Musa - Sung-su Kim 2001
Saturday, December 30, 2006
Hangar 18 - Invasion Force
Hangar 18 - James L. Conway 1980Peale "Atlantise valitsejate" vaatamist täiskasvanuna, arvas sõber Tambet, et lapsepõlvemälestusi ei tasu edaspidi lõhkuda. Paljud filmid mis noorena jõle sünged tundusid, ei ole seda enam täiskasvanuna teps mitte ja peale läbivaatamist hajuvad need üksikudki mõnusad lapsena kogutud mälestuskillud ja elamused. Rikud lihtsalt ära hea fiilingu ja vastu uut ei saa. Muidugi ei ole soovitatav aga uudishimu kütab hullumoodi takka, kuidas sa ikka niisama jätad. Isegi Nuks vaatas nostalgiast kannustatuna uuesti "Lennuõnnetuse aarete jahil" läbi ja lubas sama rada jätkata. Tegin siis minagi südame kõvaks ja otsustasin ette võtta ühe lapsena kinos nähtud ulmefilmi, kunagi päris tugevalt ehmatusi ja mõtlemisainet pakkunud Angaar 18-ne.
Eelarvamused olid tänu Tambeti hoiatustele ja IMDb keskmisele hinnangule madalad, kuid film oli hoopis meeldiv üllatus. Ei mäletanud peale paari kaadri ( tiirlev peata astronaut ja toolidega ümberpöörduvad ufonaudid ) suurt midagi ja sain tänu sellele peaaegu puhta lehena alustada. Film oli kaheksakümnendate televisiooni välimusega, juba algustiitrite shiftist tuli MacGyver meelde aga see kõik nagu sobis teemaga. Naljakad animeeritud kaadrid juhtunust kosmoses, hirmuäratavalt algeline arvutigraafika ja täiesti adrenaliinivabad tagaajamised nii jalul kui autodel. Kui kõik see mis oli mõeldud põnevuse tekitamiseks välja jätta, jäi järele väga hea ja huvitava film. UFO lahtimuukimine ja uurimine teadlaste poolt, kosmoselaeva tekstide krüpteerimine, ning tulnukate saladuste ilmsiks tulek olid need mis põnevust andsid. Konspiratsiooniteoreetikute lemmik teemad UFO-de päritolust, valitsuse varjamisest ja meestest mustas olid kõik ilusasti välja toodud, Dänikenist Ickeni. Mõnus, minusugusele paranoiakeisrile just meelepärane vaatamine. 3/5
E.T. kolme aasta liisinguga ostetud mudel XXZ-6.
Thursday, December 28, 2006
Happy Christmas - Joyeux Noël
Joyeux Noël - Christian Carion 2005Kunagi nägin selle filmi DVD-d müügil "Pieni Leffakauppa" sõjafilmide riiulis. Kuna oli asetatud kõrvuti parima prantsuse sõjafilmi Capitaine Conan´iga ja samas hinnaklassis ( peaaegu 30 eurot mis oli liiga kallis minu jaoks ) jäi mulje justkui oleks tegu võrreldavate väärtfilmidega. Paar nädalat hiljem oli üllatus suur, Joyeux Noël´i viletsat balti reliisi DVD-d müüdi saja krooniga igas eesti plaadipoes. Mulje oli jäänud kui rariteetsest prantsuse filmist, mille ostmatajätmine isegi veidi hinge kraapis. Nüüd lugesin, et isegi Oscarile kandideerinud ja puha.
