Trash Can Dance

Fright Night

2012-01-30T19:12:00.000+02:00

Fright Night - Craig Gillespie 2011

Aus kaup! Asud vaatama teades mida sulle pakutakse ning kõike seda ka saab. Midagi uut ja huvitavat ei leia, kuid piisavalt mõnus vaatamine, et poolteist tundi ladnalt teleka ees passida. Natuke põnevust ja natuke nalja, totakaid vampiire ja lahedaid vampiire. Film on remake 85-ndal aastal valminud samanimelisest ning kuni vaatama hakkamiseni oli mul kindel teadmine, et olen originaali näinud. Nüüd pean aga tunnistama, et mitte ükski moment ei tulnud tuttav ette ja kuigi filmi potrit olen mitmel korral kohanud, on linalugu aga siiani nägemata. Peaks lähitulevikus selle pisivea samuti parandama, remake oli piisavalt chill, et eeskuju kvaliteeti usaldada. 2,5/5

Hypnobooster - Hypnobooster

2012-01-30T13:52:00.001+02:00

Hypnobooster - Hypnobooster
Hypnobooste 2012

01. Soil
02. Darkmotion
03. El Hypnorado
04. Transparent City
05. If the World Should Stop Today
06. Groove Moments
07. Saludos desde México
08. Me jumaldame Teid
09. Because It's Spooky
10. Mmm
11. Pangem tänavatel' tüdrukute nimed
12. Istutame mõtteid
13. Seeds

HÕFF´i kogumikule lugu paludes saatis Hypnobooster ühe träki mis küll kõlas väga vingelt, kuid tundus just liigse filmilikkuse tõttu ebasobiv, hakkab veel tekitama paralleele mõne linalooga või tõstatab liigseid küsimusi stiilis, et mis festaril linastuvast filmist see helilõik pärit on. Plaadil on teine lugu, iga träkk on omal kohal, on see siis rohkem või vähem filmi jaoks kirjutatud muusikat meenutav. Pigem rohkem, sest olen vägisi püüdnud endas alla suruda tunnet justkui kuulaks autorihelindusega OST´i, kuid üsna tulutult, sest ikka ja taas viib iga kuulamine mind hoopis lähemale läbikumavale kinole ning paneb veelgi rohkem fantaasia tööle olematu linaloo kujutamisele oma peas nii, et veel paar ringi plaadimasinas ja ma võiksin juba stsenaariumi paberile panna.

Pooled plaadil leiduvatest lugudest, võiks isegi öelda, et need niinimetatud hitlood, olid juba varasemast netist tasuta allalaetavad ja nendega sellist tugevat sidet filmi helikeelega ei tekkinud. Sai küll kätte tõe muusiku mitmekülgsusest ning mõtte avarusest, kuid otseselt kindlat raami ümber ehitada ei saanud. Plaadile asetatuna aga sulandusid need voolavusse, alustasid hoopis teiste mõtete tekkimist ning muutsid kontekstisiseselt oma sõnumit. Kui Rene13 kirjutas, et "Pangem tänavatel' tüdrukute nimed" on täiesti napaka kosmoseimpeeriumi hümn, siis on kogu albumi materjali mõistes sellega kerge nõustuda, kuigi varem ei oleks see pähegi tulnud. HÕFF´i kogumikul olev "Istutame mõtteid" on hoopis teise meeleolu ning sõnumiga lugu kui seda Hypnoboosteri autoriplaadil, lihtsalt palade asetus ning esimeste träkkidega loodud meeleolu painutab kogu loomingu hoopis uute, ideedest veelgi enam küllastatud, maailmade suunas. Must kohv ja sigaretid muutuvad sünteetiliseks droogiks nimega XP45, ameerikaraud mille automakist kostub Elvise töötlus transformeerub aurujõul liikuvaks omnibussiks mis veab reisijaid läbi gargidest kubiseva kõrbetasandiku ning kaeb hella puudutuse järele saab tähenduse oskuses karuses maailmas toime tulla: lüüa tagasi doktor Kempleri steamdroide, lahendada Azure tipus elava eraku minevikumõistatus ning detoneerida rahalinn Kapitali keskväljakule asetatud keemiarelv mis plahvatades paiskaks lähedal asuvad kvartalid üle ohtliku ägedakujulise polio viirusega. No ei saa sellest filmilikkusest ma üle ega ümber, aga kas lõpuks üldse peaks?

Teatan rõõmuga, et loosin oma blogi lugejate vahel välja ühe Hypnoboosteri plaadi ja selleks tuleb vastata imelihtsale küsimusele:

Milline neist kolmest on Hypnoboosteri tehtud sisekujundus, kas vastus A, B või C?

Abi võib leida Hypnoboosteri kodulehelt. Vastused visata Trash Can Dance´i FaceBooki lehele või saata meilile gtm242(ätt)hot.ee märgusõnaga "Hypnobooster". Kahe nädala pärast valin võitja, võtan ühendust ning saadan plaadi postkasti. Tänan!

Tänan vastamast!

The Twilight Saga : Breaking Dawn - Part 1

2012-01-30T12:10:00.001+02:00

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 - Bill Condon 2011

See Twilight´i osa on vaieldamatult kõige igavam, tühjem ning isikupäratum. Terve filmi jooksul ei toimu absoluutselt mitte midagi ja see mis seal üldse toimub, on nii lääge ja üllatustevaba, et filmi kui sellise sisuks seda kohe kuidagi tõlgendada ei saa. Arusaadav, et kahes osas, millest esimene ei peagi nii põnev olema, vaid pigem võimsa lõpplahenduse poole juhatama, kuid nii aeglaselt ja tuhmilt alustades, jääb vägisi mulje, et Twilight´i saaga lõpp ei paku samuti mitte midagi. No suiures plaanis pole muidugi ükski neist filmidest midagi pakkunud nii, et palju raha jka aega on keerutatud tühjast. 0,5/5

Tyrannosaur

2012-01-25T15:40:00.000+02:00

Tyrannosaur - Paddy Considine 2011

Paar aastat tagasi ostsin Helsingi Anttilast Ken Loach´i töölisdraamadega täidetud DVD-box´i ja juba viis minutit hiljem kahetsesin seda, sest lõpuks oli täie selgusega mulle kohale jõudnud, et ma ei jaksa enam neid naistepeksmisi, pubis õlletamisi ja abiraha lunimisi vaadata. Neid on juba nii palju nähtud ja nagu öeldakse, et Inglismaal ei olnud Teise Maailmasõja järal mingit suurt muutust, kuni punkrock´i saabumiseni, siis töölisdraamadesse pole tegelikult see niiöelda punkrevolutasioon jõudnud. Kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad ja väga tugevalt esindatud üheksakümnendad - mängumaa on ikka jäänud samaks trajektoor pendeldab odava õlleka ja elutoadiivani vahet, ühes käes tassike teega ja teises toop ale´i.

Samade märkida maailmas liikus ka ühe lemmiknäitleja Paddy Considine´i debüütfilm Türannosaurus, nii tavaline ja tuttav, kuid samas ometigi suutis see linalugu mind puudutada. Võib-olla mängis rolli tõsiasi, et olin pea kümme aastat sedalaadi kinost hoidunud ja nüüd oli meeldetuletus nii teravas vormis tugevam, kuid pigem omas osa näitlejatööde jõulisus, mille läbi empaatiline vahetus imehästi tööle hakkas. Ma ei räägi niivõrd Peter Mullan´ist kes põhimõtteliselt mängis oma stamptegelast, vaid Olivia Colman´i sobivusest siia filmi. Tema vedas minu seest emotsioonidemaailmad esile, tema mängitud naiskarakter pani kaasa tundma ja mõtlema. Mehed olid siin teisejärgulised.

Kinos istus minu taga umbes kümne aastane poisike ja arvatavasti jääb see film talle elu lõpuni meelde. Mitte ainult selle poolest, et iga minuti sees kasutati sõna FUCK ja CUNT, vaid muude üsna karmide teemade tõttu. Minul noorena nähtud linalood on väga tähtsas kohas aju mälestusteosakonnas ning kui oleksin sama vanalt Türannosaurust näinud, vormiks see mu filmimaitset siiani nagu mitmed teised õrnas eas nähtud kinolood. Aga loodan, et vormib ka täiskasvanutel, sest kuigi liigutakse töölisklassi draamade tüüpilistes piirides, oli film siiski väga võimsa laenguga.

Fun fact asja juures on veel see, et netist postrit otsides avastasin plakati kunstilise poole autorina Dan McCarthy, ehk sama mehe kes lahkelt lubas oma töid kasutada Trash Can Dance´i kogumikplaadi Sügis kujunduses. Meeldiv üllatus! Ja teise fun factina küsin teilt, et millised kaks briti sõpra mängisid samas draamafilmis skinheadluusereid ja aastakümme hiljem tegid mõlemad britdraamadena oma lavastajadebüüdid? 4/5

Dan McCarthy poster Tyrannosaurusele ja ta tööd minu reliisitud CD vahelehelt.

2012-01-24T15:59:00.002+02:00

Jonah Hex : Tall Tales

2012-01-23T22:45:00.000+02:00

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Vicente Alcazar, Phil Winslade, Jordi Bernet, Giancarlo Caracuzzo, Brian Stelfreeze - Jonah Hex # 55-60
DC 2011

Seekordne Jonah Hex´i kogumik oli keskpärane. Hetkel FaceBooki koomiksisõprade foorumis käib arutelu sellest, et miks eesti koomiks vähe toetajaid omab. Tundub selline veits imelik värk olevat. Mina leian, et kuna eestis joonistatud koomiksid on jamad ja nemad arutavad, et koomiksid on jamad, kuna fänne ei ole. Oleks 5 000 potensiaalset trükitud graafilise novelli ostjat, siis oleks koomiks kohe sisult ja vormilt hulga parem. Lähme edasi. Kunstnik joonistab ühe jubeda jura vaid sellepärast, et tal lugejaid pole või? Või joonistab jubeda jura, aga kui viistuhat ostjat selle endale soetab, siis enam pole jube jura. No vaat´ joonistaks keegi vähemalt ühe tavalise vesterniloo, mitte parema kui siinses kogumikus, ehk siis sellise keskmise revolvriga vehkimise, jääks hing rahule, aga ei! Kauboid pole piisavalt hip, ei kanna endas sotsiaalset sõnumit ega ava piisavalt kunstniku artistlikkust.

Master of the Flying Guillotine

2012-01-22T19:18:00.002+02:00

Du bi quan wang da po xue di zi - Yu Wang 1976

Seda filmi oleks ma pidanud nägema lapsena, siis oleks mälestuspitser kogu eluks ajju põletatud. Jänkidel nii see asi on, tegu ühe eredama kung-fu filmiga mis ookeani taha jõudis ning kogu sealse karate ja martial arts vaimustuse valla päästis. Pole ka ime, sest film koosneb pea ainult võitlusstseenidest, isegi minu mängijas käinud uncut versioonis olid kunagi kääride alla läinud kaadrid ausad mees-mehe vastu rusikavõitlused ja mitte tühja pläägutamised. Kusjuures see uncut on veel selles mõttes põnev, et kui filmi enese kvaliteet on vana kino kohta enam-vähem normaalne, siis vähele pistetud kaadrid näitavad aja poolt puretud pilti mis kohati mustvalge, paremal juhul häguste värvidega ja pleekinud.

Koomilisena tundus, et filmi negatiived kangelased olid, peale haakristiga põlle kandva põhipaha, kõik võõramaalased kes hiinasse olid tulnud pahandusi tegema. Teine nii öelda ebatraditsionaalne seik seisnes selles, et kurja kung-fu meistri peatamiseks vajas kangelane oma õpilaste abi ning mitmeid lõkse. Asi ei tunduks nii imelik kui mitte sarimõrvarina käituv halb võitleja poleks olnud eakas vanahärra ning tagatippu veel ka pime. No mis kangelastegu siis ikka korda saadetakse kui pime penskar meelitatakse lõksu, on ta nii hea oma oskustes kui tahes, ausast mängust oli asi ikkagi kaugel. Suurepärane kung-fu film kus palju eri stiile, erioskustega võitlejaid ja madin käib hommikust õhtuni. 4,5/5

Kvaliteedivahega tavaline ja väljalõigatud stseen.

Real Steel

2012-01-20T01:14:00.001+02:00

Real Steel - Shawn Levy 2011

Robot Jox oli silme ees, kui asusin seda filmi vaatama. Arvasin, et nüüd näeb ägedaid robotitevahelisi jõukatsumisi kus plekk paindub, raud ragiseb ja polte lendab. Aga WTF!? Sain hoopis mingi lastefilmi kus poiss andestab isale, et viimane on eluaeg ilge munn olnud ja viimane heldib nii, et tunnistab lapse DNA testi tegemata enda pojukeseks. Ja siis on mingi robot, kes alul tundub poissi katsudes ja talle näkku vaadates tüüpilise pedorobotina, aga ei keera ta jõmpsikale mingit poltti pärakusse, vaid hoopis tantsib viimasega klassiõhtu diskosamme seades. Üks ilge hale kusi oli see algkoolidele mõeldud Rocky remake kus alul näidatud jõukatsumine härja ja roboti vahel jäi filmi kõrgpunktiks. 1/5

Kuhu jäi jõukatsumine roboti ja viikingite, dinosauruste ja spetznasi vahel? Fakk it!

Eleven Samurai

2012-01-20T00:49:00.000+02:00

Ju-ichinin no samurai - Eiichi Kudo 1966

Eiichi Kudo lavastas aastal 1963 kuulsa samuraipõneviku The Thirteen Assassins, sama millest Miike paar aastat tagasi remake´i tegi. Materjal tundus aga lavastajale nii meeltmööda olevat, et kolm aastat peale originaali valmimist, vorpis ta juba ise oma esialgset lugu ümber. Eleven Samurai räägib samuti vägivaldsest shoguni noorimast vennast keda teekonnal ühest linnast teise, on varitsemas grupp õigluse ja au eest seisvaid palee poolt solvatud lääniisandale ustavaid vasalle. Vaid kolmeteistkümne asemel on neid üksteist, aga ka vastaseid on sellevõrra vähem. Mitte just täpselt sama lugu kui algses materjalis, aga ikka väga-väga lähedal nii, et kui nurjatu oleks pääsenud, tekiks tunne justkui vaataks "kolmeteistkümne palgamõrvari" eellugu. Klassikaline samuraifilmi kulgemine mis päädis päris haarava kokkupõrkega vihmas ja poris. 3,5/5

40 parimat filmi mida ma vaatasin aastal 2011

2012-01-19T17:03:00.004+02:00

40 parimat linalugu mida ma vaatsin aastal 2011. Punane link viib põhjalikuma arvustuseni. Klõpsa linkidele, loe arvustusi ja vast leiad paar filmisoovitust millega õhtuid sisustada.

01. High Tech Soul : The Creation of Techno Music - Gary Bredow 2006
Dokumentaalfilm Detroiti techno skenest.
02. Bilbao- Bigas Luna 1978
Sarimõrvar (?) ja komplitseeritud armusuhted.
03. Van Diemen's Land- Jonathan auf der Heide 2009
Kannibalism Tasmaania kõnnumaal.
04. A Serbian Film- Srdjan Spasojevic 2010
Pornofilmi tegemine Serbia moodi.
05. London Kills Me- Hanif Kureishi 1991
Üheksakümnendad, droogid ja neo-gootid.
06. Who is Bozo Texino? -Bill Daniel 2005
Dokfilm raudteehulgustest ja rongivagunite tag´imisest.
07. The Last Lieutenant - Hans Petter Moland 1993
Põhimõttekindel vana sõdur ja Kolmanda Reich´i invasioon Norrasse.
08. Los Angeles Plays Itself - Thom Andersen 2003
Filmiessee LA-st kui filmide võtte ja tegevuskohast.
09. Love and Anarchy - Lina Wertmüller 1973
Armastus ja anarhia itaalia bordellis.
10. Defamation- Yoav Shamir 2009
Antisemitism - milline huvitav sõna?

11. Pleasure Campus Secret Games - Tatsumi Kumashiro 1980
Vallatu pinku-kino.
12. The Greely Expedition - Rob Rapley 2011
Põhjaekspeditsiooni saatus, ehk külm, nälg ja kannibalism.
13. Hard Core Logo - Bruce McDonald 1996
Kanada punkbänd oma viimast sära haaramas.
14. Dog Day - Yves Boisset 1984
Must komöödia prantsuse gängsteritest.
15. The Prince of Homburg - Marco Bellocchio 1997
Rmantikakübemega lugu ratsaväeohvitseri kohusetundest.
16. Tallinn Spiced Sprats : The Canned Tales - Jaak Kilmi 2011
Vaimukas satiir eestlastest.
17. Sweetgrass - Lucien Castaing-Taylor 2009
Viimased kauboid ja nende raske töö.
18. Red White & Blue - Simon Rumley 2010
Vägivaldne slasher-draama.
19. After Hours - Martin Scorsese 1985
Komöödia boheemidest ja pintsaklipslastest.
20. Yeelen - Brightness - Souleymane Cissé 1987
aafrika nõidade vaheline jõukatsumine.
21. Beaufort - Joseph Cedar 2007
Iisraeli blokpost Liibüas.
22. Rabid Dogs - Mario Bava 1974
Ägeda twistiga thriller.
23. Sennentuntschi - Michael Steiner 2010
Müstiline põnevik.
24. Reel Injun - Neil Diamond, Catherine Bainbridge, Jeremiah Hayes 2009
Dokumentaal indiaanlaste kuvamisest hollywoodi filmides.
25. Utu - Geoff Murphy 1984
Viimane suur maoorisõda kolonialistide vastu.
26. Jagir - Pramod Chakravorty 1984
India camp action-hullus.
27. In the Soup - Alexandre Rockwell 1992
Indikino pärl noorest lavastajast.
28. God's Cartoonist : The Comic Crusade Of Jack Chick - Kurt Kuersteiner 2008
Dokk ühest vasturääkivamast koomiksiteloojast.
29. Many Wars Ago - Francesco Rosi 1970
Esimene Maailmasõda itaalia sõdurite silme läbi.
30. The Wild and Wonderful Whites of West Virginia - Julien Nitzberg 2009
White´ide krimiklanni minevik ja tänapäev.

