasak ja parempoolseteks, SHARP / Trojan ja White Power skinnideks. Filmist on näha, et see oli paras pala neelata ka NF-i ridadesse läinutel. Combo kuulab pisar silmas northern souli ja räägib kuidas ta mustanahalistega koos oli esimesi original skinheade 1969 aastal, samas aga ähvardab paki lapsi ja poemüüjat. Ega see väikelinna rassistlikult meelestatud skinnide elu just vaheldusrikas olnudki, karjuti paari musta peale ja soditi seintele solvavaid graffiteid. Tänu pea olematule tegevusele filmis jäi ääretult realistlik mulje, ega kolme kuuga ju midagi erilist juhtuda saanudki. Lihtsalt üks hea ja detailirikas pilk 1983 aasta suvesse Inglismaal, kaugel peeti Falklandi sõda ja kodus valati viha immigrantide peale välja. Absoluutselt kõik näitlejad andsid endast parima ja režissööri enda lapsepõlve kogemusi põhjana kasutades oli asjal tugev usutavuse ning täpsuse pitser peal. Muusika oli sobiv: soul, ska ning isegi üks pungilugu UK Subsilt, ning The Smiths´i cover. Film mis oli tugev kui teras. Kui vaid see sümbolistlik lõpp oleks välja jäänud, skinni film ja briti steelcap draama pole mõni kunstipoosetus. Fuck off Shane Meadows, you wanker ! 4,5/5

Shaun ja sõbrad. Oi! Oi! Oi!

Ghost in the Shell Stand Alone Complex Solid State Society

Kôkaku kidôtai: Stand Alone Complex Solid State Society - Kenji Kamiyama 2006

Ma polnud juba üle aasta ühtegi täispikka jaapani animatsiooni vaadanud, kuid enne Baka foorumi kokkutulekule minemist tundus end taas animelainele ajamine lausa kohustuslikuna. Valisin vaatamiseks kunagise hitfilmi Ghost in the Shell´i muteerunud järje, ehk GITS´i seriaali Stand Alone Complex´i liini jooksva loo. Seraali ma näinud ei ole, alati on Opsi käest laenama minnes tal mõni disc kodust väljas, ning olen lõpuks loobunud. Nüüd peale Solid State Society nägemist enam ei viitsigi, kõik see esimese ja teise GITS´i võlu oli kadunud, järgi vaid valusalt aju ragistav cyber sci-fi ( kuigi mulle tavaliselt see meeldib), keskpärane, et mitte öelda igav lugu ja vilets pliiatsijoon. Animatsioon oli lausa hämmastavalt tuim ja detailivaene, kohati jäi mulje justkui sõidaksid autode asemel seebikarbid ja inimnägusi oleks animeerima toodud mõne animeklubi otakud aga mitte kunstnikud. Üllatuslikult olid kõik kaadrid tühjad, peale tegelaste endi ei liikunud taustal ega ümber midagi, justkui oleksid Section 9 töötajad ainsad elusolendid hüljatud linnas. Ei ühtegi inimest, looma, autot ega isegi vilkuvat tulukest, täielik minimalism negatiivses mõttes. Peale tunnist vaatamist hakkasin isegi üht-teist toimuvast mõistma, kuid millegi mõnusaga lõppkokkuvõttes ikkagi tegemist ei olnud. Liiga puine kraam minu maitsele. Baka foorumi kokkutulek Kunstimäel oli aga see-eest supa dupa lahe. Sarnaselt eesti ulmefännidele on ka animefriigid täiesti tsillid vennad, keegi mingit tüütut spetsiifilist ila ei aja vaid võetakse õlle, käiakse saunas ja tehakse head huumorit. Muidugi liikus jutt sutsu ka anime teemadele ja popid konsoolimängudki võeti läbi, kuid see polnud peamine. Kõigil oli lihtsalt mõnus olla ja miski ei häirinud hetkekski. Ulmeühingu kokkutulekutel minnakse mõnusa olekuga veidi kaugemale aga eks seal ole ka keskmine vanus 10 aastat kõrgem, Baka kokkutulekul olin vist mina vanim. Küll oleksin aga pidanud endas elava bedobear´i koju jätma. Tänu temale passisin nagu Kivirähu karu kiikuvat gooti lolitat, ilanire suuservast jooksmas ja pea paks. Urrr urrr, oleks vaat et metsa viinud, glaurung ja Ops hoidsid jõuga tagasi. Urr urr !!! 1,5/5