Ega film ausalt öeldes halb olnud aga ka mitte hea. Liiga steriilne ja kespärane lihtsalt. Lootsin rohkemat lahingutegevust, vihisevaid kuule ja mürsukilluga küljest rebitud jäsemeid. Seekord pakkusid prantslased aga hoopis sõjafilmi koos kallistavate meeste, jõululaulude ja eikellegimaal joodud shampusega. Mitte minu tassike teed, nagu öeldakse, hea, et eurosid tuhlama ei hakanud. Capitaine Conan´it hakkan aga homme netipoodidest otsima, loodan odavamalt leida kui soome shopis. 2/5
World Trade Center
World Trade Center - Oliver Stone 2006Stone´i uue filmi kriitika on suunatud halvasti korraldatud päästetööde pihta. Film näitab meile, et kahe varingu alla jäänud mehe leidmiseks on vaja jumalalt juhendust saanud tsiviilisiku abi, terve NYPD ja tuletõrje ei suuda mehi leida. Ja ega ei otsigi. Öösel ( st. õnnetuspäeva esimesel ööl ) ei paista üldse mingit päästetegevust toimuvat, kuigi inimesed on lõksus veetnud vaid pool päeva ja sanshid ohvreid elavana leida vägagi suured. Vägisi tekib tunne, et midagi taheti varjata, kui päästeteenistust objektile ei lastud. Kui aga peategelasi rusude alt välja tiritakse on kõik kohal tükikest päästmise au omale kahmamas. Rusudest välja koogitud politseinikud kantakse sõna otseses mõttes kätel haiglasse. Sajad inimesed suruvad julgustavalt ohvrite kätt ja juubeldavad, kuid kaamera eemale zoomides näeme, et varemetel pole ikka kedagi uusi ohvreid otsimas ega päästmas. Filmi lõpus kuvatud statistika ütleb, et leiti veel üks ellujäänu, kuid see oli vist puhta ime ja juhuse läbi. Oliver Stone näitab meile pidutsevaid, mitte töötavaid päästjaid. Tuletõrjujaid varemete kõrval pikniku pidamas, grillimas hotdoge ja burgereid. Möödunud on vaid 24 tundi, päästa peaks saama veel nii mõnegi elu. Aga kui Stone seda kriitikat peidetuna filmi ei asetanud, vaid ma ise puudujäägid välja lugesin, ei jäägi midagi filmist alles. Mitte midagi. 1/5
Wednesday, December 27, 2006
Sword in the Moon
Cheongpung myeongwol - Ui-seok Kim 2003Üle hulga aja oli väga lahe vaadata taas suurejoonelist pseudoajaloolist madistamist. Olin meeldivalt üllatunud, kuna wu xia tüüpi lendamist, liuglemist ja üliviimistletud stiilset mõõklemist demonstreeriva "muinasjutufilmi" asemel oli tegu palju ausama ja tõepärasema ajastufilmiga. Ainult paaris kohas hüppas musta riietatud salamõrvar liigse kergusega üle paleemüüri aga see oli ka andestatav, kuna tegemist oli ninja väljaõppe saanud isikuga. Võitlusstseenid olid raskete turvistega meeste jõulised ja robustsed kokkupõrked, hiilivaid tiigreid ja peidetud draakoneid seekord kohal ei olnud. Muidugi ei olnud jõulisus euroopa raudrüüs meeste laadi, samuiraimõõga kasitlemine juba nõuabki teatud graatsilisust, kuid realistlikkuse piiridest ei väljunud minu silmade jaoks ükski kaader.
Lugu ise just meelimurdvate tegevuskäikudega ei hiilga. Kuigi asjal on juures kerge paleeintriigi vari, on peategelasteks poliitikavabad ausameelsed sõdurid. Kaks endist kuninglikust kaardiväeovitserist sõpra, keda saatus on võimuvahetuse aegu viinud eri leeridesse. Ühest on saanud mõrvar kes ükshaaval nopib trooni reetnud ministrite päid ja teine püüab uue kuninga ihukaitse ülemana endist sõpra peatada. Mõlemad hoiduvad siiski teineteist vigastamast, sõpruseside on meeste vahel siiani tugev. 
Kuigi film ei kandu Musa või The Emperor and the Assassin´i kõikehaarava eepilisuseni on tegu äärmiselt nauditava episoodiga korea ajaloost. Kui ka midagi sellist täpselt juhtunud pole, saab vaataja ikkagi teavet korea keskaja kommetest ja rõivastest, raha oli piisavalt alla pandud, et asi hea välja näeks. Viriseda võiks vaid natuke nordic reliisi koha pealt. Soome subtiitrireaga vaadates jäeti nimelt mõned koreakeelsed selgitavad kirjad ekraanil tõlkimata. Kahju, võib-olla selgitasid need ajaloolist tausta. Film ise meeldis väga. 4/5
Kuumõõga vehklemiskooli õpilased.