31. Investigation of a Citizen Above Suspicion - Elio Petri 1970
Tänaselgi aktuaalne thriller võimust ja selle jõust.
32. Stray Dogs - Dmitri Svetozarov 1989
Vene põnevik hundiküttide grupist Araali mere äärses hüljatud linnas.
33. Winter's Bone - Debra Granik 2010
Krimidraama traditsioonidest.
34. The Beheaded 1000 - The Executioner - Shan-hsi Ting 1993
Fantaasiarikas wuxia ja kummitusfilmiveidrus.
35. Tales of Ordinary Madness - Marco Ferreri 1981
Parim Bukowski ekraniseering.
36. Handsome Siblings - Eric Tsang 1992
Klassikaline vägev nauditav wuxia.
37. Taxi To The Toilet - Taxi Zum Klo - Frank Ripploh 1981
Undergroundkino saksa täitmatutest pededest.
38. The Friends of Eddie Coyle - Peter Yates 1973
Vanakooli karm gängsteripõnevik.
39. Dream Home - Ho-Cheung Pang 2010
Kinnisvara-slasher.
40. Felidae - Michael Schaack 1994
Film noir animatsioonina kus peategelasteks kassid.

+ boonusena veel üks film!

The Human Centipede II (Full Sequence) - Tom Six 2011
Meditsiiniline draama.

Häid filmielamusi!

The Tunnel

2012-01-19T14:59:00.000+02:00

The Tunnel - Carlo Ledesma 2011

Riigil on plaan kasutada Sydney all asuvaid mahajäetud metrootunneleid vee varureservaatidena. oor ambitsioonikas ajakirjanik saab aga teada, et seal elavad kodutud ning mitte ainult, selgub ka, et neid kodutuid kaob maa all ning uudise jahil minnakse võttegrupiga salaja sinna filmima. Austraalia first person horror, kõvasti digitaalse käsikaamera ja ühe profikaamera pilti mööda koridore jooksmisest. Korraliku kõhade fiili suutsid tekitada küll, kuid formaat näitab juba alguses ära, et kes võttegrupist elasid öised õudused mahajäetud tunnelitelabürindis üle ja kes oma elu maa alla jätsid. Vaaniv olend oli üsna jube, kuid kahjuks ei seletatud tema olemust, paar-kolm korda vilksatas kaameras ning näitas oma põlevaid silmi, aga kes või mis ta oli ning kust tuli, jäigi mõistatuseks? 2/5

Suurlinna all.

Filmiküsitlus - Kolp SS Robotist

2012-01-19T00:33:00.001+02:00

Kolbaga tutvusin mõned head aastad tagasi Estconil. Võtsime napsu, lobisesime maast ja ilmast ning ilkusime ühise sõbra Nuksi kallal. Paar aastat hiljem saatis Nuks messengeri teel Kolba punkbändi demolindistuse mp3-e kujul. Eelarvamusega klõpsisin käima ja sain ühena esimestest kuulata SS Robotit, bändi mis nüüdseks on mu suur lemmik. Ja mitte ainult minu, vaid näiteks ka Mart Kalveti, sest miks me muidu valisime Eesti Ekspressi Areeni Aasta Albumi tabelisse (siis lehe digiversioonis) parimaks eelmisel aastal tehtud träkiks ühe ja sama loo, ehk siis Pedigree mix´i SS Roboti hitist "Masu". Loodan, et Kolbal bänditegemise soov ei rauge! Algas see ju nii ekspromt, et tuli täismehele isu peale oma sõnumit hardcore pungina levitada, järsku austajate ehmatuseks lõpeb sama äkiliselt? Koputan nüüd kurja eemalhoidmiseks kolm korda puud ja jään ootama SS Roboti uut reliisi. Uued demod on juba suu vett jooksma pannud.

Nimi: Hardi Tiits (Kolp)
Bänd: SS Robot

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Lemmikraamatuid v6iks loetleda, need on raamatud, mida ikka ja jälle teatud intervalli tagant kätte v6tan ja loen.Viimati jäin raamatukogust tulles mingile tuttavale linnas vahele N6ukaajal väljaantud "Muumitrolliga", katus s6itis millegipärast,oli vaja ennast rahustada. Analoogia filmidega puudub.
Muljet on avaldanud näiteks "Angaar 18" kunagi nooruses, viimasel ajal Tarantino,David Lynch ja..(krt, faktiline mälu on väga halb).
Von Trier`i "Antikristus" oli ka väga k6va,veel yks vähestest filmidest,mille vaatamise pidin korraks pooleli jätma, liiga r6huvaks muutus.
Teine,mis hetkel meelde tuleb,kus olin sunnitud pausi tegema,oli "Neljanda astme kontakt"(inglisekeelset pealkirja ei mäleta). Ja "Inland Empire" on siiani l6puni vaatamata.
Aga yldiselt väga meeldib vaadata,see ei ole lihtsalt mu p6hihobi, ei viitsi t6mmata jne. Sinu blogis on paljud filmid, mida tahaks näha ja enamus väärtfilme olen näinud tänu heale s6brale Nuxile (http://nuxxmovies.blogspot.com/).

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimastest meeldejäävatest tooks hetkel välja kolm: "Rusted body", mingi kilide film, Nuxi käest laenatud, vaatasin koos tulevase abikaasaga, kellega olin just tuttavaks saanud, Nux vangutas ainult ebamäärase irvega näol pead, kui sellest kuulis. Teatud m6ttes enim meeldejääv oli "Ice from the sun", viis korda proovisin vaadata, oli kuidagi nii ahistavalt teisest dimensioonist kogu teema, et l6puni kunagi ei j6udnud. Ykskord v6tsin kätte ja vaatasin päevavalguses, selge peaga filmi ära ja selgus,et olin seda ikkagi näinud, pluss lugu oli ka suht mittemidagiytlev. Proovisin netist leida infot selle filmi kohta,aga hetkel pakub mingit teist samanimelist. Keda täpne info huvitab, Nuxi käes on see juba umb 6 aastat laenus, ta pole riskinud siiani vaadata. Omaette elamus oli kuskilt toidumarketi korvist 15 EEK-ga leitud "Unenäoteadus"(http://www.imdb.com/title/tt0354899/ ) vist ainuke film, kus minu jaoks puudusid negatiivsed emotsioonid ja suutsin esimest korda vaadates jätta yhe väga olulise poindi kahesilma vahele, mille t6ttu tundusid paljud asjad eriti kummalised.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Erinevatel p6hjustel ei ole saanud viimastel aastatel eriti muusikat kuulata, kuigi tahaks. Seet6ttu ei oska ka hetkel midagi soovitada. Hiljuti jäi k6rva GUN DREAMS, kuna vokaal meenutas Cat Rapes Dog´i oma plaadilt "Moosehair Underwear". Plaadimängijas on hetkel kodus venelaste Piknik remixide cd, kohati meenutab Viktor Tsoid.

Tänan Hardi!

Vigastatud jalaga toolil istudes ja lauldes andis Kolp konsa Mõisa Festivalil, kus selle sai filmilindile Heikki Leis. All kaader filmist Angaar 18.
SS Roboti EP, kui parima kodumaise reliisi 2011, eest saab hääle anda mu blogi paremal äärel toivas hääletuses. --->

Killers of Kilimanjaro

2012-01-17T16:48:00.000+02:00

Killers of Kilimanjaro - Richard Thorpe 1959

Vaatasin hiljuti üht oma kõigi aegade lemmikumat Aafrikas toimuvat seiklusfilmi ja kuigi leidsin seekord rohkem vigu, jäin aga ikkagi väga väga rahule. Mingi hetk kirjutan sellest filmist, aga eks targem poiss või tüdruk on võimeline (IMDB abiga, kui mitte muidu) selle nime ära arvama, sest käesolev postitus on minu lemmiku varasem ekraniseering mille huvi pärast välja otsisin. Ühiseid jooni oli siiski vähe ja püütud oli ühest tõestisündinud intsidendist välja imeda tüüpiline safariseiklus kus tulistatakse elevanti, näidatakse neegrikuningale kui kõva mees on valge kütt ning võideldakse salakavalate orjakauplejatega. Vahele hulgaliselt loodusfilmi materjale, ehk juba sellist Tarzanist tuntud kaadreid hüppavatest antiloopidest, põõsas luuravast lõvist ja end vaikselt vette libistavast korokodillist. 2/5

Utamaro's World

2012-01-16T13:55:00.000+02:00

Utamaro: Yume to shiriseba - Akio Jissoji 1977

Mangakunstnik Utamaro rändas mägedes ning sattus nägema vihast meest kes maalis Fuji mäge, kortsutas ja viskas ühe sketsi teise järel põõsasse ning asus raugemata hooga uue kallale. Hiljem jõi võõras ennast külakõrtsis oimetuks ning Utamaro lehitses tundmatu kunstniku joonistuste mappi ning taipas piltide stiili järgi, et tegu oli teise Edo perioodi kuulsa mangajoonistajaga - jommis peaga magama heitnud mees ei olnud keegi teine kui Hokusai. Sellest kunstnikust olin just paar kuud varem filmi vaadanud ning just selle kaudu jõudnud Utamaro eluloofilmini. Kaks koos moodustavad üsna hea pildi Edo perioodi pornograafide elust, mõlemad veel sarnaselt koomiliste elementidega, tapvaid ihasid ülistavad ning tänapäeva popkultuuri mõjudega.

Utamaro elulugu oli aga minu jaoks põnevamalt ekraanile toodud, kunstnikuna oli ta tagasihoidlikum, kuid filmilindile oli ta elu jäädvustatud hulga tugevamate tunnete ja hävitavamate kirgedega. Heaks tegi linaloo aga hoopis haarav pilt perioodi elust ning värvikad karakterid, sest kunstniku sõpruskonna moodustasid taskuvargad, näitlejad, erootiliste pamfletide kirjutajad ning puugravüüride lõikujad, kelle seltsis siis lobiseti naistest ja joodi saket. Juba poole filmi pealt on sulle kunstniku kodutänava ümber toimuv selge ning vaatad muigena seal sibavate ja oma elu parandada püüdvate boheemide elu. Palju uusi tuuli, uusi kunstisiindi ning tehnikaid ja uudistmisi lääne kunsti suhtes. Seks ja kunst. 3,5/5

Kahe tuntud mehe esmakohtumine.

Hitler's Children

2012-01-16T00:57:00.000+02:00

Hitler's Children - Edward Dmytryk, Irving Reis 1943

Kirglik armastus svastika varjus. Naabruses asuvad kaks kooli, hitlerjugendi ja ameeriklaste oma. Noor sirge kotkas armub kenasse jänkineidu, noored veedavad kenasti aega, aga plika ei taha kuidagi mõista noormehe mõttemaailma. Aastaid hiljem kohtutakse taas, ühest on saanud gestapo ohvitser ja teisest õpetaja samas koolis. Ideoloogiate lõhe on veelgi suurenenud, kuid armastus puhkeb õitsele ning erimeelsused silutakse. Propagandafilmina mitte kõige hullem, vaid selline üsna korralik romantiline ja traagiline armastuslugu kuhu oli sisse põimitud hoiatusi totalitarismi eest. Viimane samas meenutas olukorda praeguses USA-s. 2,5/5

Noored armunud.

Cropsey

2012-01-16T00:01:00.000+02:00

Cropsey - Barbara Brancaccio, Joshua Zeman 2009

Aastal 1981 valmis täitsa mõnus slasher nimega The Burning, kus peategelaseks aiakääridega noori tükeldav vaimuhaige nimega Cropsy. Vast sealt sai alguse Staten Island´i noorte jutt, et saare keskel asuvas hüljatud Willowbrook´i haigla tühjades ruumides elab maniakk keda hakati kutsuma sarnase nimega, ehk Cropsey´ks. Aastal 1987 läks kaduma 12 aastane downisündroomiga neiu ja uurimisel selgus, et saarel on viimaste aastatega läinud kaduma (röövitud) mitu nõrgamõistuslikku last. Teismeliste urban legend oli tõelisuseks muutunud, vaimuhaigla ja lähedal asuva tuberkuloosihaigla mahajäetud hoonetes luusis tõesti ringi lapsi rööviv mõrtsukas.

Willowbrook´i lapspatsientidele mõeldud haiglas aastal 1972 filmitu oli jube ning dokfilm pakkus veel teisegi ülikõheda koha, nimelt kaameramees filmis mähajäetud varemetes hilisõhtusel ajal seinu, et leida väidetavaid märke mustast missast ja järsku hakkasid inimtühjas majas tuled kaugusest paistma ning vaikselt lähenema. Ohh kui spooky, ikka kõva Blair Witch horror-hetk tuli ära, tõmbas kohe hinge kinni. Film ise oli põnev, kuigi lõpuks selgus, et tegijatel oli juba lõpp ette teada juba poole kriminaalkeissi uurimise pealt ninfg vaid vaataja jaoks mindi otsingutega edasi, et anda laialdasem pilt väidetavast mõrvarist Andre Rand´ist (Andres Rannast) ja kaheksakümnendatel kadunud lastest. 3,5/5

Kõhedust tekitav fakt oli ka see, et kunagised Willowbrook´i vaimuhaiglas viibinud lapsed tulid täiskasvanutena sinna tagasi ning elasid kodututena hüljatud hoonetekompleksi keldrites ja tubades.

Chillerama

2012-01-15T00:53:00.002+02:00

Chillerama - Adam Green, Joe Lynch, Adam Rifkin, Tim Sullivan 2011

Kui netis hakkasid ringlema jutud sellest, et Adam Green filmib teost nimega "The Diary of Anne Frankenstein", siis ei uskunud ma seda esmalt, vaid pidasin väikeseks ilkumiseks. Mõned ajad hiljem selgus, et tõsi taga ning nüüd on siis see omapärane HOLOCAUST´i kujutamine vaatajate eest, nimelt ühena kolmest autorifilmist mille võib leida Chillerama horrorkogumikult. Tegelikult sisaldab Chillerama enamat: kolm tähtsat lühifilmi, üks üldlugu mis moodustab teisi endasse siduva põhifilmi ning juuksekarva lõhki ajades, saab vaataja veel kaks lisasegmenti, kokku siis põhimõtteliselt kuus erineva stilistikaga õuduslugu.

Aga hoidke hobust! Horror on vaid väline määraja, sest tegelikult pakub Chillerama chillimist gorekomöödia vormis, balansseerib seal poliitkorrektsuse ja halva maitse piiril, minnes mitmel juhul kaugemale kui ühelt korraliku leviga kinoloolt oodata julgeks. Tegu on gigantse kummardusega drive-in kultuurile ning seal näidatavatele b-filmidele. Ette võetakse ja segamini pööratakse mitme kümnendi stiilid ja ikoonid. Näha saab pilamist saksa kahekümnendate aastate "õudukate" suunas, brittide varasemate Hammer filmide järgiahvimist, jänkide viiekümnendate "teadlased kiiritasid sipelgat ja see muutus hiigelsuureks ning purustas linna" stiilis paroodiat ning oma versiooni saavad ka kuuekümnendate romantilised surfifilmid, seitsmekümnendate muusikalid ja kaheksakümnendate zombikino. Vahele loobitakse veel tsitaate kultusfilmidest ning visatakse vihjeid kuulsatele linalugudele õõvakino vallas.

Juba see üksi paneb filmifänni kihelema, aga mõelge nüüd selle kõige juurde ropud naljad ja soolikakuhilad ning oled nõus andestama kohatist tolatsemist (valdavalt märksõnaga Hitler) ning raamina lühilugusid ühendava põhiloo vähest tihedust. Kordaläinud (nüüd järgneb moesõna, ole valvas) filmikassett kus tegijad end tagasi ei hoidnud, vaid keerasid seda vinti ikka kohe mõnuga üle, et vaid halvast naljast puudust ei tuleks. Uus korralik verekomöödia ja exploitation paroodia. 4,5/5

PS. Otse loomulikult näidati siinses filmis ka suuri tisse ja sitajunne.

Knights on Bikes

2012-01-14T01:18:00.000+02:00

Knights on Bikes - Ken Russell 1956

Lahe muidugi, et hiljem, kui oled juba maailmaboss lavastaja, otsitakse üles ka sinu kõige esimene filmikatsetus ja ahhetatakse selle ümber. Ei ole tegelikult kindel kas just suud ammuli vajusid (minul küll mitte), aga asi kui selline on lihtsalt lahe. Nii, et kõik te tulevased tipprežissöörid kes te just BFM-i astute, ärge jumala eest laske kaduma minna neil koduhoovis filmitud videotel kus püüate järele aimata ulmeseiklusi ja superkangelasi, sest ühel päeval on need kogu maailma silme ees. Vaadatakse ja nenditakse, et oli juba lapsena geniaalne.