Eesti "otakud" animeviktoriini ajal.
Foto: Random Hero 2007

When I Turned Nine

Ahobsal insaeng - In-ho Yun 2004

The World Of Silence - Missing Girl

Jo-yong-han Se-sang - Jo Eui-seok 2006

Film väikese tüdruku ja müstiliste võimetega mehe sõprusest. Tuttavate majas resideeruv inimpelglik ja endassetõmbunud fotograaf saab ootamatult enda hoole alla 10 aastase nutika plikatirtsu. Algne jäine kohmakas suhtumine asendub peatselt sugava kiindumuse ja hoolivusega tüdruku suhtes, kaks üksikut hinge leiavad teineteise. Kusagil aga hiilib ringi väikeseid tüdrukuid rööviv bedobear: maiustustega nuumav, mänguasjadega ülekülvav, narkoseentega hullutav ja hiljem tappev sarimõrvar. Loomulikult võtab ta peatselt sihile fotograafi "kasutütre" ja hooldaja peab jõud ühendama riiaka politseidetektiiviga, et röövitud plikat leida. Ootasin pisut rohkem thrillerit kui seda pakuti, The World Of Silence meenutas hoopis lastefilmi. Oli selline koomikasugemetega sõbrafilm kus seral-killer´i väljaarendamata teemale oli jäetud väga põgusalt ruumi. Minul oli ausalt öeldes raske end lõpuni vedada, kõik tundus nii labane ja varemnähtud. Eriti Park Yong-woo mängitud politseiinspektor kes oma pohhuistlikuse, räpaste lõikamata juuste, ropendamise ja pideva unisusega on korea kinos aastaid taasmängitud karakter. Klassika võiks juba öelda, iga tene detektiiv näeb seal äravahetamiseni sarnane välja. Fotograafi ja tüdrukut mängivad Kim Sang-kyeong ja Han Bo-bae olid hulga sümpaatsemad, kuid lugu ise omas igavas agoonias ei andnud neile õiget võimalust särada. Politseinikud ja mõrvarid välja rookides oleks saanud parema tulemuse, armsa pisidraama sõprusest. Filmi lõpus toimuv humaanne ohverdus ja vaatamise ajal ununenud fotograafile omase müstilise võime seletus andsid veidi seda lööki juurde kuid õieti käima lükata ei suutnud seegi vedada. Liiga hilja oli juba, minuti pärast hakkasid lõputiitrid jooksma. 1,5/5

Kaks sõpra.

Zoo

Zoo - Ryu Kaneda, Masanori Adachi, Masaaki Komiya, Junpei Mizusaki, Hiroshi Ando 2005

Zoo on viiest lühifilmist koosnev kogumik. Kuigi seda promotakse kui j-horrorit, ei paista seda õudust küll kusagilt ja see on vaid hea. Esimene stoori "Kazari and Yoko" oli üllatustevaba ja etteaimatav põnevik kaksikõdedest. Järgmine lugu "Seven Rooms" oli minu isiklik lemmik. Pinev sarimõrvari thriller suure inimliku ohverdusega. Hästi tehtud südamlik lugu, kino mis liigub heal ideel nappide vahenditega. "So Far" oli samuti meeletult hea. Pettis mõnusalt vaatajat pakkudes end kui müstilist ghost story´t, kuid viimasel minutil lahendit nähes taipasid, et tegemist oli hoopis armsa draamaga üksindusest, jaapanlikust võõrandumisest. Siis tuli sci-fi hõnguline anime"Hidamari No Shi" mis meenutas varemnähtud kauneid droidianimatsioone, Robot Carnival´i animekogumikul oli minu mäletamist mööda samuti sarnane lugu. Viimasena nähtud kogumiku nimifilm "Zoo" oleks aga vabalt võinud ka vaatamata jääda. Kui minu arvates peaks desserdi viimaseks jätma, siis jaapanlased olid teinud risti vastupidi. Mõnusatest lühifilmidest tekkinud positiivne fiil keerati lõpulooga nässu. Mõtetult tühi etlemine mehelt kes tervest kambast on ainukesena ka paar täispikka filmi teinud, videomängude ja eriefektimeeste tehtud lühifilmid olid kordi paremad. 3,5/5