Tuesday, December 26, 2006
Mutt Boy
Ddong gae - Kyung-Taek Kwak 2003Korea filmides on väga populaarne tegelane kergelt unise olekuga poolearuline vanematega ühe katuse all elav poissmees. Juuksed on silmade ette kasvanud, hääl inisevalt veniv ja samm aeglaselt lohisev. Tavaliselt ta tööl ei käi vaid elab ema antud taskurahast, aitab kodutöödes või teeb sõpradega mingeid poolkriminaalseid pisipettusi. Täiskasvanud luuser ja täielik memmepoeg, kuid alati heasüdamlik ja abivalmis. Selliseid kutte leiab paljudest romantilistest komöödiatest, ning arvatavasti on korealastel tüpaazi kohta lausa oma sõna olemas, nii südamelähedane tundub neile selline tönts tüüp olevat.
Mutt Boy peategelane Cheol-min on just täpselt kirjeldusele vastav. Tänu kunagisele konfliktile koolist välja visatud noormees elab koos oma lesest isaga, hoides taskuraha eest majapidamisel silma peal. Teed aga ristuvad kunagise koolikiusajaga, kellest on saanud kohaliku kinnisvaraarendaja mustade tegude kordasaatja. Koreas on tavaline, et suurfirma kasutab kriminaalide gänge teatud ülessannete täitmisel. Tavaliselt on tegu kinnisvara tehingutes müüdud elukohtadest inimeste jõhkera väljapeksmisega. Kahtlaseid tehinguid uurib ka peategelase politseinikust isa ja peagi on mõlemad kurjategijate jälil. Poeg kantud isiklikust vihast ja isa ametliku uurimise kaudu. Kergelt coming of age story, isa ja poja vahelistest pingsatest suhetest aga ka romantiline lugu, mis filmile ainukesena mingit sära annab. Kuidagi liiga tavaline on muidu terve stoori. Komöödia, draama ja actioni piirimail balansseeriv, kuid ühtegi teemat tõsisemalt välja mängiv. Tüüpilise peategelasega tüüpiline korea kino. Täpselt sellist keskpärasust on Kyung-Taek Kwak kogu aeg vorpinud, kuid Mutt Boy´st ootasin seekord enamat. 1,5/5
Täna öösel taipasin:
armastan ma luuserit.
Alles nüüd ma tean,
sind kaotada ei saa.
Olin nõrk ei mõistnud veel
et takerdun vaid võitjaisse.
Alles sinus leidsin õige sõbra, oooo.
armastan ma luuserit.
Alles nüüd ma tean,
sind kaotada ei saa.
Olin nõrk ei mõistnud veel
et takerdun vaid võitjaisse.
Alles sinus leidsin õige sõbra, oooo.
Justine de Sade
Justine de Sade - Claude Pierson 1972Vooruslikust Justine´ist jutustav raamat oli kunagi mul sünnipäevakingiks saadud, kuid enne kui jõudsin lugema hakata laenas keegi selle ja pole siiani tagastanud. ( Loodan, et tagasi saades lehed ei kleepu. ) Filmi sisu oli tänu sellele täiesti tundmatu aga erilist heameelt see kahjuks ei valmistanud. Tahtmine oli hoopis teada saada kas ka raamatu süzhee nii hüplevalt jantlik on kui filmis. Ilma suurema läbiva liinita jookseb poolpaljas Justine lihtsalt ühe vägistaja embusest teise sülelusse ja halab neile kõigile julmadele südametutele meestele oma kurba saatust. Mehed kuulavad, silitavad neiu pead ja justkui võluväel kukuvad naiselikku keha varjavad riided seljast. Niimoodi filmi iga kümne minuti järel. Mõni mees vägistab, mõni võtab Justine´i viimase tahtmisel, kuid riided ei püsi kunagi kauem kui minut seljas.
Ega noort Alice Arno´t alasti ka ebameeldiv vaadata pole, film ise aga jätab tobeda 70-ndate seks komöödia mulje. Feministidele peaks meeldima, niipalju kannatusi sigade/meeste läbi pole ükski kangelanna ei varem ega hiljem tundma pidanud. Julmadest meestest hullemad olid aga kaks kiuslikku pedepoissi, nemad ei tahtnud isegi neiu võlusid maitsta vaid asusid kohe mõnitavat ihunuhtlust jagama. Geiaktivism oli vist 18-ndal sajandil hoopis otsekohesema väljendusega. He he !