Bellflower

2012-01-14T00:26:00.000+02:00

Bellflower - Evan Glodell 2011

Maailmalõpp, Mad Max ja hiljuti antud ülesanne välja valida kümme parimat filmi mis valminud aastal 2011 - müüdud ma kohe ka olin. Ja siis polnud ühte üldsegi ja teist väga vähe ja kolmanda puhul ei saanud sellest linaloost isti jaoks asja. Ei olnud vääriline kümne seas viibima. Ja üldse oli kõik selline, et oli ja ei olnud, toimus või ei tomunud. Vaata aga ise ja pinguta ajulihaseid. Mõtle kust otsast tahad. Mine paremat kätt või vasakut. Kohati põnev ja kena, siis jälle liiga artistlik ja veniv. No nii veniv, et vaatamise ajal hakkad muude filmide kestvuse peale mõtlema. Evan Glodell oleks võinud hopis Mad Max´i eelloo vändata, näidata milline oli Lord Humungus´e poisikesepõli. Teha paar vihjet mis haakuksid ajalises järjestuses hiljem tulevate Mad Max´i filmidega. Oleks, oleks.... Eks ta selline kaeb ole! 1,5/5

Paean - Livium

2012-01-12T15:53:00.004+02:00

Paean - Livium
Paean 2011

1. Illusive Imprisonment
2. Crimson Seas
3. Awakening
4. Impending Sacrifice / Fall Of The False Lords

Kestvus 27 minutit ja 54 sekundit.

Viimastel päevadel töötlesin läbi pea 10 tundi krautrock´i videote paremikku ning tuli taaskord tõdeda, et ei miskit uut ole siin ilma peal. Põhimõtteliselt võib Saksamaal aastatel 1968-1980 toodetud muusikat kuulates leida sealt ambiendist death metalini, vahele veel uskumatuid helipilte mis meenutavad horror-punk´i, acid house´i, neo-folk´i, industrial-noise´i ja drone´i, rääkimata neist stoneritest, doomidest ja progerockist. Selles valguses kaotab Mart Kalveti arvustuses tõmmatud paralleelid analoogsete artistidega igasuguse mõju, ometigi panid need vare mind lugemise ajal hetkeks mõtlema. Hetkeks vaid, sest lõpuks on need eeskujudena välja toodud nimed minu jaoks vaid väheke rohkem kui lihtsalt nimed. Seega võib öelda, et Paean´iga tutvumist alustasin nii öelda puhtalt lehelt nii bändi enese kui ka tema poolt viljeletava muusikastiili koha pealt ja võrdlusi rootslastega sisse ei vea. Pigem võrdlusi lõuna eurooplastega, sest kuigi ma pole suur sealse progemuusika asjatundja, ei saanud ma plaati kuulates kuidagi lahti tundest justkui oleks ajamasinaga mõnesid selle skene helilõike transporditud "Liviumi" albumi lindistussessiooni jaoks aastasse 2011. Just neid popilikke, sinna levimuusika poole kalduvaid ja puhasta kõrvu palju tahad, ikka on tunne justkui kitarride, trummi ja vokaali taga piinab Didier Marouani oma süntesaatorit ja Francis Goya häälestab akustilist, et rõõmustada kuulajaskonda ladinahelidega. See läheb aga vastuollu tekstidega mis räägivad norse mütoloogiast ja seavad päikese poolt põletatud niitude asemel sammu rabedal jääkoorikul.

Mina pidin ennast sundima laulutekste ja muusikalist tausta kokku viima, see lõunamaine läbikumav kergus lihtsalt ei lasknud lüürika süngusel korralikult esile pääseda ja kuigi vokaali tugevus, rämedus ning isegi siinse bändi puhul väga tervitatav monotoonsus seda ankruketina paigal hoidsid, viis isiklik fantaasia tegevuse tihti Põhjamaalt kreeka karjuskuningate või prantsuse chevalier´ide manu. Mängulisust on pilliseadetes piisavalt ja tänud selle eest, et vokaal pillerkaariga (valdavalt) kaasa pole läinud vaid jäänud jõuliselt ennast paigal seistes maksma panema. Piisavalt on ka süngust (EP muutub lugude kaupa heliliselt järjest tumedamaks-sügavamaks), veel paar sammu ja bänd minetaks selle mille tõttu mina teda omanäoliseks pean, ehk siis selle varemmainitud lõunaeuroopa proge kergus, muretus ja ka ilu. Mina tahaks plaati liigitada helgema helipildiga teoste pole kuuluvaks, et rohkem nagu proge ja vähem doom, aga eks ta jääb sinna üsna piiri lähedale kust üle minnes tuleb varsti must põrgukits vastu, pentagramm otsaesisele põletatud.

Plaadi, kui parima kodumaise reliisi 2011, eest saab hääle anda mu blogi paremal äärel toivas hääletuses. --->

Universal Techno

2012-01-12T11:10:00.000+02:00

Universal Techno - Dominique Deluze 1996

Prantslate teledokk technomuusika sünnist ja tegijatest. Sõna said viis-kuus artisti, näidati kümmekond minutit Love Parade´i ja umbes samapalju mängis ekraanil Kraftwerk kui kõigi teknomeeste ema ja isa ühe bändina. Skenest on tehtud teisigi dokke ja kui näiteks Detroit´i technohulluse algusest on võimalik teha pooleteisttunnine ülevaatlik film, siis on mõistetav, et tosina minutiga ei pakuta sulle suurt midagi. Täiesti pimeduses elanu saab muidugi mingi aimu kätte, aga ega tunni ajaga ole võimalik kogu maailma technomehi kõigest rääkima saada. 2/5

The Life & Times of Tim - 1. season

2012-01-11T18:55:00.001+02:00

The Life & Times of Tim - 1. season - created by Steve Dildarian 2008

Tänud soovituse eest lähevad Adile. The Life & Times of Tim oli mõnus, kuid vaimustust ei reserveeri, sest kogu lubatud-oodatud must huumor keerles vaid seksi ümber. Suuremal või väiksemal määral seksiga seotud piinlikke situatsioone jagus igasse episoodi (mis omakorda sisaldas kahte lühiugu), kuid kogu muu ala jäi täielikult puutumata. Ei olnud neegri ega juudinalju, puudus poliitpila ning seksuaalvähemuste üle ilkumine, ehk kõik see mis teeb ühest mustahuumori sarjast tõeliselt vürtsika maiuspala. Eks elab ka nende seksinaljadega ära, kuid selliselt mehelt nagu Tim, kes kuulas ära alati kõige nõmedamad nõuanded ja käitus siis neile vastavalt, oleks oodanud ka teistlaadi ebakorrektsuste ämbrisse astumist. 3,5/5

Shelton San - Well-Behaved

2012-01-11T16:13:00.003+02:00

Shelton San - Well-Behaved
Shelton San 2011

1. In Siege Of Fall
2. Well-Behaved
3. Give Birth tTo Noise
4. Trapezed
5. Lie sStill, Sleep Becalmed
6. Architect
7. Butterflies Are Not For Pinning
8. Pretty Vacant

Lindistatud lives 18.07.2011 Lauri Liivaku poolt.
Kokku 37:14
Kujundus: Kaarel Nõmmik

Shelton San´i plaati kuulasin päevi ja samal ajal vaatasin ära seriaali Justified esimese sesooni. Kuidagi tekkis nende vahel paralleel mida ma kuidagi enam oma peas lõhkuda ei suuda. Justified seriaalile andsin hindeks lõpuks 6/10, aga Sheltoni uus plaat on enamat väärt, ometigi on mul raudselt need kaks asja seotud ja ega vägisi lahti murdma ei hakka, küll aeg oma töö teeb. Püüan siis selgitada millest selline seos tekkida sai. Justified on väga mõnus seriaal, aga millegi erilisega ei üllatanud, lihtsalt kuradima muhe vaadata, itsitada huumorikohtade peal ning tunda põnevust hetkedel kui saladuised lahenevad või mölluks kisub. Shelton San´iga on sarnane lugu, uut rockiplaani paberile ei joonistata, kuid iga träkk on väga ägeda laheda minekuga, pakkudes nii särtsakaga erksamaks tegevaid momente kui ka tavapärasemat hoogsat kulgemist. Mingis mõttes on see minu jaoks justkui järg One Dollar Projecti debüüdile, mis samuti pakkus kvaliteetsed head rockmuusikat, püüdmata end afišeerida millegi uue ja enneolematuga ning lõpuks võites kõigi kuulajate südamed. Eks minu süda kuulus Sheltonile juba varasemast, plaat lihtsalt taaskord kinnitas, et hea (kohati lausa suurepärane) eesti hardrock underground ei ole sattunud ženjafokin´ite käe alla ega teinud totaalset muutumist, vaid säilitanud oma karuse kareduse, lohaka geniaalsuse ning ennekõike otsesekohese agresiivsuse. Lõpuks võiks siis öelda, et kui Shelton San´i ja Justified esimese sesooni võrdlus igas punktis paika ei pea, siis teises sesoonis toimuvaga, sealse õhutiku ning visuaalse küljega, läheb kõrvutamine küll otse kümnesse.

Kujunduse eest teen pai! Ilus tagasihoidlik must.
Plaadi, kui parima kodumaise reliisi 2011, eest saab hääle anda mu blogi paremal äärel toivas hääletuses. --->

The Front Line

2012-01-11T15:00:00.000+02:00

Go-ji-jeon - Hun Jang 2011

Korea Sõda on kohe-kohe lõppemas, käivad vaid viimased lokaalsed kokkupõrked väikeste maatükikeste pärast, kuid üldiselt on tulevane piir veetud ja kõik ootavad relvarahu väljakuulutamist. Noor luureohvitser saadetakse rindelõiku, mäele mis on kümneid kordi käest-kätte käinud, et välja selgitada reetur kes on tapnud sealse väeosa komandöri, tulistades teda lahingumöllus ning uurida, t kuidas pääsevad Põhja KOrea armees teenivate sõdurite kirjad läbi rindejoone lõunas elavate sugulasteni. Kohale jõudes aga ei jää mehel palju aega pärida, vaid kistakse ohe sõja viimastesse võitlustesse.

Alul muinasjutulise ilana tundunud film muutus veerandi peal päris sümpaatseks ning seda tänu tõsiasjale, et ei hakatud rindelõigus mingit spiooni püüdma, vaid kõik müsteeriumid lahenesid sujuvalt ning olid inimliku põhjusega, mitte süngete saladustega. Edasi sai juba sellist keskpärast head sõjadraamat kust muidugi ei puudunud totakas dramaatika ning ebareaalsus lahingoparatsioonide kujutamisel, kuid ega see nii väga lõpuks häirinudki. Realistlikust sõjadraamast oldi kaugel, korralikku madistamisdraamat aga sai küll. 3/5

Tulevase korea kinokunsti eest võideldes.

Superheroes

2012-01-10T01:22:00.000+02:00

Superheroes - Mike Barnett 2011

Viimase paari aasta jooksul on valminud kaks-kolm komöödiat (tuntuim vast Kick-Ass) mis räägivad tavalistest inimestest kes ühtäkki hakkavad superkangelasteks, omamata mingeid supervõimeid või eriväljaõppet kurjusega võitlemisel, juhindudes vaid sisemisest õiglustundest ning kohusest ühiskonna ees. Käesolev dokumentaal näitas, et tegu pole mingite hollywoodi stsenaristide või koomiksikunstnike sulest imetud teemaga, vaid USA-s elab tõesti sadu sedasorti inimesi kes ööpimeduse saabudes panevad selga käsitööna valminud trikoo, heidavad õlgadele keebi, asetavad näole maski ning lähevad oma kodulinna tänavatele kurjusega võitlema.

Umbes kolmkümmend seesugust (ei tahaks justkui öelda veidrikku) korravalvurit on ka Mike Barnett´i kaamera ette sattunud ja räägivad oma elust ning "tööst". Tegu pole viimase aja trendiga, dokist selgub, et üks keebimees jooksis ringi juba seitsmekümnendatel ja pole põhjust kahelda, et sedalaadi politsei abilisi leidus ka varasematel aastatel. Dokfilmiski sõna saavad on aastaid sellega tegelenud, staažikamad suisa üle linna kuulsad, jagavad autogramme ning suruvad elanikel kätt. Valdav enamus patrulib niisama öistel tänavail, aitab vanureid üle tee, hoiatab lähiümbruses ringiluusivate kriminaalide eest, jagab kodututele toitu ning julgustab eluheidikuid jumalasõnaga.

Küll aga näidati ka Brooklinis elavat kolmest normhest ja neiust koosnevat ebameeldivat kampa kes püüab inimesi oma käitumisega vägivallale meelitada, et siis saaks neid rusikatega paika panna. Üks kambast mängib tänavale sattunud eskinut (silmapaistvat homonoort või neiu puhul süütut kaunitari) kes peaks siis homofoobe ja potensiaalseid vägistajaid ligi meelitama, samal ajal kui kolm ootavad võimalust pealelendamiseks ning väärkäituja läbi peksmiseks. Üsna vastik kamp superkangelasi kes kindlasti koomiksimaalmas kergelt kurjade poolele üle silkaks.Kehvalt tehtud dokk, aga väga huvitav teema. Lust vaadata igal juhul. 3,5/5

Kaks kõige lahedamat vana.

Filmiküsitlus - Suva

2012-01-10T00:51:00.003+02:00

Suvaga sain tuttavaks eelmise aasta kevadel ning ilma suurema sissejuhatuseta kukkusin kohe kiruma, et miks ta teeb nii sitta mussi kui ometi on mehel oskusi palju enamaks. Ei mahtunud mulle kohe kuidagi hinge, et Error: Success´is peab sees olema see tüüpiline "industriaalikitarr" oma tüüpilise saundiga mis juba varem kõlanud 78 056 bändi helitaustas. Nõudsin, et tehku kogu materjal vaid elektrooniliselt ja käskisin kitarristile bändist kinga anda. Suva väitis murelikult, et kitarrist on lahe tüüp ja peaks ikka bändis olema, mille peale lubasin suuremeelselt, et nad võivad ju poisi siis süntesaatori taha panna, ärgu ainult mingil juhul talle keelpilli kätte usaldagu. See mu jauramine on kusagil netisügavuses isegi videojäädvustusel ning pole vist vaja öelda, et I was very very drunk. Ja mu oli samas ka väga väga õigus! :)

Nimi: Cly/Suva
Bänd: Error: Success, Morgue's Last Choice
Koduleht: Error: Success
SoundCloud: Cly/Suva

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Blade Runner, Alien, Fifth Element, Six String Samurai, Solyaris, Stalker.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kahjuks pean nentima, et ilmselt Avatar. Kuigi sisu polnud sellel filmil küll ollagi siis filmi visuaalid ja mu esmakogemus stereoskoopilist filmi vaadates jätsid küll päris meeldejääva elamuse. Peale seda on ka mõnda elektriprille vajavat filmi vaatamas käidud, aga need ei ole sellist elamust enam tekitanud.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal on meelde jäänud sellised asjad nagu Exaltics ja Gosub kes teevad sellist alternatiivse alatooniga teknot. Blastromen on electro projekt soomest, kes paistab roboteid ja future-retrot pea samapalju armastavat kui seda kunagi tegi Kraftwerk. Ja lõpetuseks Bvdub kes ilmselt mingite looperitega tekitab väga lahedat süvaambienti.

Eestist on ka üht teist viimasel ajal kõrva jäänud. Nagu näiteks Mimicry kes lives on väga cool ja igati väärt ülevaatamist. Samuti ka Shirubi Ikazuchi. Soundcloudist on silma jäänud veel näiteks artistid nagu [scio] ja Amiran kes mõlemad teevad päris kvaliteetset elektroonilist mussi, kuigi pole päris minu maitse. Atmosfäärsemast küljest tasuks veel eraldi välja tuua Tiiu Kiik kelle mõned lood on väga südamelähedaseks saanud.

Tänan Suva!

Kaader filmist Six String Samurai.

House of Flying Daggers

2012-01-10T00:24:00.000+02:00

Shi mian mai fu - Yimou Zhang 2004

Kaks lahedat momenti - varrukaga mõõga haaramine ning jooksu pealt vibuga laskmine. Ja rohkem mitte midagi, kuigi ma olin raudkindel, et varasemate aastate nadi mulje on petlik ning ma leian siit varem silmale peidus olnud aardeid. Film on ilus, aga ilu ei toida. Sisu tahaks hoopis saada, aga sellel ajal kui tegevust peaks arenema, kappavad peategelased läbi eri värvi lehtedega metsade ning kõmbivad käest kinni hoides lõpututel kolletavatel väljadel. Rõhud ühe wuxia filmi kohta puha valesti asetatud : seal kus romantika peaks olema tobenaljakas, on see punnitatult traagiline, korralikult sätitud eriefekktid on asendartud inetu arvutigraafikaga, lendamise sujuvusliku balleti asemel järskude tuntavate trossitõmmetega hüplemine, põneva actioni asemel on mõttelennutu mõõkadega vehkimine (isegi klassikaline bambussalus madistamine oli täiesti fantaasiavaene, kuigi inimene peaks peast puha soe olema, kui ta isegi nii tuntud "võttepaigas" midagi uut ja huvitavat välja mõelda ei suuda) ning pisikeste tähtsust omavate detailide asemel näidatakse maa avarust. No vähemalt üks wuxia filmide raudreegel oli korralikult täidetud - tegelane esines kellegi teisena, varjates oma tõelist olemust, aga üldiselt võib sellise hingetu jandiga püüda vaid aasia filmidega esimesi tutvusi sobitavaid teismelisi. 1,5/5

Bloodsucking Cinema

2012-01-08T23:51:00.000+02:00

Scalped : You Gotta Sin To Be Saved

2012-01-08T21:58:00.001+02:00

Jason Aaron, R.M. Guera, Jason LaTour, Davide Furno - Scalped #43-49
Vertigo 2011

Sõber väitis, et hakatakse otsi kokku tõmbama ja ausalt öeldes oleks juba ka aeg. Scalped´i taolist sotsiaalrealistliku taustaga põnevussarja kirjutades/joonistades on venitamise kahjud üsna selged - kaob esmane reservaadi eluga tutvumisel teliv masendusšokk ja kaob usutavus, sest filleriteks topitakse pigem mõni relvaseiklus kui tõepärane elukujutus. Mina olen õnnelik kui sari lõppeb, on seal maailmas juba piisavalt ringi vaadatud ja parem lahkuda enne kui igavaks läheb. "You Gotta Sin To Be Saved" alustas kahe lühilooga millest esimene oli huvitav ja teine, ehk agent Nitz´i kangelastegu, liigne kõrvalepõige. Lõpuks läks edasi main stoori ja see vedas juba hea jõuga kaasa.