Viis filmi, viis pilti.

Election 2 - Triad Election

Hak se wui yi wo wai kwai - Johnny To 2005

The Rutles: All You Need Is Cash

The Rutles: All You Need Is Cash - Eric Idle, Gary Weis 1978

Eric Idle on briti suurim tole ja oleks ma varem teadnud, et ta selle filmi lavastajatoolis istus ja peaosalist mängis, oleks arvatavasti vaatamata jäänud. Ta ei meeldinud mulle juba Monty Pythonis ja veel vähem hilisemates rollides tola mängimas. The Wind in the Willows´is oli ta vähemalt normaalne, muidu aga täielik luuser, isegi Dudley Moore on naljakam. The Rutles´i nimelise biitlite paroodia oli ta kirjutajana ja kohalolekuga suutnud ära rikkuda. Jumal tänatud, et Eric´u lambanäo vahele lasti mõnusat muusikat, kerge kiiksuga biitlite covereid. Peale tõeliselt hea muusika oli teiseks tujutõstjaks hästikujutatud The Rutles´i image, nii täpset The Beatles´i mahaviksimist mockumentary stiilis oli lust vaadata. Välimus, sõnavõtud, albumite kaanekujundus ja isegi The Rutles versioon animatsioonifilmist Yellow Submarine, kõik see oli tipp-topp paroodia. Siis aga pistis naljamees Idle taas oma koonu kaamerasse, et idiootset kildu visata ja kogu ladna fiil kadus nagu tuulde pühituna. Eric Idle, raisk, tegi veel 2002 isegi järje. 1,5/5

Ansambel The Rutles oma kollases alveelaevas.

Rabbits

Rabbits - David Lynch 2002

Tegelikult ei ole ma David Lynch´i fänn. Mulle muidugi meeldib Blue Velvet kui parim B-movie ever made ja Twin Peaks´i filmid ja seriaal, muu on lihtsalt vaadatav. Ainult Lynchnet´ist raske raha eest vaadatav Jäneste seriaal sattus aga tänu nimh93 nimelise piraadi konverditud DVD-na mu ette ja tirisin ära. Tõuke selleks andsid xipe ja Nuks oma Lunch´i teemaliste blogipostitustega, tekkis tahtmine samuti sel teemal sõna sekka öelda. Nojah, mida siis ? Animeportaali Baka kokkutulekult väikese füüsilise ja vaimse nõrkusega saabunule olid jänesed ikka paras ajukaabits ( Nuksi väljend Dumblandi kohta sobib siiagi ülihästi). Still kaamera filmib 40 minutit ühe koha pealt ( korra hüpates lähikaadrina ka helisevalt telefonile ) panoraamina tuba kus Lynchi disainitud diivanil istuvad jänesemaskidega inimesed ja ajavad suust seosetut pläme ( olgu, tegelikult tuleb jutust ka üht-teist välja ), pidades lausete vahel kümnesekundilisi pause. Vahepeal lauldakse ja karjutakse, taustaks tsillib mõnusalt vaikselt Badalmenti muusika ja kaugelt kostub vedurivile. Weird shit ühesõnaga ja kohe kindlasti liiga weird minu maitsele. DVD-l oli üheksast episoodist kaheksa ( üheksas on Inland Empire filmis ), kuid sedagi oli liiga palju. Ühest episoodist oleks minu maitsele täitsa piisanud. Jänesepeadega inimesed, mõnus muss, laheda disainiga mööbel ja spooky valgus, sain aru aga milleks seda veel 32 minutit pikemaks venitada ? Kodus on ootamas Industrial Symphony No. 1: The Dream of the Broken Hearted, lühifilmide kogumik Dynamic: 1 - The Best Of DavidLynch.com, promoplaat Room to Dream - interview with David Lynch, Twin Peaks´i lisadest kokkupandud custom DVD ja Opsilt tahaks kunagi laenata teleseriaali On the Air. Nüüd tundub aga Lunchist taas aastaks isu täis olevat. 1,5/5