Kolm aastat hiljem suutis Pier Paolo Pasolini palju paremini Markii de Sade raamatu ekraniseerida. Kuigi alastust, seksi, perverssusi ja sadismi on mõlemas filmis, on Salò o le 120 giornate di Sodoma palju meeldejäävam ja mõjuvam. Justine de Sade on kergemat sorti seiklus. 2/5
Krahv Donatien Alphonse François Marquis de Sade(1740 - 1814)
Out of Africa
Out of Africa - Sydney Pollack 1985Hommikul lubasin töökaaslasele mõned DVD-d maha müüa, tuues põhjenduseks ajanappuse nähtud filmide teistkordseks vaatamiseks. Õhtul koju tulles aga jäin koos kaasaga juba viiendat kuuendat korda Out Of Africat vaatama. See film oli ka üks esimesi minu kunagises VHS-i kogus ja arvatavasti on siiani alles kusagil keldrinurgas asuvas kastis alles. DVD-d pole aga kunagi tahtmist olnud soetada ja nüüd, värkelt läbivaadatuna, taas veelgi vähem. Film aga on sellegipoolest hea. Kadunud aegade nostalgiline romantika, ilus aafrika loodus ja võrratu Meryl Streep oma taani aksendiga. Koloniaalaafrikas on hoopis teistlaadne võlu kui varasemas või hilisemas musta mandri ajaloo ja elu kujutamises. Brittide aafrika oli võimas, vaadake filme Zulu, The Naked Prey ja The Ghost and the Darkness ning veenduge ise. Inglise ohvitserid ja dzentelmenid oma mundrites ja jahivormides sobisid savannidesse suurepäraselt nagu oleks valgel mehel kohus seda maad hoida aga mitte murjamkuningal. 3,5/5
Streep ja Blixen - nagu 2 tilka vett.
Monday, December 25, 2006
Reign Of The Fallen
Reign Of The Fallen - David McLeavy 2005Järjekordne fännide kokkumäkerdatud film. Kuigi tegevus peaks toimuma Georg Lucase poolt loodud Star Wars´i universumis, jääb välise mulje põhjal hoopis tunne nagu oleks tegemist Lord Of The Rings´i lisalooga. Või siis mõne Dead Can Dance´i videoga, taustamuusikagi on kekaegse hõnguga atmosfääriline koorilaul. LOTR´i, vabandust Star Wars´i maailma perseaugus on üks pisike planeet kus kohalikud kapuutsisügavustesse peitunud valgusaablitega jorsid põevad identiteedikriisi. Kas saada Jedi rüütlik või lasta end pimeduse poolel ära võluda. Aetakse suust ilget jura, jalutatakse tunde düünides ja ristatakse paaril korral mõõku, filmi parim kaader on aga DVD lisade, deleted scene´i hulgas. Ainuke filmitud hetk mis natukenegi Tähtedesõjale kohast suurust ja võimsust demonstreerib, kõik ülejäänud 55 minutit on puhas amatööride teleteater. Samas on ikka tore kui fännid filmi valmis teevad, korralike menüüdega DVD kokku monteerivad ja tasuta netti tirimiseks panevad. NTSC formaadis iso. image´it on võimalik allalaadida sellelt lingilt. 1/5
Haldjaprintsess ? Nope ! Hoopis kohaliku pubi koristaja.