Black Mirror

2012-01-08T14:11:00.000+02:00

Black Mirror - created by Charlie Brooker 2011

Briti kolmest erineva sisuga episodist koosnev miniseriaal oli laias laastus meedia ja tehnolooga väärkasutust kritiseeriv, kitsamalt võetakse aga üles teemad nagu transhumanism, YouTube, telereklaamid ja staarisaadete kuulsus ning tehnoloogia polt pakutav mgavus, millest lähti saamine võib olla keerukas. Esimene "film" rääkis ülesandest mille ette briti peaminister torroristide nõudmist täites seatakse ning kuidas 8 tunni jooksul toimuvat kajastab ja mõjutab meedia. Teine osa ulmelise vormiga, kuid vägagi mõisteav ning lihtne allegooria tänapäeva materiaalseid hüvesid nautivast inimesest. Kolmas oli mu isiklik lemmik ja puudutas inimsuhteid olukorras kus kõike sinu silmade läbi nähtut salvestatakse ning igal hetkel on võimalik varasemaid salvestusi läbi vaadates tõde minevikust välja kookida, seda isegi juhul kus selleks reaalne vajadus puudub. Kolm ulmelist lühifilmi teleseriaali kimbus, mõtlemapanevad lood, kuid väheke liiga lihtsad, et hirmuvärinat tumetehnoloogilise tuleviku ees tekida oleks saanud. 3,5/5

Esimene episood jättis kahe silma vahele fakti, et britannias on suguühe loomaga siiani eluaegse vanglakaristusega nuheldav patt. Sel teemal oleks võinud ka paar kaarti lauale mängida.

Hot Coffee

2012-01-07T23:49:00.001+02:00

Hot Coffee - Susan Saladoff 2011

Teate küll seda lugu kus vanamutt kallas endale papptopsitäie kohvi sülle, kaebas selle peale McDonaldsi kohtusse, et miks nende kohv liiga kuum on ja sai selle eest miljoneid valurahaks? Mäletate seda keissi mis meiegi lehdetest läbi jooksis? Mina igal juhul mäletasin. Vaat nüüd selgus, et kõike mele ei rägitud ja mitte vaid meile, vaid ka laiemat kõmupinnaga USA-s jäeti nii mõnigi fakt kajastamata või moonutati. Mis me veel siin räägime IRL-i mahhinatsioonidest või Siimon Kallase tagataskumiljonitest kui isegi nii lihtsa asjaga nagu tass kohvi sülle, on vassimist ja valetamist omajagu. Isegi lihtne jutt on palju komplitseeritum kui arvata oskaks.

Susan Saladoff´i intrigeeriv dokumentaalfilm räägib seadustest mis keelavad ohvritel neid petnud või nendega halvasti käitunud erafirmasid kohtusse kaevata või küsida oma valude eest liigseid hüvitisi. Üsna loogiliselt on inimesteni toodud põhjused seaduseid muuta ja piiranguid asetada ja kergekäeliselt võib nendega nõustuda, kuid varjus peituvad hulga traagilisemad lood kus kaotajaks jääb alati väike inimene. Film räägib siis sellest kuidas tavalise inimese tsiviilhagi suurfirma vastu on pööratud seadustega viimase kasuks nii, et kannatanu hüvitisi maksab lõpuks riik maksumaksja taskust ja mitte kannatuste põhjustaja. Huvitav dokumentaal. 4/5

Bart õpib alles kuulekaks kodanikuks olemist.

Medea

2012-01-07T23:30:00.000+02:00

Medea - Pier Paolo Pasolini 1969

Selliste filmide puhul meeldivad mulle kohe hirmsasti stilisti töö, ehk siis kuidas on loodud rõivad ja ehted, mõeldud välja kombestik ning valitud võttepaigad. Klassikalist kreeka müüti võib ju vastavalt tarbele väänata ja käänata ning kõik ei pea kogu aeg tuunikates ringi jalutama, igat moodi müstilised poolenisti ajastu ja poolenisti ulmelist moodi taga ajavad kehakatted ning käitumismallid on igati teretulnud. Nautisin kohe südamest loodud maailma kui sellist mis ühtaegu kõlbab kuvama aastatuhandete tagust, kuid võib vabalt olla ka post-apokalüptilise maailma stiiliks, näiteks Mad Max 3 maailm tuli siin üsna eredalt silmade ette. Stilistika viis pluss.

Stoori ise aga oli nii vedel, et ajas haigutama. Pasolini tahab ikka kunsti teha ja ilu alla kühveldatakse loo sujuvus ja edasi kandev põnevuse sügelus arvates, et filosoofilised mõtisklused ning Maria Callas on piisavad ühe filmi jaoks. Viimane kusjuures minu arust üldse ei sobinud siia linaloose, aga tema ümber kogu tsirkus keerleski, isegi nii palju, et DVD boonuseks on näitlejanna täispikk eluloodokk. Väljast ilus, ehk siis ni kinematograafia kui maagilis-müstiline ritualistika ning stilistika, kuid sisemiselt stoori poolest veniv ja haakepinda mitte omav suure kunsti tegemine. 2,5/5

Krautrock... And Beyond 5

2012-01-07T23:29:00.000+02:00

Krautrock... And Beyond 5/6 (1971-1974)

01. TON STEINE SCHERBEN: Ich Will Nicht Werden, Was Mein Alter Ist (1971)
02. KRAFTWERK: Köln II (1971)
03. BIRTH CONTROL: The Work Is Done (1971)
04. BRÖSELMASCHINE: [I Once Loved] Lassie (1971)
05. JOY UNLIMITED: Everybody Knows (1971)
06. POPOL VUH: Improvisation (Untitled) (1971)
07. FRUMPY: Take Care Of Illusion (1971)
08. EPITAPH: Crossroads (1972)
09. KRAAN: Sarahs Ritt Durch Den Schwarzwald (1972)
10. SCORPIONS: I'm Going Mad (1972)
11. TON STEINE SCHERBEN: Allein Machen Sie Dich Ein (1972)
12. CAN: Vitamin C (1972)
13. GURU GURU: Oxymoron (1972)
14. GURU GURU: Gamma Ray (1972)
15. ATLANTIS: Let's Get On The Road Again (1973)
16. JACQUES PERROTT & KIN PING MEH: Allegro From The 40th Symphony By WA Mozart (1973)
17. GROBSCHNITT: Solar Music (1973)
18. TON STEINE SCHERBEN: Wir Mussen Hier Raus (1973)
19. GURU GURU: Africa Steals The Show (1973)
20. EPITAPH: Woman 60 (1974)
21. TIGER B.SMITH: Tiger Rock (1974)
22. ACHIM REICHEL: Eisenpferde (1974)
23. GIFT: Got To Find A Way (1974)

Viies kogumik krautrock´i oli väga ühtlane. Isegi nii, et ühtegi esinejat ei jäänud eredalt silma, kõik olid väheke üle keskmise head ja mõnus oli kuulata, kuid üllatajad kahjuks puudsid. Paar tegelast olid muidugi sellised koomikud, üks tegi kõriga hääli ja teine käis maskiga laval ringi karjudes natsikeelseid loosungeid, aga lõplikult vapustavat nad ei pakkunud.

Happy People : A Year in the Taiga

2012-01-07T22:57:00.000+02:00

Happy People: A Year in the Taiga - Dmitry Vasyukov, Werner Herzog 2010

Lääne laiatarbevaataja jaoks tehtud antropooogilise loodusfilmina väheke liiga idülliline kuva, kuid eks see elu selline vaikne metsadevahel olesklemine ongi, kus mõõdukalt rasket tööd ja mõõdukalt pidu. Kaamera ees olid valdavalt karusnahakütid ning näidati nende elu ja oskusi. Mehed valmistasid kõik kättesaadavatest materjalidest, sest välismaailmast just paljut metsadesügavuses asuvasse külla ei saabu, heal juhul tuleb korra 4 aasta järel üiknnas tundmatu kes väidab end mingiks poliitiliseks kandidaatiks, laulab natuke karaoket, jagab tasuta jahu, palb end valida ja sõidab taas mööda Jenisseid edasi ilma, et külaelanikud sellest hooliks või see nende aastast-aastasse korduvat taiga elutsüklit muudaks. Käsitööoskus on aga kõigil lihvitud aastakümneid ja nii elataksegi, et mets toidab ja katab. Ilus vaikne dokumentaalfilm millele Werner Herzog´i poolt peale loetud narratsioon annab juurde lavastajale isikupärast humoorikust. 4/5

Trash Can Dance Blogi Eesti Parim Album 2011

2012-01-07T13:55:00.005+02:00

Tere blogikülastaja!

Jätkan taaskord meeldivat traditsiooni. Eelmisel aastal kogus Trash Can Dance Blogi Lugejate Eesti Parima Albumi 2010 hääletus hulgaliselt huvilisi ning välja loositi hunnik plaate ning särke. Teeme seekord taas sama moodi: loosi läheb kaks kilo nänni, hääletus kestab neli nädalat ning hääletada saab poole enama arvu albumite poolt. Siin on nimekiri eelnevast sõelast läbi pääsenud nimedega kellele Teie saate linnukesi tehes hääle anda ning oma lemmikuid tabelis edasi upitada. Seekord on listis ka kogumikud, EP-d ja vinüülsinglid ning ei häbenenud sinna pista ka enese poolt reliisitud plaate nii, et mulle pugemise mõttes võite vabalt need esikohale hääletada. Hääletusel ei ole ühe ja sama artisti reliisid eraldi, vaid saad anda ühe hääle korraga ja seda artisti eest. Nimekirjas on ainult plaadid mida ma ise kuulanud olen (va. üks reliis, mille lisasin sõbraliku naabrimehe poolest) ja saan seega raudkidlalt väita, et need ka eksisteerivad. Küsitlus kestab kuu aega nii, et jõuad oma lemmiku eest ka vanaema arvutist hääletamas käia.

Võimalik on hääletada mitme artisti poolt korraga, ärge seda kahe silma vahele jätke, nagu varasemalt mitmeid kordi on juhtunud! Samuti jagage sheerige linki, et ikka kõik bändi fännid saaksid Teie muusikat või Teie lemmikuid toetada!

01. Aamen "Diskoveri" (download)
02. Badass Yuki "Black Apple Trip"
03. Beebilõust "32 Kuupi" (jäta oma hääl kommentaarina või facebooki, kogemata jäi nimi pollimasinasse lisamata, vabandan!)
04. Cosmos Laguna "Karma Cleaner" (download)
05. Cunt Carnage "World Cock" EP (download)
06. EDASI "Prehistoric Relaxation" + "Dayrtime" + "Freddy Krueger Death Chant" + "Live At Hobusepea Gallery" + "Night At The Museum" + "White Tie Black Noise" + "Dances in the Cave" (download)
07. Eesti Pops 2 - kogumik
08. Error: Success "Converting Order" EP (download)
09. Fuck Yuo I Am a Robot "Unleashed" (download)
10. Galvanic Elephants "B Side" EP (download)
11. Genka "Oleg Kosjugini lugu" EP (download)
12. HÕFF - kogumik
13. Imandra Lake "Ülistuslaulud EP" + "Vajun" singel
14. Joel Tammik "Horisont"
15. Kurjam "Kuumalaine Stroomi Rannas"
16. Külmkõlad - 9 heliloomingulist pühendust helilooja Arvo Pärdile - kogumik
17. Laulan Sinule "Debüüt"
18. Maleva "Hingemaa"
19. Mantra Gora "Haldjatants"
20. Maria Minerva "Ruff Trade" EP + "Tallinn At Dawn" + "Noble Savage" EP + "Cabaret Cixous"
21. Mirabilia "Sümpaatiline Õudus" EP (download)
22. Multiphonic Rodent "Electric Thoreau In Wired Walden" EP
23. Neoandertals "Ebu Gogo Gutting the Child"
24. Nihilistikrypt "Psykhosis"
25. PWA "Eyes Wide Shut"
26. Paean "Livium"
27. Pedigree "Things You Need Revision"
28. Psychoterror "XX"
29. Realm of Carnivora "Verd"
30. Revalers "First Blood"
31. SS Robot "Pidurdusjälg taevas EP"
32. Shelton San "Well-Behaved"
33. Shirubi Ikazuchi "Warsoul" (download)
34. Shitflowers "Dead City Rockers"
35. Sorts "Sorts" 7"
36. Spice Mouse "Kivi mu rinnataskus on sinu" EP + "About The First Bee Stings"
37. Stones & Holes "Stones & Holes EP" (download)
38. Tallinn Daggers "Like a Diamond" (kuula)
39. The Spinning Wheels Drive Band "100% Totally Free Ringtones"
40. Thou Shell of Death "The Forest of Shadows"
41. Toatuur 2 - kogumik
42. Tolmunud Mesipuu / Zahir split 7"
43. Wolfredt "Wolfredt" EP (download)
44. Ürgsiug "Orb"

Hääleta esmalt kõrval olevas ----------> küsitluses ning saada auhindade loosimises osalemiseks kas e-meil pealkirjaga "Muusika" oma nime ja vähemalt ühe lemmikartistiga nimekirjast aadressile gtm242(ÄT)hot.ee või mine lihtsamat teed, kliki end Trash Can Dance FaceBookilehel sõbraks (kui sa seda veel varasemast ei ole) ja postita oma lemmiku(te) nimi sealsele seinale. Võitjatega võtan peale küsitluse lõppu ühendust ja saadan plaadid Eesti Postiga teile koduaadressile, no täpselt nii nagu aasta tagasi.

Auhindadeks sel aastal on:

SS Robot - Pidurdusjälg taevas EP
Eesti Pops 2
Imandra Lake - Vajun
Imandra Lake - Seesamseesam
Imandra Lake - Ülistuslaulud
HÕFF kogumik
Aamen - Diskoveri
Cosmos Laguna - Karma Cleaner
Pedigree - Growing Apart
East Trading Wang - Favela, Yayo, Caipirinha
Kogumik Sügis
Kogumik Talv
Tolmunud Mesipuu / Zahir split vinüül
ja klassikaline samurai pildiga Trash Can Dance blogi T-särk

Auhinnad panid välja eesti parimad sõltumatud väikeleibelid Eesti Pops ja Seksound. Tänan kõiki toetajaid! Auhinnavirn võib kasvada, sest eelmisel aastal tulid hiljem mitmed artistide poolt annetatud CD-d veel lisaks.

Eesti muusika valitseb, toetage ja kuulake kodumaiseid artiste!
Tänan teid vastamast!

Nits - Live (Songs from the album "Wool")

2012-01-07T11:59:00.000+02:00

Nits "Live" (Songs from the album "Wool")2000

01. Crime & Punishment
02. Walking with Maria
03. Ivory Boy
04. 26A
05. Frog
06. The Wind, the Rain
07. The Strawberry Girl
08. Jazz Bon Temps
09. Seven Green Parrots
10. Angel of Happy Hour
11. The "Darling" Stone

+ bonus tracks:

12. Office at Night - 1981
13. The Tender Trap - 1984
14. Around the Fish - 1991
15. St.Louis Avenue - 1992
16. Heart of Mine - 1998

Wool´i kontsert oli minu jaoks täiesti isikupäratu. Wool albumina ei ole ka teab mis lemmik olnud, aga ma vähemalt olen seda kuulanud ja tean neid lugusid, konsana vaadates aga jäi mulje justkui tutvuks täiesti suvalise jazz-kohviku pundiga kes ühte inimtühjas baarinurgas üht teisipäevaõhtust aukku täidab. Õnneks oli boonuseks kaasas vanemaid Nits´i träkke, kus tunnet sees kohe hulga enam.

Red Cliff - Red Cliff II

2012-01-07T11:49:00.001+02:00

Chi bi - John Woo 2008
Chi bi xia: Jue zhan tian xia - John Woo 2009

Lo Guan-Tšung´i "Kolmevalitsuse" järgi tehtud kinotükk. No nii kolme-nelja lehekülje jagu materjali mis ekraanile toodud ja seda suurte rahadega, sest tegu lõpuks ikkagi Hiina impeeriumiidealiteedi kandjaga ning egas siin saa summasid kokku hoida - palgatud oli nii nimekas lavastaja kui nimekad näitlejad ning kokku aetud kümme diviisi statiste. Väliselt justkui suur film aga sisu poolest tilluke, sest ühest neli ja pool tundi kestvast teosest ootaks natuke enamat kui vaid paari kavalust mida sõjastrateegid välja suudavad mõelda ning paari lahingut, millest samuti valdava osa haarasid enese alla kindralite fantaasiavaesed martial arts demonstratsioonid. 2/5

Krautrock... And Beyond 4

2012-01-06T23:40:00.000+02:00

Krautrock... And Beyond 4/6 (1969-1971)

01. AMON DÜÜL II: Kanaan (1969)
02. WITTHUSER & WESTRUPP: Kinderlied Fur Erwachsene (1969)
03. PETARDS: On The Road With My Bag (1969)
04. WONDERLAND: Love's A Murder (1969)
05. XHOL CARAVAN: Talking To My Soul (1969)
06. AMON DÜÜL II: Soap Shop Rock (1970)
07. ORGANISATION: Ruckzuck (1970)
08. CAN: Mother Sky (1970)
09. PETARDS: Too Many Heavens (1970)
10. AMON DÜÜL II: Eye-Shaking King (1970)
11. XHOL CARAVAN: Oszillogram (1970)
12. TANGERINE DREAM: Ricochet 1 (1971)
13. ET CETERA: Raga Lady/Blue Thursday Morning/Sunrise (1971)
14. GURU GURU: Electric Junk (1971)
15. FLOH DE COLOGNE: Die Luft Gehört Denen, Die Sie Atmen (1971)
16. RATTLES: You Can't Have Sunshine Everyday (1971)
17. KLAUS DOLDINGER'S PASSPORT: Uranus (1971)
18. ELOY: Walk Alone (1971)
19. CAN: Halleluwah (1971)

Neljas osa oli valdavalt kõva rockiplaat, kuid sellist otsest üllatajat siit ei leidnud. Ägedate lugude esitajad olid tunda-teada ägedat bändid nagu Amon Düül II, Can, Xhol Caravan ja Guru Guru ning seetõttu ei tekinud hetkeksi sellist "ai kui äge see on, miks ma sellest küll varem ei teadnud" hetke. Vahele muidugi rampsmussi kah, aga kokkuvõtlikult väga hüva disk. Ahh, mis ma nüüd seletan, oli ju üllatusigi nagu mu aju pilte otsides ja värskendudes nendib. Esiteks hakkas Eloy lugu peale kolmandat (neljandat kui aus olla, sest olin seda varem ühel teisel kogumikul kuulnud ja komandat korda täna seetõttu, et külas olnud naise õemees võttis mitu korda chapteri tagasi, et seda taas kuulata) mängimiskorda meeldima ja teiseks kikkis Wonderland oma psychobilly saundi ja horror-pungi välimusega täiega ässi.