Mõnede filmifriikide jaoks erutavana tunduv screenshot.

Daft Punk's Electroma

Electroma - Thomas Bangalter, Guy-Manuel De Homem-Christo 2006

Sublime

Sublime - Tony Krantz 2007

Pisikesel operatsioonil käinud mees taipab pea koheselt narkoosist ärgates, et midagi on läinud väga valesti. Ta on üllatuslikult peaaegu liikumisvõimetu, operatsioonihaav tundub olevat vales kohas, ning keegi ei paista tast enam hoolivat. Naine ja lapsed tunduvad meest võõrastavat, doktorid on lipitsevalt hirmul ja valvesanitariks on pandud karmi mõrvarliku olekuga neeger. Seksika haiglaõe abiga asub mees uurima mis temaga juhtus, mida hämarat proovib haigla varjata. Tilgutisse lisatakse juurde aga järjest rohkem morphiini ja peagi hakkavad piirid reaalsuse ja uima vahel ähmastuma. Sublime meenutas kangesti thrillerit Jacob's Ladder, samalaadne ülesehitatuselt ja pingelt. Sublime´i sisu suutsid aga tugevalt lörtsida patsiendi flashbackid mis viisid teda päeva enne operatsiooni. Lootsin nendest mälestustest leida mingit võtit mehe hilisema olukorra kohta, kuid kahjuks olid need lihtsalt ruumi täiteks topitud ilusad pildid. Ka lõpp oli muidu omapärasel filmil nõrk. Mitte küll ebahuvitav ega liiga tavaline, vaid pigem õudusunenäkku positiivsusega sobimatu, oleks võinud jänkisi ehmatada ja jättagi masendava lõpu. Muidu vaadatav hospitali horror. 3/5

Eduka pereisa on voodisse aheldanud inimlik eksitus. Aga kas ainult ?

2001: A Space Odyssey

2001: A Space Odyssey - Stanley Kubrick 1968

The Spectacular Spiderman

The Spectacular Spiderman - Sam Raimi 2004

Varalahkunud Keeks kutsus mind kunagi Kadrioru tivolisse vaatama kuidas ta Ämblikmehe kostüümis lastele möllu korraldab. Öösel oli aga keegi Spidermani kostüümi juurde kuuluvad ilusad punased poroloonjalatsid ära varastanud, ning Keeksil ei jäänud muud üle kui kanda Kaitseliidu laost kiiruga hangitud vene sõdurisaapaid. Peale mustades tehismaterjalist kirsades Spiderman´i nägemist seostub see superkangelane mul alati Keeksiga. Sama kehtib ka Loch Nessi merekoletise kohta. Nimelt organiseeris Keeks kunagi ka selle imelooma tuleku Tallinna lahte. Teatud ajalise intervalliga ujus tuuker merepõhja kinnitatud monstrumi kujuni ja tõstis selle vee peale. Keeks korjas kaldal show näitamise eest vanematelt raha, lapsed aga vahtisid silm jõllis ja hirmuvärinad kehal. Ei tea mis monstrumid oleksid veel Tallinna saabunud kui elu poleks meilt head sõpra Lauri Pääslast võtnud. The Spectacular Spiderman on Spiderman 2-st Paulisdead´i poolt tehtud fanedition. Kuna ma ise originaali näinud ei ole, ei oska ka vahet näha. Lugesin küll, et on lõigutud liiga imalaid kohti, vahetatud mingi OST´i lugu, jäetud välja Peter Parkeri monoloog ja tõstetud mõnede stseenide paigutust filmis. Kokku on väljaroogitud materjali 15 minuti jagu ja minu arust oli sedagi liiga vähe. Kui mul on alati isu igasuguste uncut versioonide järele, siis mainstream hollywood võiks küll lühem olla, mina oleksin isiklikult ajanud käärid külge ka Peteri keskusteludele tädiga. Suures plaanis mulle film ei meeldinud. Meeldis Alfred Molina, küll pussy´na rohkem kui octopussy´na ja Kirsten Dunst, kuna ta nägi ebahollywoodlikult chubby välja. Ei meeldinud tüütu arvutigraafikaga liialdatud action, digitaalselt slim Spiderman ja superkangelase identideedi paljastumine. Minu arust oli Keeks Spidermani rollis ikka tunduvalt jõulisem kui junkie välimusega Tobey Maguire. 1,5/5