Saturday, December 23, 2006
DOA: Dead or Alive
DOA: Dead or Alive - Corey Yuen 2006DOA pole muidugi mingi meistriteos aga kui oled suuteline 60. minutil stopp nuppu vajutama, et filmi mitte lõpuni vaadata, jääb täiesti positiivne fiil. Tunni jagu suudab film olla lõbus, meelelahutuslik ja easy. Vaatajale pakutakse täpselt seda mida mänguga tutvunu ootab - nappides rõivastes kaklevaid naisi. Ning otse loomulikult pole unustatud kohustuslikku võrkpalliturniiri ja rindade demonstreerinist, ilma selleta ei kujuta üks tõsine fänn DOA-d ettegi. Napaka huumori, täiesti rahuldava võitluskunsti ja Bruce Lee filmist Enter the Dragon tuttava süzheeliiniga oleks tsillides võinud lõpuni venitada aga ei. Vaja oli ikka kõik nässu keerate, labaseks muuta. Lavastaja käe all on varem valminud sellised aasia pärlid nagu Fong Sai-Yuk ja Saviour of the Soul, ei tea kuidas siis nüüd niimoodi... Mina panen aga siia kõikide kaklevate tsikkide pildid, kuna tean vastupidiselt Corey Yuen´ile täpselt mida on mängu fännile vaja näidata. 1,5/5
Slaughtered Vomit Dolls
Slaughtered Vomit Dolls - Lucifer Valentine 20062006. aasta kõige halvem film on nüüd ära vaadatud ja enam hullemaks minna ei saa. Veri, okse, tissid ja tussid. Aju sõõmine ja tühja peakolu täis roopimine, okserefleksi tekitamine enesele näppude kurku ajamise teel, kuid kasutades selleks võõrast otsastraiutud kätt, kruvikeerajaga silmamunade eemaldamine ja kõigi nais peaosatäitjate ohtrad completely nude stseenid. Oleks super kõik nagu ühes heas b-gore filmis olema peaks aga nii kuradima igavalt ja maitsetult tehtud, et tunnine film tundus lausa igavikulise piinana. Digikaameraga filmitule on püütud läheneda mingi freaky kunstilisest küljest, mõjuvalt toorest horrorit ja kohmakalt koomilist splätterit polnud grammi võrragi. Võib-olla oleks pidanud kuulama koos režissööri kommentaarireaga aga kahtlen kas oleks suutnud pisutki päästa. Ega vist lavastajagi pole filmi korralikult läbi vaadanud, muidu oleks olnud häbi üldse avalikkuse ette tuua. Pigem hipide udutamine kui satanistide vereorgia. Nõrk, nõrk, nõrk ! 0,5/5
Sitt film aga neetult ahvatlev poster.
The Chronicles of Riddick: Dark Fury
The Chronicles of Riddick: Dark Fury - Peter Chung 2004Animeeritud Riddick´i kroonikalõik, mille tegevus toimub koheselt peale Pitch Black´is nähtud päikesevarjutusest pääsemist. Riddick´i elu on pidevalt selline pöörane seiklus, et päästelaevas taevasse sööstnud seltskond pole jõudnud veel hingegi tõmmata kui nad taas tänu universumi tagaotsitavamale mehele jamadesse tiritakse. Seekord siis kosmosepätte kollektsioneeriva ekstsentrilise daami palgasõdureist kubisevasse tähelaeva. Öövisiooniga mees veristab muidugi nii jõmmid kui monsterid kosmoselaeva pardal ja kihutab koos kaaslastega uusi seiklusi otsima.
35 minuti jagu ulmelist seiklust oli täpselt parajalt kuigi ootasin oma teadmatuses vähemalt tunni jagu pikemat actionit. Välimuseltki OK, meenutades kergelt segu animest, 3-d arvutianimatsioonist ja klassikalise Heavy Metal´i joonistusstiilist. DVD sisaldab aga ka filmi storyboard versiooni, mida on palju põnevam vaadata. Karmid nurgelised pliiatsijoonistused ning nappides toonides kaadrid jätavad hoopis süngema, avangardsema ja uudsema mulje. Soovitan pigem vaadata storyboard versiooni elamuse saamise eesmärgil, tavalugu jäägu pohmas peaga laisa naudisklemise jaoks. 3/5 
The Chronicles of Riddick: Kill Muthafuka Kill !!!.
Wednesday, December 20, 2006
Arrested Development - 1 season
Arrested Development - Joe Russo, Greg Mottola, Jay Chandrasekhar, Anthony Russo 2003Annyong ! Viimane seriaalimaraton oli umbes 8 aastat tagasi kui härra Nuksilt laenasin kõik Twin Peaks´i osad VHS-idel. 30 episoodi sai vaadatud kahe ööpäeva jooksul. Seekord siis 22 episoodi 24 tunni sees, kuid rekordiks seda pidada ei saa. AD ühe episoodi pikkus on vaid 20 minutit Twin Peaksi 50 minuti telestandardi vastu. Ops veel hoiatas, et peaksin ruttu läbi vaatama aga, et nii kiiresti materjal läbi töödati oli endalegi üllatus. Või mida siin ikka üllatunud nägu teha, seriaal on lihtsalt nii hea, et teise hooaja oleksin võimaluse korral kohe otsa lasknud.