Maurice

2012-01-06T23:21:00.002+02:00

Maurice - James Ivory 1987

Filmi nägin esmakordselt teismelisena ning sellest jäi kustumatu mulje. Ennast kõrvalt ei näinud, aga vast vahtisin suu ammuli kuidas mehed üksteist voodis musitasid, ei tea öelda, et oleks varem millegi seesugusega kokku puutunud. No eks teada oli kes need peded on ja mida nad teevad, aga arvan, et pilte, filmimaterjalist rääkimata, ei olnud ma varem küll näinud. Küll aga mäletan, et tegu oli nukker-romantilise linalooga. Aasta tagasi alustasin filmi vaatamisega taaskord ning muljed olid üsna sarnased noorpõlve omadee, ehk siis nautisin nii näitlejatöid kui hiilgavat produktsiooni, vaid poiste müramised jätsid külmaks, sest need asjad praeguses vanuses enam imestust ei tekita. Ei mäletagi mis ette tuli, aga film jäi pooleli.

Nüüd vaatasin lõpuni ja järsku oli kadunud kogu lumm, film tundus isegi tüütu ja ebahuvitav. Loomulikult oli Hugh Grant ikka veel ülihea oma traagilise kuju rollis, ajastuhõngu rohkem kui haarata suudad ning Merchant/Ivory tiim ma tuntud tasemel, kuid romantikat ma enam välja sealt ei noppinud. Põhjus selles, et mind kohe tõsiselt häiris Scudder´i tegelaskuju ning tema kiindumus Maurice´i.

Põhimõtteliselt oli härrasmees situatsioonis kus pidi oma iha rahuldama suvalise matsiga. See iha rahuldamine, niinimetatud üheöösuhe, on veel mõistetav, kuid kõik need hiljem tekkivad tunded jäid küll kahtlasteks. Või ütlen nii, et ka need olid mõistetavad, kuid põhjendatavad niinimetatud office sündroomiga kus isik on võimeline kõrvuni armuma töökaaslasesse ja seda vaid põhjusel, et see on ainus naine kellega ta päevast päeva kokku puutub. Mitte kena ega vaimustavalt inteligentse jutuga, vaid täiesti suvaline hall ja tuim neidis, kelle poole sa muidu tänaval ei vaatakski.

Maurice oli samas situatsioonis. Homoseksualism käis paragraafi alla ja sekspartnerit oli väga väga keeruine ühel teadmatul noorel härrasmhel kohata, eriti veel sellisel kes püüab vägisi oma "pahest" hoiduda. Nii tekkisidki tunded selle vastu kes end sundimatult pakkuma tuli. Aastaid hiljem pole aga erinevatest klassidest ning erineva haridustasemega armunutel midagi omavahel rääkida, kuid sellest film muidugi enam, ei jutustanud. Aga võib-olla raamat teeb seda, peaks igal juhul panema sinna "vaja lugeda riiulisse" kus 345 teost juba ees ootamas. 3,5/5

Üks filmi meeldejäävamaid stseene tragunite ja müntidega.

Krautrock... And Beyond 3

2012-01-06T19:43:00.001+02:00

Krautrock... And Beyond 3/6 (1973-1978)

01. ATLANTIS: Days Of Giving (1973)
02. KRAAN: Jerk Of Life (1974)
03. KARTHAGO: Goin' Down (1974)
04. TIGER B. SMITH: We're The Tiger Bunch (1974)
05. SCORPIONS: Speedy's Coming (1974)
06. HÖLDERLIN: Honeypot (1975)
07. KIN PING MEH: Good Time Gracie (1975)
08. SEESELBERG: Synthetic (1975)
09. FRANZ K.: Au Weia, Mensch Meier (1976)
10. TANGERINE DREAM: Barock 3 (1976)
11. OUGENWEIDE: Willkommen (1976)
12. HÖLDERLIN: Circus (1976)
13. KLAUS SCHULZE: For Barry Graves (1976)
14. ELOY: The Sun Song (1977)
15. CAN: Don't Say No (1977)
16. NOVALIS: Sonnenwende (1978)
17. EMBRYO: Try To Do (1978)
18. BRÖSELMASCHINE: Gedanken (2005)
19. TANGERINE DREAM: Jeanne D'Arc [Excerpt] (2005)

Algas suvalise hard-rock valikuga, siis käis korraks laval ära saksa Jaak Joala oma kommunistimuusikaga ning siis sai midagi õite magusat, ehk pakuti ambienti ja teknot mis valminud aastal 1975 ansambel Seesenbergi käe all ning kõlas ja nägi videona välja justkui oleks hoopis kakskümmend aastat hiljem MTV Chill Out Zone´ist pärit. Järgnes veel sitade rockleelotuste vahelöe selliseid pärleid nagu Klaus Schulze ja Tangerine Dream, kuid teine üllataja tuli hoopis neo-folgi pärusmaalt ning selleks oli Ougenweide looga "Willkommen". Väga häid lugusid segamini väga halbadega, sünt võidutses ning rockilugudest võis kiita vaid Embryo "Try To Do´d", aga see polnud ilma klafkata.

Justified - 2. season

2012-01-06T16:09:00.002+02:00

Justified - 2. season - created by Graham Yost 2011

Esimest sesooni asusingi vaataa tänu sõbra vihjele, et teises saab juba näha ehtsat hillbilly actionit mis meenutab filmis The Winters Bone nähtut. Ma usaldasin mehe sõna, tean ju, et me mõlemad peame lugu appalachia klannide hull-naljakast kultuurist, piiblitsooni mentaliteedist american gothic atmosfäärist ning tumedast folkmuusikast ja pettuma ei pidanud - mehe sõna seisis kivina. Kogu õhustik on tõesti paigas, alates võimukatest klanni juhtivatest naistest kes end meeste maailmas maksma on pannud, Harlan County mainerite streigid ja rassilised eelarvamused ning lõpetades seliste väikeste märkidega nagu hillbilly heroiini, ehk oxycodone.

Sarja (teise hooaja) kiituseks peabki kohe mainima, et vaataja visatakse üsna valmis väärtushinnangute, ajaloo ja traditsioonidega ühiskonda ning algteadmisi ei hakata õpetama, vaid jäetakse adumise või siis eelnevalt õpitu hoolde. Tegu ei ole küll millegi väga varjatu ega keeruisega, sest lõppude lõpuks on Justified ikkagi pulp-maiguline põnevussari ja mitte lõpuni detailitäpne olustiku rekonstruktsioon, kuid piirid milles liigutakse on kindlad ning üht-teist võiks Harlan Countyś toimunu suhtes teada, kasvõi seda mida kujutab endast mountain top mining.

Miinused nagu ikka, ehk siis lõputult nõme peategelane, minimaalse teemaarendusega kõrvalliiinid, ebarealistlik politseitöö ning mõningaste krimiaktiivsuste ülespuhutus. See aga on seal sarjas sees nii või naa, esimest sesooni vaadates oled sellega juba kursis, heal juhul suisa harjunud ning kui lõppkokkuvõttes pakuti üsnagi korralikku pilguheitu Kentucky lindpriide maailma, siis võib ka andestada seebiooperlikud rumalused, nurkade lõikamise, et tegevusliinid sujuvalt voolata saaksid ning nõmeda grimasse vedava püstolikangelase, kes idiotlikult käitudes peab ennast maailma nabaks. Kokkuvõttes ju muhe vaatamine. 4/5

Harlan County pättide elu.

Jefferson Circus Song - Asparagus - Joy Street

2012-01-06T00:50:00.000+02:00

Jefferson Circus Song - Suzan Pitt 1975
Asparagus - Suzan Pitt 1979
Joy Street - Suzan Pitt 1995

Suzan Pitt´i "Asparagus´t" näidati paar aastat USA kinodes ööseanssidel David Lynch´i "Eraserhead´iga" koos niinimetatud eelfilmina. Selest tekkis ka väike huvi animaatori tööde vasu ja selle väikest viisi ka rahuldasin vaadates kolm tema tuntuimat filmi. OK, seitsmekümnendate lõpus oli Asparagus kindlasti tegija ning sama võib öelda ka Jefferson Circus Songs´i kohta, kuid kolmkümmend aastat hiljem see süreaalne fantaasia enam ei köitnud, samas näiteks kui tema hilisem, aastal 19995 valminud Joy Street, andis hulga emotsionaalsema laengu ja tundus mõistetavam. Eks see taas oli ühe väikese kultuskino jupikesega tutvumine, rist kirja ja edasi! 2,5/5

A Song of Ice and Fire : A Storm of Swords

2012-01-03T15:02:00.000+02:00

George R. R. Martin - Mõõkade Maru.Teras ja lumi, Mõõkade maru. Veri ja kuld
Varrak 2010, 2011

Kolmandat raamatut lugedes tekkis korraks tüdimus. Mõned tegelased ja nende saatus on lihtsalt teistest põnevam ning nii ma siis surusin end jõuga läbi neiude elu, ise samal ajal lehti edasi kerides ja kannatamatult piiludes, et mis Müüri taha läinute elus toimub. Õnneks ei kestnud igavlemine kuigi kaua, järsku tõmbas taas hooga vedama ja kiiresti sai lõpuni loetud. Sõber oli rääkinud, et itmed tegelased saavad surma ja üks sõber isegi maininud, et ühe tegelase surm oli lugedes nii masendav, et ta viskas raamatu käest ja jooksis ummisjalu Levikaasse, et oma muret viinaklaasi uputada. Ootasin ma siis teab mida, aga lõpuks kadus vaid paar kõrvaltegelast kelest mul absoluutselt kahju ei olnud. No lõpuks tuli veel üks neist tagasi nii, et mingist kõvast harvendustööst, nagu mulle väidetud oli, jäi asi ikka üsna kaugele.

Aasta kauneim kodumaine plaadireliis 2011

2012-01-03T14:32:00.002+02:00

Päev tagasi selgus läbi viidud küsitluse kaudu mu blogi lugejate arust kõige kenama kujundusega kodumaine reliis mis ilmus aastal 2011. Võitjaks osutus Thou Shell of Death´i puitkarbis välja lastud EP "The Forest of Shadows", teiseks hääletati EDASI helikassett "Prehistoric Relaxation" ja kolmanda koha pälvis Mantra Gora "Haldjatants". Valikute üle ei ole midagi imestada, kõik kolm on suuremal või väiksemal määral valminud käsitööna läbi mitme vaevarikka protsessi, et saaks vaid välisilmele seda täiuslikku lihvi anda.Peale Mantra Gora plaadi, on tegu veel ka limiteeritud tiraažidega mis nüüdseks juba läbi müüdud. Alul läks kahjuks fotole vale Thou Shell of Death´i puitkarp, ülal asuv punane on see õige 2011 reliis. Mustas on 2010 ilmunud demo.

Nimi - häälte arv - % hääletanutest

Thou Shell of Death 51 (36%)
EDASI 36 (25%)
Mantra Gora 34 (24%)

Shelton San 21 (14%)
Toatuur 2 - kogumik 19 (13%)
Tallinn Daggers 12 (8%)
Spinningwheels Drive 9 (6%)

Tänan kõiki kes pidasid vaevaks vastata ning peatselt saab taas hääli jagada kui teen "Aasta 2011 parima muusikareliisi" hääletuse. No juba mõne päeva pärast.

Contagion

2012-01-03T12:55:00.000+02:00

Contagion - Steven Soderbergh 2011

28. detsembril sai joodud viina ja öösel õlut peale ja siis hommikul taas viina ja nii oligi üks korralik pohmell kindlustatud. Heitlesin kümne eri valuga diivanil, ei leidnud kosutust ei lollidest komöödiatest ega möllutihedatest action-filmidest, järjest hullemaks läks. Panin siis peale Steven Soderbergh´i viimase linaloo ja see aitas. Filmi lõppedes olid kadunud kõik füüsilised ja vaimsed piinad, meel selge ja rõõmus. Filmi alguses aga võttis veel valuga nii, et tekkis suisa paranoiline hirm, et kas see on mul ikka tavaline hullemat sorti pohmell või olen minagi nakatunud uude tõppe ja heidan paari päeva pärast hinge? Aga hoopis tervendas mind see kinolugu lõpuks ning nüüdsest võtan pohmellipäevade kavva eranditult vaid meditsiinist, vandenõuteooriatest ning epideemilisest katastroofist pajatavaid linalugusid, selliseid brittide hoiatusfilme meenutavaid masendavaid draamasid. 4/5

Kate Winslet´i oli väga hea tunne näha üle hulga aja. Ma ei teagi mis filme ta vahepeal teinud on, peaks uurima ja mõnda vaatama.

Janis Joplin - The Six Original US TV-Appearances

2012-01-03T11:59:00.002+02:00

Janis Joplin - The Six Original US TV-Appearances (1969-1970)
Ed Sullivan Show, 1969

01. Raise Your Hand
02. Maybe

Dick Cavett Show, 1969

03. To Love Somebody
04. Try (Just A Little Bit Harder)

Music Scene, 1969

05. Maybe
06. Try (Just A Little Bit Harder)

This Is Tom Jones, 1969

07. Little Girl Blue
08. Raise Your Hand

Dick Cavett Show, 1970

09. Move Over
10. Get It While You Can

Dick Cavett Show, 1970

11. Half Moon
12. My Baby

Hakkasin vaatama neid erinevatelt DVD-lt ühele bootlegile kokku kogutud Janis Joplin´i teleesinemisi ja mõistsin järsku, et ma pole oma 15 aastat ühtegi lauljatari albumit kuulanud. Noiorena nagu ikka pöörles kassetimängijas, aga CD ajastul ei ole ma ühtegi tema ketast kätte võtnud. Seda mõnusam muidugi oli kuulta, aga ikkagi veider, et nüüd selline lemmik vahepeal unustustehõlma oli jõudnud vajuda.

Master and Commander : The Far Side of the World

2012-01-03T11:49:00.001+02:00

Master and Commander: The Far Side of the World - Peter Weir 2003

Innustust saades käesolevast mereseiklusest otsustasin hommikul kõmpida raamatupoodi ning osta ära William Goldingu «Teekond maailma lõppu» sarja kolm dramaatilist mereseiklusromaani mida olin juba paar korda varem riiulitel näppimas käinud. Jahmatuseks selgus aga, et sarja viimane osa on täiesti põhjalikult igalt poolt läbi müüdud! Tegu kompaktse teosega kus varasemaid raamatuid lugemata on võimatu viimast, sarja kolmandast, täit selgust saada, aga ometigi on ostjaskond eelistanud just romaanisarja mitte just kõige põnevamat (otsustades teleseriaali järgi) lõppu. Arvatavasti oli tiraaž väiksem, aga eks ta muidugi veider ole, et kaks esimest osa vedelevad allahinnatud raamatute riiulil ja kolmandaga on kõik. Jätsin siis esialgu ka kaks esimest ostmata ja lahkusin poest Peter Englundi "Sõja ilu ja valuga" ning Suvrovi mälestustega tema õpingutest GRU luurekoolis.

Paar kuud tagasi sattusin lugema niinimetud püssirohuahvidest, ehk noortest poistest kelle ülesanne oli lahingu ajal püssirohulao ja suurtükkide vahet jooksmine ning laengute kätte toimetamine. Plahvatusohtlikkuse tõttu ei hoitud varulaenguid suurtükkide kõrval ning pea iga lasu jaoks oli vaja uus tuua. Samuti laadisid noored poisid musketeid, vedasid tekkidelt eemale haavatuid ning kustutasid tekkinud tulekahjusid. Vabal ajal oli neil jungapõli, ehk siis küürisid laeva, pesid pesu ning teenindasid ohvitsere ning laeva vanemaid madruseid. Avalik saladus oli samuti, et neid kasutati seksuaalselt ära ja kuigi sodoomia oli laeval rangelt karistatud, vaadati tihti sellistele asjadele läbi sõrmede.