Fäneditioni miinuseks võib pidada subtiitrirea puudumist, kahjuks avastasin selle enda jaoks tähtsa detaili liiga hilja.

Children of Men

Children of Men - Alfonso Cuarón 2006

Mida sellest Alfonso Cuarón´ist ikka arvata, oli varem teinud modernse versiooni Great Expectations´ist, ainsa vaadatava Potteri ja mega igava teeny vingumise nimega Y tu mamá también. Lavastaja, kes minu jaoks paistis silma vaid võõrapärase nime, mitte saavutuste poolest. Children of Men´i vaatamine oli mul rohkem nagu kohustuslik ettevõtmine, sõber oli filmi eest juba hoiatanud, kuid kuna sci-fi, peab ju ikka läbi vaatama. Oma suureks rõõmuks avastasin aga, et tegu on väga hea filmiga. Tõsine traagiline storyline, kohati väga ilusad kaadrid, ning sümpaatsed Clive Owen, Julianne Moore ja Michael Caine, kõik see andis filmile jumet, kuid mina jälgisin ja nautisin rohkem pingsat põnevikku. Filmi kahekümnendal minutil tehakse ots lahti ja lastakse pinget kruvides lõpuminutiteni välja. Vahepeal küll rahulikum peatus hipide juures, kuid eks rohtu pahvides peabki tsillilt võtma ja möödanikke meenutama, et vaatajal aidata suurt pilti kokku panna. Hipide rohelisest metsast juurest sõidetakse aga otse Bosnia halli sõjakeerisesse. Tuleviku Britannia immigrantide laagri väravas toimuv tekitab koheselt paraleeli Srebrenica gemotsiidiga, ning laagris aset leidvad tulevahetused on justkui Balkani linnalahingute koopiad. Bexhill´i ja Sarajevo välimuski on sarnane, mürsuaukudega majad, olmeprahist ja sõidukõlbmetutest autodest ummistatud tänavad, ning isegi samad romaani verd inimesed. Rassiline, etniline ja sotsiaalne rõhumine, millele loodetava lõpu tegijat Clive Oweni tegelaskuju kaitstes läbi kuulidemere veab. Kahekümne aasta pärast toimivat tulevikku oli hästi kujutatud nagu viimase aja near-future ulmekates ikka. Kõik toimis ka loogiliselt, võimul ei olnud mingid fašistid nagu police opressionit nähes ekslikult arvata võib, mingit viidet vähemalt sellele ei antud. Euroopa police state nr. 1 on britannia juba niigi oma karmide seadustega kodanike jälgimise ja identifitseerimise koha pealt. Filmis näidatav on väga loogiline jätk juba toimuvale ja 20 aasta pärast enam keegi taunivalt pead ei vanguta. Minu arvamus on, et selleks ei lähe isegi viljatust tarvis, uus maailma kord saabub igal juhul. 4/5

"Püha lapsega" sõdurite spaleeri läbimine oli filmi nõrgimaid kohti. Emotsionaalselt võimsa laenguga, kuid ebatõepärane.

The Road

Fang xiang zhi lu - Jiarui Zhang 2006