Sitcom Bluth´ide perekonnast on meeletult mõnus. Briti komöödiaseriaalidele sarnanev, kuid läbi ja lõhki ameerikalik mis annab sarjale selle laheda laisa meelelahutusliku osa. Kuigi punchlinerite ja onelinerite asemel on sisu tundmist nõudev perfektselt seatud situatsioonikoomika, ei painata vaataja ajusid. Kõik huumor on õhusthaaratavalt kerge ning tujutõstvalt positiivne, viimistletud väiksemagi nüansini ja mitte vähem taiplikumalt kokku segatud kui briti suguvendadel. 
Iga episood meenutab kergelt "Jeeves and Wooster" seriaali ainult ühe "maailmaäparduse" asemel tekitab kaost kogu perekond, kelle ahnusest tekitatud "möödapanekuid" perefirmat juhtima hakanud Michael siis Jeeves´ina silub. Episoodist episoodi kulgeb ka seebiooperlik liin, mis hooaja lõpuks lausa Soap´iliku haarde saavutab aga kordagi halva maitse piirile ei lähene. Sitcom milles on värskust ja lööki. Nii ühendriikide filmi kui seriaalitööstus julgeb panustada rohkem kaootilisele absurdile ja tulemused on kiitust väärt. Annyong ! 5/5 
Orange County hirm - The Bluths.
Sunday, December 17, 2006
The Prestige
The Prestige - Christopher Nolan 2006The Prestige oli hea film, kuid mulle isiklikult muutub see uus Hollywoodi hea film juba masstoodangule vastavaks. Ma ei vaata palju uusi ameerika põnevikke, kuid need, mis viimasel ajal nähtud, jäävad kõik selle keskmise hea tasemele. Kõik nad on tehniliselt kunstiliselt hästi tehtud ja huvitavad kuid super elamust ikka ei saabu. Christopher Nolan´i varasem Memento näiteks andis minu jaoks võimsama laksu, kuid nagu mainisin, oli ka The Prestige väga hea. Stsenaarium oli nutikas, näitlejad jõulised ja eelmise sajandivahetuse olustik taustana suurepärane. Kohati oli tunne justkui loeks Alan Moore´i "The League of Extraordinary Gentlemen" koomiksi avaldamata lisalugu. Hugh Jackman oma Wolverine näoga aitas koomiksilaadsele fiilile samuti kaasa.
Film oli mustkunstikest, nende trikkidest ja illusioonide tehnilistest saladustest. Silmamoondajad trikimeistrid on sunnitud terve elu elama kaitsepositsioonis, pidevalt kartes, et keegi nende töö saladusi röövib. Mustkunstitrikk, mille tehnika on vaatajale või konkurendile tuttav pole enam krossigi väärt. Kaks endist sõpra ja hilisemat rivaali püüavadki teineteist "Kadunud mehe" illusiooniga üle trumpata. Pidevalt täiustatakse oma trikki ja püütakse samaaegselt konkurendi tehnika saladusi välja uurida. Rebimine parima artisti tiitlile on kurnav.
Kuigi poole filmi pealt oli alguses näidatud triki taust vaatajale selge, hoidis lavastaja kogenud mustkunstnikule omaselt veel paari ässa varrukas varuks. Mina olin suutnud mõned asjad juba unustada ja kahe silma vahele jätta nii, et režissööri lauale löödud trumbid tulid üllatusena. Mõned küsimused ja liinid jäid aga selguseta. Peategelaste taust, mida nad veel kiivamalt varjasid kui oma trikitehnikaid, oleks võinud rohkem lahtiseletatum olla. Aga ega ma virise, film saladustest võibki jätta paar saladust avamata. 4/5
Keskel David Bowie Nikolai Teslana. Mees kelle leiutiste ümber on samuti palju saladusi.