Põhjuseks, nagu selgus artiklist, oli poisikeste sünnipära, kellest suurem osa oli nii vaestest peredest, et oma kohaloluga laeval ei omanud nad mingit staatust. Paljud olid röövitud või juba orjadena laevadele müüdud ning nende hukkumise protsent ühel haiguste ja lahingutega merereisil nii kõrge, et vaesed lapsed ei saanud kuidagi kellegi hinge külge hakata, kui juba järgmises sadamas laaditi merre heidetud laipade asemel peale uued kambad kehvikulapsi. Powder Monkey´de osakaal võis küündida ühe kolmandikuni meeskonnast, aga kui hilisteismelised välja arvata, siis umbes viiendikuni laeva meeskonnast, suremusreit oli aga nende seas kõrgeim. Juhtus tihti, et neid isegi ei kantud laeva hingekirja ega nende surm kajastunud logiraamatus ning seelõbi polegi need traagilise saatusega väikesed meremehed meresõja ajaloos nii esil kui peaks.

Käesolevas filmis olid need küll olemas, kuid meeskonna suhtarvuna vähemuses kui reaalse ajalookäsitluse järgi. Samuti olid esindatud aadlike ja rikaste perede lapsed kes saadeti laevale nn. midshipman´ideks, ehk siis tulevaseks juhirolliks elukooli õppetunde saama. Üldiselt võib öelda, et selle "lapsed laevas" teemaga oli korras, he he! Suurepärane mereseiklus kus on kõik vajalik olemas, ehk siis torm ja tuulevaikus, kaotus merelahingus ja võit, heroilised ohvitserid ja mässumeeldes madrused ning ohtralt vett, tuld ja salpeetrit. Isegi ebavajalik evolutsiooniteooria. Võimas merepõnevik mida ikka aeg-ajalt taas vaatama pean. 5/5

Väike netiotsing siiski teatas, et Goldingu "Tuli laevas" üks eksemplar on müügil Krisostomuses ning ka Apollo laes võib veel leida. Täna aga enam jahtima ei lähe, mõni teine päev aga küll.

Filmiküsitlus - Gerty Forgotten Sunrise´ist

2012-01-02T21:54:00.000+02:00

Forgotten Sunrise´i plaadid keerlesid mul aastaid tagasi mängijas oma tiirud ära, meeldisid ja lõpuks ununesid. Viimase aasta jooksul on aga tegemised väikese ökoaednik-plaadifarmerina viinud mind bändile sutsu lähemale ning kui nüüd hiljuti sai sõbralt laenatud Forgotten Sunrise´i complete discography ja see mitmeid kordi läbi mängitatud, siis pean tõdema, et avastamisrõõmu ja taasavastamisrõõmu oli rohkem kui oodata oskasin. Eks see aeg ole selle kuidagi sättinud, et varem lihtsalt üks hea bänd tundub nüüd kohati lausa geniaalne, sest varem lihtsalt ei osanud igale helinüansile väärilist tähelepanu pöörata, ei hammustanud läbi kui nii öelda. Igal juhul nüüd ootan huviga uut materjali ja peagi vist saab ka vastvalminud videoklippi näha.

Nimi: Gerty Villo
Bänd: Forgotten Sunrise
Koduleht: Forgotten Sunrise
MySpace: Forgotten Sunrise
SoundCloud: Forgotten Sunrise
Facebook: Forgotten Sunrise

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

David Lynchilt ja Cronenbergilt pole eriti eraldi välja tooma vaja hakata. Ja siis mingi jõhker jada. Vaatan mis järjekorras riiulilt vastu vaatab, kui keegi lugeda viitsib- "Taxidermia","Six String Samurai", "Down by Law", Batmanid, mitmed Tarantinokad, "Faster Pussycat, Kill Kill", Monty Python'id, "Barfly", "Radioland Murders", "Roger Rabbit",natuke Godard'i, "House Of a 1000 Corpses"(isegi järg meeldib, kui aus olla, pole midagi teha), Kubricku asju mõnuga, Lock Stockid, Snatchid ja igasuguseid muusika ja eluolu dokke. Star Treki maratoni peab ka lähiajal uuesti ette võtma. Ja nüüd ei tule rohkem meelde.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Hetkel tegelikult Briti sarjade lainel- "Jam", "Green Wing", "Friday Night Dinner". Filmidest üks viimaseid humoorikaid oli dokk "The Wild And Wonderful White Family" ja tegelikult ka "Valhalla Rising". Piinlikult vähe lähiajal filme vaadanud, võtan kiirelt käsile. HST austajana oleks tahtnud vastata "Rum Diary", aga ei saa.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimased nädalad olen kuidagi jäänud mõne plaadi peale kinni. Uuesti on mängijasse naasnud Cult Of The Psychic Fetus ("Orgy Of The Dead" ja "She Devil"), Townes Van Sandt("Our Mother The Mountain"), Freakwater ("End Time") ja vahepeal Madrugada ("The Nightly Disease" või "The Deep End"). Uuematest David Lynch "Crazy Clown Time" millel on auk sees juba, Dordehuh "Valea Omului" ja Dead Skeletons "Dead Magick".

Tänan Gerty!

Kaader dokumentaalfilmist The Wild and Wonderful Whites of West Virginia.

Family Guy - 9. season

2012-01-02T21:13:00.000+02:00

Family Guy - 9. season - created by Seth MacFarlane 2009

Jagub mul ikka imestust, et kuidas neli-viis viimast hooaega on Family Guy suutnud toota üheskoos mõistust röövivalt lahedaid nalju ja samas episoode mis ei sisalda mitte ühtegi koomilist momenti. Seekord oli õnneks neid viimaseid, ehk huumorivabasid osasid vähem ja enamuses episoodides sai ikka vähemalt korra pahade asjade peale naerma pursatud nii, et Family Guy mõistes oli siis keskmine tase. Keskmine hea tase. Vahepealsest madalseisust on välja tuldud, aga igast pardasuurtükist veel tuld ei anta. Loomulikut võiks ka sarja lukku panna ja tehtuga piirduda, aga kui juurde vorbitakse, olen positiivselt meelestatud ja heade naljade ootuseks valmis. 3,5/5

Portlandia

2012-01-02T13:59:00.000+02:00

Portlandia - created by Fred Armisen, Carrie Brownstein, Jonathan Krisel 2011

Portland on linn kus kõik üheksakümnendate naiivsed maailma paremaks muutmise ideed on püsimajäänud, isegi õitsele puhkenud ja võrseid ajanud. Linn on ülimalt öko - kõik on naturaalne ja puhas, inimeste hingeline tasakaal on tähtsam majanduslikust seisukorrast, jalgratast eelistatakse autole ning iga linna elanik teeb bändi, et panna muusikasse oma üllad mõtted võrdsusest, feminismist, taaskäitlusest ning loomade kaitsest. Elu seal muinasjutulises kohas on ühesõnaga imepäraselt kaunis lilleke!

Koomikud Fred Armisen ja Carrie Brownstein on ette võtnud sedalaadi hipiunistuse pilamise, tehes seda läbi šketside, millest mõned on väga õnnestunud, kuid valdav enamus ajab lihtsalt kergelt muigama. New Age mambo-jambo ning über-tolerantsete inimeste üle nalja heitmine on muidugi väärt tegevus, kahjuks aga ei olnud sarjas nii palju energiat, et lõplikult südamesse pugeda. Naljad oolraitilt absurdimaigulised, meenutades kohati Little Britain´it või mõnd muud briti sarja, näitlejad ning nende tegelaskujud ägedad ja cameod suurepärased, aga alati ei jõutud geniaalse naljani või vastupidi, mindi peale head huumorit veel paar sammu edasi, keerati asi sellega nõmedaks ning lõpetati suurepärane škets keskpärase lahendusega, sellise meie kohaliku aastavahetusehuumori tasemel. Ajaviiteks tasub vaadata, sest häid hetki ikka leidub ja teema on ilkumist igati kannatav. 3/5

Tuntud nägusid jagub igasse episoodi.

John Peel : In Session Tonight

2012-01-01T21:02:00.000+02:00

John Peel: In Session Tonight 2011

01. Intro
02. Astronomy Domine - Pink Floyd
03. Wild Thing (excerpt) - Jimi Hendrix
04. The Canyons Of Your Mind - The Bonzo Dog Doo-Dah Band
05. Untitled - Ron Geesin
06. Stay With Me - Rod Stewart & The Faces
07. Oh You Pretty Things - David Bowie
08. Upon The My-Oh-My - Captain Beefheart
09. Want To Be With You - Bridget St. John
10. Do The Strand - Roxy Music
11. Whiskey In The Jar - Thin Lizzy
12. Stir It Up - Bob Marley & The Wailers
13. Surrender To The Rhythm - Brinsley Schwarz
14. Love In A Void - Siouxsie & The Banshees
15. Transmission - Joy Division
16. It Dread Inna Ingland - Linton Kwesi Johnson
17. Too Much Too Young - The Specials
18. Reward - Teardrop Explodes
19. This Charming Man - The Smiths
20. Poor And Needy - Misty In Roots
21. A New England (excerpt) - Billy Bragg
22. Trumpton Riots - Half Man Half Biscuit
23. Kinky Afro - Happy Mondays
24. Telephone Thing - The Fall
25. Line Up - Elastica
26. Babies - Pulp
27. Brown Paper Bag - Roni Size Reprazent
28. Song #2 - Blur
29. Satan - Orbital
30. Thirteen Gliding Principles - The Delgados
31. Hotel Yorba - The White Stripes
32. Teenage Kicks - Ash

BBC mälestussaade bootleg DVD kujul. Sisaldab kõiki John Peel´i lemmikuid peale Röövel Ööbiku, vahele meisterdiskori juttu ja live performance´ite peale lastud nappe subtiitritekste, mis valgustasid selle või teise bänd seoseid John Peel´iga ning andsid väheke teavet muusikute kohta. Eks seline greatest hits kogumik oli kus igal esitajal parim pakkuda. Üllatuse valmistas ainukesena Teardrop Explodes, kelle plaadilt üsna futupopilik lugu "Reward" oli lives hulga rockilikuma tundega.

Sin City

2012-01-01T20:54:00.001+02:00

Sin City - Frank Miller, Robert Rodriguez, Quentin Tarantino 2005

Ma ei pea Sin City´t nüüd väga heaks filmiks, kuid parimaks koomiksi adaptsiooniks kindlasti ja seda muidugi arusaadavatel põhjustel. Imepäraselt aga ei tulnudki see lõppematu sarnasus joonistatud piltidega esile aastaid tagasi kinosaalis, vaid alles nüüd väiksemalt koduekraanilt (tänud sulle Mart!). Kinos vist passisin lihtsalt suu ammuli ja kuna käisin seda vaatamas mitme teise Sin City fanniga, siis kadus koomiksilikkuse arutamine lõpuks muusse muljtamissuminasse ning peale tõdemuse, et sarnane, ei jäänudki nagu muid mälesuskilde. Seekord aga tuli esile, oli ju koomiksit just hiljuti taas loetud ja seetõttu vaid vaatasin ja imestasin kui sarnased on kõik tegelaskujud oma paberil loodud karakteritele ning kui stiilipuhtalt oli lavastajate tiim ülesandega hakkama saanud. Peaks nüüd kohe sõbra poole tõttama ja laenama Sin City koomiksite complete box´i, mul vist loetud vaid 1-4. Või isegi vaid 3. 4/5

Jätkufilm tõotab tulla klassikalist laadi.

Magic Boy And The Robot Elf

2012-01-01T18:44:00.001+02:00

James Kochalka - Magic Boy And The Robot Elf
Top Shelf 2003

Käisin minagi Rotermanni soolalaos toimunud Pop-Up Koomiksikeskusest korraks läbi, surusin eesti koomiksielu pea-jehul Joonas Sildrel kätt, tsekkasin seintele asetatud koomiksipaneele (millest 3 olid head) ja ostsin moe pärast lahkues kaasa selle väikese usa indiekoomiksi mis muu sinka-vonka kräpi vahel tundus kõige mõistlikuma pildi, sisu ja hinna omavahelise suhtega. Alul paraja nunnutamisjurana koomiks muutus lugedes järjest paremaks, sest puudus otsene stoori, eks siis lasti asjal kulgeda nii nagu kunstnik joonistamise ajal ideevälgatuste ajel paremaks pidas. On kõrvalepõikeid, mõned täiesti lahedalt mõttetud ning teemaaendusi mis kuhugi ei vii. On lihtsalt selline mõnus absurdsus kus puudub püüd midagi supersuurt teha ja saavutatakse korralik väike lahe.

Blackthorn

2012-01-01T18:21:00.000+02:00

Blackthorn - Mateo Gil 2011

Filmis oli kaks fantastiliselt hästi õnnestunud külge - kenasti valitud võttepaigad ning põnevalt sätitud tulevahetused. Tegevus toimub Boliivias ning endiste pangaröövlite taustal võib näha fantastiliselt kauneid loodusvaateid mägedest, soolalagendikest, rohevast džunglist ning indiaaniküladest ja tolmunud koloniaallinnakestest. Ja siis on ägedad harvad tulevatused mis ühteaegu nii põnevad kui ka realistlikena tunduvad. Aga muud vaatamist väärivat ma sellest post-westernist ei leidnud, natuke krediiti võib ju anda Sam Shepard´i nägemisele, kuid kõiges muus jäi film igavaks.

Põhiplaaniks võetud Butch Cassidy ja Billy The Kid´i legend (mis juba oma originaaliski ei ole mind kunagi köitnud ega filmilavastustena hinge läinud) ei pakkunud lihtsalt piisavat materjali, et sinna peale uut lugu ehitada, eriti veel sellist fiktsiooni kus Butch kõik verevalamised üle elanud ning end penskarina Boliivia mägedes hurtsikus varjab. Olgu! Oleks veel vaid see olnud, kuid endine kurikuulus pangarööve kukkus veel iga kümne minuti tagant oma minevikuseiklusi meenutama, kappas noore ulja mehena preerias ja vedas sherife ninapidi. No see ei kõlvanud enam mitte, rikkus filmi rohkem kui üks nostalgatundega venurivestern vaid keskpärast lugu kedrates suutnud oleks. 2,5/5

Pensionipõlve veetev Butch Cassidy.

Ikitie

2012-01-01T17:46:00.001+02:00

Antti Tuuri - Ikitie
Otava 2011

Lapua liikumise teema on nii mõnestki Tuuri romaanist kellegi tegelase jutukatkena läbi käinud, seekord aga võttis kirjanik asja väheke põhjalikumalt ette, kuid mitte peateemana, sest laupuamehed saavad raamatus vaid veerandijagu lehekülgedest enda alla. Ise olen Lapua liikumist õigustatuks pidanud ning kuigi Tuuri lähenemine asjale, kus süütut meest veetakse venäjänraja poole, pani mind hetkeks mõtlema, oli see siiski tulevaste ajaloosündmuste valguses õigustatud, ehk siis suurendas rahvustunnet mida hilisemas Talvesõjas vaja läks ning puhastas maad tulevastest iseseisvuse reeturitest. Muidugi on valus lugeda, et Jussi Ketola, sama mees kes Tuuri sarjas sajandialguses Ameerikamaal pilvelõhkujaid ehitas (Taivaanraapijat) ja hiljem Tampere all laipu vedas (Kylmien Kyytimies), sellele Ikitielle sattus, kuid see on võrreldes saabuvaga väike katsumus.

Antti Tuuri ei ole kunagi oma romaanides nii traagiliseks läinud kui siin. Lugeja muidugi ajalugu tundes aimab ette mis hakkab kolmekümnendate lõpul Venemaale tööliste paradiisi ehitama saabunud soomlastega juhtuma ja seetõttu tead igat sammu ette, kardad tegelaste naiivsuse pärast ning nutad hiljem südamest hävitatud inimsaatusi taga. Tuuri jätkab meisterlikult, jäädes truuks oma minimalistlikule kirjeldamisviisile ning maalähedasele huumorile, kuid teemad mis Nõukogude Karjalas enne Talvesõda esile kerkivad, pole kergete killast ja mees tuleb isegi kõige süngemate tegude kirjeldamisel isikupärast stiili kasutades läbi. Taaskord killuke soomlaste elulugusid, seekord süngemat laadi kui varem.

Keskmisel fotol Lapualiikumise juht Vihtorio Kosola, alumisel Eero Liesimaa võetud pildil kirjanik Antti Tuuri.

Gothic & Lolita Psycho

2011-12-31T18:21:00.000+02:00

Gosurori shokeinin - Gô Ohara 2010

Muinasloo eksperdid ja vanarahva õpetused väitsid, et kui õhtul vaadata haakriste ja alles peale seda tegevust siis napsutama hakata, jääb pohmell tulemata. Võtsin minagi nõu kuulda, sorteerisin mitmel netileheküljel kus igast kuju ja tuju haakriste pakutakse, jälgisin igat pilti suure tähelepanuga, kuid tolkku ei miskit - järgmisel päeval lõhkus justkui metsaelajas pealuu sees ning kodukäija keeras konte nii, et paaril korral pressis lausa pisarad silmanurka. Ei teagi nüüd kohe kas eksisid nõuandjad ja iidtargad või vaatasin mina kraaksjalgu liiga vähe, igal juhul oli selline pohmell, et mängijasse läks säherdune ajutu jura nagu Gothic Lolita Psycho. Aga leevendust see vere ja lolli nalja segu ei toonud. 1/5

Väidetavaid pohmelli ennetavaid fotosid võib leida lisaks veel siit.

Filmiküsitlus - Raakel

2011-12-31T16:23:00.000+02:00

Selliste konkreetsete vastustega mees esineb täna öösel Von Krahlis.

Nimi: Raakel
Esinejanimi : Raakel Bloody Raakel
Koduleht: Raakel Bloody Raakel
Soundcloud: Raakel Bloody Raakel
MySpace: Raakel Bloody Raakel

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

lemmy the movie / tokyo eyes / the runaways

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

lemmy the movie

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

boris divider / chris mccormack / silicon scally [carl a. finlow]

Tänan Raakel!

Kaader filmist Tokyo Eyes.

The Blade

2011-12-31T15:58:00.000+02:00

Dao - Hark Tsui 1995

Mõtlesin, et ma ei mõistnud aastaid tagasi käesolevat filmi õieti hinnata. Teadsin, et semi-klassika staatuses ja paljudele meeldib ning kui FilmNet seda lõpuks lasi, olin kohe palumas, et sõber sellise väärt teose mulle VHS-ile telkust ümber võtaks. Värin sees pistsin siis videokasseti kodus masinasse, aga suured emotsioonid jäid saabumata. Seetõttu läksin mõned päevad tagasi uuele katsele arvates, et ju ma siis ei saanud millestkui õieti aru või ei tabanud ära žanrisiseseid nüansse mille tõttu Blade nii hinnatud on.

Kordusvaatamisel aga läks samamoodi ja kuigi ma adusin rohkem martial arts filmi kohta unikaalset montaaži ning kaameratööd, ei ole see ometigi midagi sellist mis teeb filmi paremaks ning lõpuks jääb see kõik vaid valmimisaasta mõistes popiks lisaelemendiks. Samuti adusin tegelaste moraalseid dilemmasid, kuid ka need on ühe wuxia elementidega kinoloo kohta liiga omased suurele autorikinole kus sügavust ehitatakse keerulisemate konstruktsioonidega ja selle mõistmine eeldab teistlaadi häälestatust kui märulivaatajal meeltes on. Jutustada lugu läbi naise silmade on omapärane sellele žanrikinole küll, kuid egas see veel filmi tee.

Mina nägin lõpuks vaid üht lausa üllatavalt nadi sättinguga võitlusfilmi mis kangesti püüdis kunstiliselt tasemel olla, lõhkudes sellega traditsioonilise wuxia piirid. Kuna aga selle kõrge kunstini ei jõutud, siis jäi linalugu kuhugi tühjusesse kõlkuma, olemata lõpikult lavastaja originaal või siis klassikaline kung-fu film. Montaaž oli minu arust sobimatu, aga veelgi enam stilistika mis pakkus justki spagetiveternitest tuttavaid dekoratsioone, eelistades neid kahjuks audentsetele või siis kasvõi SB stuudio taustadele. Keegi kümme tuhat f'änni võivad ju tõesti pidada seda Tsui Harki parimaks kinoks, kuid minu jaoks oli tegu igava looga mil võis küll olla isikupärane välimus, kuid see ei suutnud asendada kõike millest loobutud oli. 2/5

Kena poster.

Drive

2011-12-28T16:28:00.000+02:00

Drive - Nicolas Winding Refn 2011

Minu jaoks tegi "Sõidu" aasta parimaks kinofilmiks üllatusterohkus, mis algab sellega, et Nicolas Winding Refn on valitud lavastama hollivuudi filmi. Vaatamata sellele, et linalugu kavatseti algselt levitada tagasihoidlikumalt kui mõnda säravat blockbusterit, oli see lavastaja varasemaid filme ja koostöid teades risk, millele tavaliselt kergekäeliselt ei minda.

Teiseks üllatas mandrieuroopa lavastaja oskus näidata Los Angelest tuntavalt isikupärasena, valides võttepaigad, mis linna ühelt poolt tutvustavad, teisalt loovad arhitektuurilisi ikoone näidates äratundmist. Inglite linn kui märk mängib filmis tugevat rolli, häälestades vaataja juba filmi algul - sõidul läbi kesklinna Staples Centeri spordiareenini - õigele lainepikkusele, mida on varem aidanud välja peilida mitmed Lääneranniku pealinnas toimunud krimitaustaga ekraanilood.

Järgmine üllatus on filmi sisu. Reklaamides lubatud ohtra kummivilistamise asemel viib film vaataja märksa aeglasemale sõidule, pakkudes põnevust pigem pizzarestoranis või liftis kui forsseeritud autode rooli taga. Väära eelhoiaku purunemine tuleb kasuks, kuigi leidub eriarvamusega inimesi, kellest usinaim on jõudnud levitaja juba pettuses süüdistatuna kohtusse kaevata, nõudes märksa enamat kui kinopileti kompenseerimine.
Üllatajana järgneb peategelane. Tema kaksikelu on teada juba eelreklaamist, kuid tahke lisandub ning lõpuks jääb tema isik ikka sama tundmatuks kui enne kinno astumist. Üks mask langeb vaataja jaoks positiivselt kangelaselt, kui mees baaris kunagise kuriteokaaslase kuradile saadab ja kümmekond minutit hiljem motellitoas kinda kätte tõmbab, et mitte sõrmenukke vigastada. Pidevalt näos püsinud naeratus saab teise tähenduse, naiivse ja omakasupüüdmatu maalt linna õnne püüdma tulnud kuti kesta alt koorub välja inimene, kellele pole võõras vägivald ega kindlasti mitte ka vestlused psühhiaatriga. Mõne kaadriga põrmustab Refn loodud illusiooni ja serveerib järgnevalt säärast julmust, mis oma sirgjoonelisuses on küll sage külaline Aasia filmides, kuid Hollywoodi uksele alles koputamas.

Refni enese jaoks on vägivald muidugi vana tuttav. Tema aastaid tagasi valminud "Diileri" triloogias ("Pusher", 1996-2005) kohtab samalaadseid veretöid ohtralt. Kuid lavastaja ei tulnud siiski ookeani taha üles võtma filmi "Pusher goes Hollywood", vaid lihtsalt tunneb rusikajulmuse mehhaanikat ja oskab seda efektselt näidata.
Vägivalla-alase oskustöölise mehhaanilist jõhkrust võimendab filmi stilistikaga loodud mulje kaheksakümnendate põnevikust. Tollal oli ju konfliktide tipphetkeks pahalase rinda lastud kuulist tekkinud väike vereplekk särgiesisel või äärmisel juhul pumppüssimatakast tingitud lend nurka bensiinitünnide otsa. "Sõidus" loovad kahe dekaadi taguse retrona mõjuvad elektroonilised biidid, neoonkirjas tiitrid, päevinäinud võttepaigad ja rõivad nostalgilise fiilingu, nii et veretööde alguseks on atmosfäär ekraanil toimuvaga tugevas kontrastis ning veri mõjub seeläbi punasemana ning murduvad luud krõksuvad valjemalt.

Üllatusi on veel. Näiteks Albert Brooks talle täiesti mitteomases rollis või tegelaste ettenägelikkuse ja rumaluse vaheldumine, aga põhiüllatus on siiski lugu ise, mis žanrielementide külluses järjest haake viskab ja kogu oma lihtsuses ometi iga viie minuti järel midagi uut ja ettearvamatut pakub.

Sügavama kriitikameelega filmisõbrad väidavad, et igal aastal valmivat Hollywoodis üks hea film ning tänavu on selleks teoseks "Sõit". Olen nõus, et "Sõit" on käesoleva aasta saagist üks magusamaid ja mahlasemaid, kuigi lugu pole küllalt keerukas ega meelt murdev, ega ka visuaalselt piisavalt võimas, et kirjutaksin vastu vaidlemata alla selle arthouse'iks tituleerimisele.

Eristumine tavakinost on siiski märgatav ning oskuslik laveerimine kommertspõneviku ja indi-draama vahel tegi sellest minu jaoks tänavu enim meelde jäänud kinokülastuse. Vaatad justkui ühe silmaga lihtsat Hollywoodi märulit ja teise silmaga näed samas mitmetahuliste tegelaste ning ootamatute momentidega autorikino. Üllatus missugune! 4/5

Kirjutatud La Strada kinolehe jaoks.

Exporting Raymond

2011-12-27T00:36:00.000+02:00

Exporting Raymond - Philip Rosenthal 2010

Mulle ei ole see Everybody Loves Raymond sari kunagi naljakas tundunud. Ei ole üle paari episoodi vaadanud, kuid enam-vähem tean millega tegu ja see on üks suur igavus mis vaid jänkisid naurutab. Käesolevast dokist selgus aga, et ka venelasi aga see on kõik hiljem. Stoori algab kui sarja looja Philip Rosenthal sõidab Moskvasse, et seal sama sari "Воронины" nime all käima lükata. Järgneb selline "lost in translation" tüüpi huumor kus jänki ei saa aru venelastest ning venelased tema ideedest, kultuuride erinevus tundub olevat ületamatu lõhe ning paratamatult peab tegema kompromisse stsenaariumis, et sama nali ajaks naerma inimesi mõlemal kontinendil. Phil ei taha seda uskuda ja arvab, et venelased ajavad talle pada, sest tema arust on ta suure komöödiakirjutajana loonud niivõrd universaalsed naljad, et isegi kivikuud peaks muigama.

Trailer jättis parema muje kui koomiline dokumentaalfilm seda ise oli. Häiris Phil Rosenthali enese naljategemine olukordades kus nn. "rumalaid venelasi" filmida ei saanud. Arvas siis mees, et peab ise mingit koomilist teksti suust välja ajama ja see oli väheke tehisliku mekiga veiderdamine. Tõlkes läks muidugi kaduma rohkem kui vaid sõnad, sest venelaste mentaliteedist tingitud suhtumist oma töössse keegi rääkima ei hakanud. Ise seda ala väheke tundes sai siis veel ühe kihi irvitamismaterjali lisaks. 2,5/5

Nagu kaks tilka vett või...?

Jõulunäts!

2011-12-24T16:05:00.000+02:00

Jõulusoove ma oma blogis ei edasta ning YouTube´i linke jagan harva, aga seekord teen küll spetsiell postituse, sest Black Plastic Production´i audio-video jõulukaart on lihtsalt nii haarav et patt oleks seda teistega mitte jagada. Hakkab lihtsalt külge nagu näts, ega lase lahti!

Filmiküsitlus - Barthol Lo Mejor

2011-12-24T15:42:00.000+02:00

Barthol Lo Mejor on välja andnud paar EP-d mida võib netist vabalt alla tirida ja olen seda ka teinud. Igal reliisil on paar head lugu ja see on piisav põhjus miks hoida mehe loomingul silma peal. Kindlasti on peatselt tulemas mõni selline hitlugu, et mitte ainult hea, vaid kohe katust minema viiva kaasakiskumisega. Paar nädalat tagasi oli Barthol Lo Mejor´i lugu "Frank Call" R2-e nädala demoks ja kuidas sa saad olla fännamata träkki kuhu on sisse miksitud dialoogilõike filmist "Sixteen Candles". Mina kohe kindlasti ei saa, sest nagu teate, valisin ma oma elukaaslase just selle filmi järgi joondudes. Kaheksakümnendate teiniunistusi, neooni-ihalust ja pop-ulmasid vanema ning uue elektrobiidiga segav Barthol Lo Mejor on artist keda tasub märgata!

Nimi: Barthol Lo Mejor
Koduleht: Barthol Lo Mejor
Soundcloud: Barthol Lo Mejor

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Gregg Araki Nowhere ja teised 90date filmid köidavad mind oma entusiasmi ja värvilise optimismiga. See emotsioon läheb hilisematel ajajärkudel suures osas kaotsi. Kontrastiks võtaksin Donnie Darko, mis jätkuvalt võlub mind oma melanhooliaga.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Tugeva emotsiooni tekitas viimati Scott Pilgrim ja seda sai ka korduvalt üle vaadatud. See oli koomiksilik nagu ka Sin City. Naudin kui filmidesse segatakse animatsiooni, nagu ka näiteks Kill Billis. Vaatan palju ka animatsioone (Venture Bros, Boondocks ja Robot Chicken).

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Kuulan muusikat läbi blogide(gethypedonthis, earmilk) ja lugude kaupa. Kaua pole ühtegi terviklikku head albumit leidnud, eriti kuna paljud paladest on remixid. Muusika puhul on minu jaoks tähtis, et see kõlaks värskelt ja inspireerivalt. Viimati avastasin enda jaoks Mathew Jonsoni, kelle groovit minimal-electrot võiks võrrelda Arnaud Rebotiniga. Ootan huviga ka Calvin Harrise uut albumit. Üsna pea tuleb välja ka mu uus EP

Tänan Barthol Lo Mejor!

Kaader filmist Nowhere.

Lonely Is An Eyesore - 4AD Compilation

2011-12-24T15:23:00.000+02:00

Lonely Is An Eyesore - 4AD Compilation 1987

1. Dead Can Dance – Frontier 2:58
2. Cocteau Twins – Crushed 3:16
3. This Mortal Coil – Acid, Bitter And Sad 5:26
4. Throwing Muses – Fish 4:28
5. Clan Of Xymox – Muscoviet Mosquito 4:03
6. Wolfgang Press, The – Cut The Tree 5:35
7. Colourbox – Hot Doggie 2:57
8. Dif Juz – No Motion 4:49
9. Dead Can Dance – The Protagonist 8:47

Aaaahhhh, kui imeilus kogumik meeldiva muusikaga. Polnud vist aastaid ühtegi 4AD artisti kuulanud ja seda kaunim oli taaskohtumine. Seda rõõmsam ja üllatusterohkem. Kusjuures sarnaseid artiste tundub nüüd veelgi rohkem olevat, võta Cocteau Twins´ilt kidrad ja trummid, pista üks sünt asemee ja mariaminervatab nii, et vähe pole. Kuigi jah, eelistan nei kõiki artiste ikka sellistena nagu nad on. Kogumiku üllatajaks osutus peale Throwing Muses´i, mida teadin juba varasemast, Colourbox´i lugu "Hot Doggie", mis kõlaliselt väheke erines 4AD põhivoolust.

The Magnificent Butcher

2011-12-24T15:05:00.000+02:00

Lin Shi Rong - Sammo Hung Kam-Bo, Woo-ping Yuen 1979

Kogu filmi ajal teadsin kuidas lõpp on, millist paljastust ning üllatust vaatajale pakutakse ning mõnulesin egosuru käes, et näe, mina oskasin läbi hammustada kuidas lõpus mõne isiku taust paljastatakse. Selgus aga, et filmitegijad ei olnud üldsegi nii lennuka fantaasiaga kui ma ise ja meel läks natuke mõruks. Peaks ikka ajamasinaga minevikku kihutama ning stuudios väheke õpetust jagama, et milline see õige hullumeelne twist olema peaks mis kõigil vaatajatel suu ammuli veab. Ei oska nad ikka ilma eestlase abita neid asju teha. Vähemalt siinkohal mitte kümne punni võrra, vaid kõigest kaheksa, sest pettumust valmistanud lõpupuändi puudumist leevendas siiski mahlane tobehuumor, mitmed komöödia kohta üllatuslikult traagilised juhtumised ning korralik koomiline võitluskunst. Viimases oli äge kung-fu kooli õuel toimuv kakluus õpilaste ning loomastiile harrastavate meistrite vahel, no ja eks alati muidugi veab suud naerule ka drunken kung-fu demonstreerimine. 4/5

Nalja ja võitlust ja naljakat võitlust.

Noce blanche - White Wedding

2011-12-24T13:57:00.000+02:00

Noce blanche - Jean-Claude Brisseau 1989

Viiekümnendates õpetaja asub andma järeleaitamistune noorele neiule ning peagi on asjaosalised kurnavas suhtes mis lõhub pereelusid ja karjääre ning kisub traagilise lõpu poole. Prantslaslik kiredraama mis minule tundus võlts ja seda suuresti tänu settingule, sest kaheksakümnendate lõpus toimuvana ei jätnud see realistlikku muljet. Kindlasti võivad vanamenenässid noortes piigades selliseid hävituslikke kirgi kütta ja kindlasti võib neid ka kaheksakümnendatel toimuda, kuid väljapeetud traagiline lõpp oli pigem sajandi tagusesse tundekirjandusse kuuluv, kui tänapäeva. Kostüümidraamana oleks kõik toiminud justkui mas õiges kohas ja ajas, nüüd aga jäi võõristus sisse, sest moernne inimene mõtleb väheke avaramalt ning oma eluvalikute alternatiividest paremini teadlik. 2,5/5

Johnny Depp´i abikaasa täiesti paljas!

Isandlwana Zulu Battlefield

2011-12-24T13:28:00.000+02:00

Isandlwana Zulu Battlefield - Don Guy 2007

1879. aastal alustas Briti Impeerium oma laienemise eesmärgil sõjakäiku Zulu Kuningriigi vastu. Kõige kaasaaegsemalt relvastatud armee tungis riiki, rajas Isandlwana mäe jalamile välilaagri ning asus otsima zulu armeed, et sellega lahingusse astuda. Samal ajal aga liikus zulude oodatust suurem ja disiplineeritum vägi märkamatult nende suunas ja asus laagrini jõudes üllatuslikult kohe võimsale rünnakule. Kuna briti armeejuhatus oma sõjalisest ülemvõimust tingitud upsakuse läbi oli jätnud ebasobivale maastikule rajatud laagri veel ka kindlustamata, siis järgnes impeeriumi ajalo üks julmemaid veresaunasid kust eluga põgenema pääsesid vähesed. Tükike mind alati huvitanud koloniasalajalugu natuke kehvapoolses LAV-i teledokumentaalis, kuid huvitav oli ühe armee hävingulugu vaadata-kuulata sellegi poolest. 3,5/5

Gangster's Paradise : Jerusalema

2011-12-24T02:11:00.000+02:00

Jerusalema - Ralph Ziman 2008

Paar aastat tagasi oli meil tööl väike uputus. Kohale kutsuti torumees kes siis tunnikese müttas, pumpas solgivett ja ajas torusid lahti, kuni vesi taas vabalt joosta sai. Tegime juttu ja küsisime, et mis kõige hullem asi on mida ta oma töös näinud? Mees rääkis, et oli kunagi tööl Lõuna-Aafrika Vabariigis ja käi seal remontimas maju kus peale Mandela võimuletulekut olid skvattinud mustanahalised, kuni nad välja kihutati, et siis korterid remontida ning taas korralikele maksvatele inimestele elamiseks välja üürida. Mees väitis, et ühes apartmentis oli solgiveetoru veetud üle elutoa põranda, löödud seina auk ning lastud kogu sitavesi augu kaudu, mööda majaseina, alla voolata. Et väljaspoolt olevat majaseina peal, kust aastaid kõike rooja vabalt tänavale voolata lasti, kohe kollakas-pruun kivisse sööbinud jälg.

Käesolev kinolugu rääkis samuti majade hõivamisest ja sellega kaasnevast ärist kus kõik uutele seadustele toetuvalt justkui seaduslik, kuid samas ka kriminaalne. Skeem kuidas JOKK süsteemis raha tehakse on lausa geniaalselt ülilihtne ning midugi ei jäeta seda noore hakkajate meeste poolt kasutamata. Majade elanikud õnnelikud ja kiidavad gängsterite pealikku kui nende oma Robin Hoodi. Ja eks see üks Robin Hoodi film oligi, natuke Johannesburgi elu-olu ning paar teravat ütlemist kohaliku valitsuse ning rassismi kohta, kuid lõpuks ikkagi pätielu romantiseriv ja seda positiivselt kajastav krimidraama. Tropa de Elite taset ei olnud, kuigi LAV-i getod oleks samakõva sotsiaalkriitikat välja kannatanud küll. 3/5

LAV Story.

Beau Pere - Stepfather

2011-12-24T00:26:00.000+02:00

Beau-père - Bertrand Blier 1981

Üks neist kaheksakümnendate prantsuse draamadest mis püüdis valgustada romantilist suhet lapse ja täiskasvanu vahel, tehes seda peenetundeliselt ning tagasihoidlikult. 14 aastane noor neiu kaotas autoõnnetuses oma ema ning valis oma kasvatajaks võõrasisa, eelistaes teda oma pere hüljanud lihasele isale. Armumine ja lõpuks suhe, mis prantsuse seaduste järgi pole keelatud, kuid vähemalt võib tõstatada küsitavusi. Linalugu pole küll kunagi saanud külge pedofiiliasüüdistust (näidatakse 16 aastase näitlejanna Ariel Besse alastust), vaid vastupidi - hoopis tunnustust mainekatel festivaidel, kuid filmifoorumites olen siin-seal paari hoiatavat viidet märganud ning mõned korrad on ka mõni ortodoksem filmisõber viha üles näidanud.

Ei saaks just öelda, et tegu väga hea filmiga, kuid selline sulnis moment oli sees nii tegevuses kui karakterites, et vägisi kiskus kaasa tundma nii ühele kui teisele suhtesse laskujale. Prantsusmaal on hulgi analoogseid filmide, neid norte neidude eneseotsungu ja avastamise lugusid, mida seitsmekümnendatel ning kaheksakümnendatel vändanud üsna mitu ja ometigi on iga pinnale jäänud töös teatud oma nurk ja isikupärane lähenemine. 3,5/5

Kasuisaga.

Justified - 1. season

2011-12-23T20:33:00.003+02:00

Justified - 1. season - created by Graham Yost 2010

Peast soe US marshal saadetakse Miamist, kus mehe päästikusõrm liiga kergelt konksu tõmbub, minema ja määratakse kodukantti, Kentucky osariigis asuvasse Lexingtoni, asumisele, see tähendab tööle. Oma arust sirge ja aus tüüp marsib naabruses asuvasse Harlanisse, et lapsepõlvesõpradel kätt suruda, kuid selgub hoopis, et nood on kurjale teele läinud ning õlleklaasi taga mineviku meenurtamise asemel, tuleb hoopis politseitööga tegeleda. Kauboi on muidugi valmis kohe härjal sarvist haarama, lubab kõik endised sõbrad trellide taha pista, sest tema on suurilma elu näinud tsiviliseeritud inimene, teised aga kombetud maamatsid mägedest.

Episoodid 1-9. Paras jura ja lastekas, aga üllatavalt muhe vaadata nii, et seda tunnet justkui peaks pooleli jätma või oleks igav, küll ei tekkinud. Peategelane oli ja jäi nõmedaks (erinevald Deadwood´ist), kuid samas pakuti piisavalt lahedaid kõrvaltegelasi ning ka iga episoodi sisse pandud lugu ei häirinud nii palju kui tavalistes krimisarjades. Jooksis ka põhistoori, kuid esimese üheksa episoodi vältel oli see vaevu hoomatav, kuna stsenaristid olid ametis coolide naljade ning ebaloogiliste, kuid muhedate petturilugude väljamõtlemisega. Elmore Leonard oli üks kirjutajate kambast, tema lühijutule ehitati üles kogu seriaal ning eks see andis juurde talle omast mustahuumori buusti mis lõpuks muutis jura seriaali täitsa tsillitavaks muuta.

Episoodid 10-13. Kolmes viimases läheb edasi vaid põhiliin ning asi on kohe poole huvitavam. Igatsorti prügikalast kelmid ning relvakangelased on asendunud karmide meestega kes keedavad ja müüvad meth´i ning ei lase noortel oksedel enesest kõrgemaks sirguda, vaid niidavad julmalt tinaga maha kõik mis ette jääb. Huumorit vähem, tapmist ja põnevust rohkem. Peategelane jäi ebasümpaatseks, lausrumalusi leidus nagu ennegi (eriti ajas närvi see CSI-tüüpi jama kus üks mees teeb kõigi korrakaitse ametkondade töö ära) ja laipasid oli ühe krimiseriaali sesooni peale liiga palju, kuid lõpuks lükati asi põnevalt käima ning eksperdid räägivad, et asi alles teises hooajas läheb käima. Vaatame-näeme! Justified oli meelelahutuslik loll seriaal. 3/5

Hillbilly redneck meth dealers.

Midnight Movies : From the Margin to the Mainstream

2011-12-23T16:38:00.000+02:00

Midnight Movies: From the Margin to the Mainstream - Stuart Samuels 2005

Kuus filmi mis muutsid seitsmekümnendatel tavavaataja käsitlust kinost, ehk Pink Flamingos, Eraserhead, Night of the Living Dead, El Topo, The Harder They Come, The Rocky Horror Picture Show. Samas pole võib-olla tavavaataja nii täpne määratlus, sest kõik kuus meistritööd linastusid NY öökinodes ning ega üks tavaline pere sinna homode, narkarite ja lõnguste sekka ikka ei sattunud, kuid kultuuriline löök oli nii võimas, et kaheksakümnendate alguseks olid mitmed teised sarnased filmid muutunud juba tavalise kino koostisosaks. Võiks siis öelda, et teed rajavad linalood mis vormisid vaataja käsitlust kinokunstist piisavalt, et see oli võimeline vastu võtma sarnaseid filme või samu teoseid päevastel seanssidel.

Filmid on muidugi head, kuid käesoleva dokumentaali mõistes vaid üks külg, millest teise loovad inimesed kes oma julguse ja pealehakkamisega asusid otsima veidrat kino ning kes oskasid seda vaatajale serveerida nii, et kasu said mõlemad - ühed kinoelamuse läbi ja teised majanduslikult. Seitsmekümnendatel kesköökinode äri õitses, omanäolisi linateoseid ei tulnud vaatama mitte ainult tööl pausi pidavad prostituudid ega unetud, vaid ka kogu kultuurikiht kes otsis uusi teravaid elamusi.

Öökinodest sai kohtumispaik kus ekraanil toimuva taustaks võis viina visata ja kanepit suitetada, ei mingeid lapsi ega lollpäid, sest esimesi ei lastud nii hilja välja ning teised pelgasid nii võõrastavat "paska" vaatama minna. Head ajad kinosaalides mis lõid kultusfilme, avardasid vaatajate fantaasiat ning aitasid kaasa žanrikino muutumisele meinstream levikinoks. Üks äraütlemata tore intervjueeritavate nostalgiast kantud meenutus kuldsesse friigikino aega. 4/5

Minul on El Topo nägemata ning natuke spoilerdati ette ära. Seetõttu võiks enne käesoleva doki vaatamist olla juba tuttav filmidega millest jutt käib.

Azumi 2 : Death or Love

2011-12-23T13:15:00.002+02:00

Azumi 2: Death or Love - Shûsuke Kaneko 2005

Azumi oli täitsa mõnus pulp-meelelahutus, ei ütle ühtegi halba sõna, igati lahe vaatamine. Seega oli ind järelosa vaadata suur, kuid kohe esimesed arvustused vaigistasid selle ja ni mööduski hea hulk aastaid enne kui ma ise pilgu peale panin. Võib-olla oleks tõesti esimese filmi tooreste mälestustega teine veelgi halvem tundunud, kuid nüüd jättis üsna korraliku videofilmi mulje. Seda siis mõistes, et oli hulga viletsam kui esimene, kuid meelelahutusliku jurana just selline paras vaatamine peale rasket tööpäeva. Suurt puudust tundsin aga värvikatest kõrvaltegelastest, sest kuigi ka siin oli püütud niinimetud omapäraseid võitlejaid mängu tuua, ei küündinud ükski neist Sephiroth´i meenutava androgüünse hulluse piiril heitleva Bijomaru või ahviliku Saru tasemele. Puudusid koomiksilikud isikupärased tegelaskujud, kuigi seiklus oli pea samal tasemel. 2/5

Stalaggh - Project Terror : A Visualization

2011-12-23T12:34:00.000+02:00

Stalaggh - Project Terror: A Visualization

01. Project Terror
02. Project Terror Recording
03. New Stalaggh track
04. Misanthropik Nihilistik Audio Terror 1
05. Misanthropik Nihilistik Audio Terror 2

Audiofailideni jõudes (aga ega siin suurt vahet pole, kas vaatad nn. videot või kuulad kergelt liikuva pildiga audiolisasid), taipasin järsku, et olen juba 45 minutit müra ja karjumist lasknud ning üsna valjult nii, et alt naabrid pidid kindlasti kuulma, kui nad kodus viibisid. Tavaliselt ma noise´i eriti valjult ei kuula, aga teab kuidas Stalaggh nii kõrva järele oli, et isegi ei mõistnudd vaiksemaks keerata. Ja ega keeranudki, lasin veel paarkümmend minutit luust ja lihast läbitungivaid karjeid ja kriipe-kraape kõllidest edasi. Tänud Rainile suurepärase kingi eest, olen nüüd maailmas üks viiekümnest kellel see rariteetne DVD on!

Filmiküsitlus - Ank Tharaphitast

2011-12-23T12:12:00.000+02:00

Tharaphita "Laukahaud" on minu arust üldse kõige parem pagan-metal lugu mis Maarjamaal loodud, sest suudab luua täiusliku harmoonia muusika ning teksti vahel, andes mõlema kaudu edasi lõputu ängi ja õuduse sügavust. Aga häid lugusid on neil veelgi, lausa mitu albumi ning EP täit ja kuigi vahepeal tehti üks kahvatum ingliskeelne "seiklus", on bänd ikka üdine ja eht eestlaslik sünge masendav metsarahva metal. Tharaphita järgmine kontsert toimub 30. detsembril Tapperis, minge ja pange silm-kõrv peale. Pettuda ei tule mingil juhul. Ja ärge mingil juhul unustaga kuulamast ka Sortsi EP-d "Made in Nightonia" kus Anki läbiraiuv vokaal ilmestab bläkimeistrite suurepärast muusikat.

Nimi: Ank
Bänd: Tharaphita
MySpace: Tharaphita
SoundCloud: Tharaphita
Facebook: Tharaphita
Reverbnation: Tharaphita

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Läbi aegade on eredamalt meelde jäänud järgnevad linateosed:
Angel Heart, The Silence of the Lambs, Psycho, Braveheart, 1408, Scent of a Woman, The Others.
Kindlasti on veel häid filme. Minu aktiivsus filmivaatajana sõltub palju ajahetke meeleoludest. Vahel vaatan 2-3 filmi päevas, teinekord ei vaata aga terve kuu jooksul ühtegi filmi.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Priit Pärna joonisfilmid taasavastasin hiljuti, Hotel E näiteks. Viimaste aastate filmidest on The Road siiamaani vist kõige mõjuvam olnud. Kinos sai aga viimati vaadatud filmi nimega Thor.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Hiljuti tuli Iron Maideni maania peale. Kõik nende plaadid said taas üle kuulatud, lisaks veel Dickinsoni soolokad ja Smithi ning Gersi meideni-välised tegemised.
Samas vahepeal sai seitsmekümnendate ja isegi veel vanema muusika lainel oldud, näiteks Jimmy Hendrix, Cream, Hawkwind, Steve Miller Band, Alice Cooper, Emerson, Lake and Palmer, Genesis jne.
Käesoleva aasta plaatidest on lemmikute hulgas:
Gods Tower- Steel Says Last, Burzum- From the Depths of Darkness, Oz- Burning Leather, Anthrax- Worship Music, Whitesnake- Forevermore, Pentagram- Last Rites
Hiljutistest avastustest metal-muusikas tooksin veel välja: Viter (carpathian folk metal), Falconer (folk power/heavy metal).

Tänud Ank!

Kaader filmist Angel Heart.

Edo Porn

2011-12-20T23:59:00.000+02:00

Hokusai manga - Kaneto Shindô 1981

Katsushika Hokusai nimi võib olla esmapilgul võõras, kuid tema loodud prindid nagu sari "36 vaaded Fuji mäest" või siis kurikuulus "Kalamehe naine" on kindlasti kõigile tuttavad. Minule vähemalt ning seetõttu hüppasin meelsasti eluloofilmi kallale ning nautisin südamest filmi esimest poolt. Nimelt esimest, sest teine oli otseses mõttes penskarite film ja kuigi (kire)teemad olid sealgi tõsised, ei suutnud ma ometigi välja kannatada kolmekümnendates näitlejaid kellele oli tehtud jube grimm, et nad näeksid välja nagu üheksakümnesed elu lõpul vanurid.

Natuke teavet pop-kunstniku, sest jaapani paarisajaaasta tagune Kostabi, ehk häbitu enesepromoja ja egokeiser Hokusai oli seda kõige tänapäevasemas mõttes, elust ning natuke paljast pinda ja koomikat. Palju kirgi, kuid liiga vähe kunsti. Lahedaid sajanditetaguseid pornograafe ja koomiksipoode, kuid vaid pealiskaudselt kuulsamate tööde valmimise demonstreerimist. 2,5/5

Kunstnik oma muusaga.

Imandra Lake - Vajun

2011-12-20T20:53:00.004+02:00

Imandra Lake - Vajun
Trash Can Dance 2011
TCD14 CDR-singel

1. Vajun (originaal versioon)
2. Vajun (instrumentaalne versioon)
3. Vajun (Manual remix)

Trash Can Dance´i jõulusingel on ilmunud! "Vajun" on mu lemmiklugu Imandra Lake´i repertuaarist ning ideed seda oma tibumärgi all singlina reliisida, küpses mu peas juba aasta tagasi. Lõpuks sai Rein Fuksiga käed löödud ning tulemus on valmis. "Vajun" oli lugu mis oma sünguse ning doomilikkusega meeldis ka mu mitmele black metalit nautivale sõbrale ning sellest kerkis ka idee teha kaanekujundus mis justkui Imandra Lake´i enda naturalistlike positiivsete looduspiltide paroodia, ehk siis nendele omane kujundus, kuid black metal võtmes. Samas on see muidugi ka bläkialbumite kaanekujunduste paroodia, kus ikka ja jälle need sünged metsad, kribuline logo ning klisheelikud gooti fondid. Logo joonistasin Imandra Lake´i jaoks ise, fotosid pakkusid lahkelt Kristjan Ait ning Marko Pütsep ning kujunduse viimistlemisel aitas, nagu alati, Rene13. DIY digipakk 350 grammisel kartongil, Verbatime´i proprinditud CDR ja kaante vahel värviline postkaart kasuliku infoga.

Müügiks vaid 20 plaati!

Plaadi hind 3,5 eurot. Postikulu 2,5 euro tavalise saatmise ning 3 eurot SmartPostiga kohaletoimetamise eest. Huvi korral võtke ühendust gtm242(ÄT)hot.ee. Head eesti muusikat ei ole kunagi liiast!

The Beheaded 1000 - The Executioner

2011-12-20T15:27:00.001+02:00

Qian ren zhan - Shan-hsi Ting 1993

Kamp röövleid on toodud timuka ette kes kõiki traditsioone, nii kobestikulisi kui vaimseid, silmas pidades neil pead otsast raiub. Lõpuks tassitakse kohale veel ka kamba pealik ja ootab tedagi sama saatus, kuigi röövligrupi ainus naisliige teeb kõik, et oma pealikku vabastada. Naine valetab end tööle timuka majapidamisse, et sedamoodi oma kättemaksuobjektile lähemal olla mõistmata oma kriminaalihinges, et timukas on vaid karistust täideviiv isik ning põhjused röövlite hukkumises peitus nende endi elusstiilis.

See minupoolne sisututvustus tundub paljastav, kuid tegelikkuises mitte, sest ühe lihtsa loo taha peidab end mitu keerukamat, millest suurim on vast wuxia elementidega filmi transformeerumine kummituslooks, koos kõigi sinna juurde kuuluvaga. Pean silmas neid mõnus-tobedaid eriefekte kus videograafikat ja pilditrikitamist segatakse animatsiooniga, lisades isegi näputäie kummimonstrumite demonstreerimist. Möögalegend muutub kummituste, põrguvaimude ning rahutute kooljate mängumaaks. Sama fantaasiarikas ja äge-mänguline nagu on vaimudega madistamine, on samuti draamalugu, ehk siis õnnetu naise ning temasse veelgi õnnetumalt armunud ohvitseri kõrvalliin. Silla all toimuv stseen kus timuka ees ohvitser ning naine oma hingesid avavad, on üks traagilisemaid filmimomente mida mu silmad sel aastal näinud on. Film on kurb, koomiline ning vapustavalt ägedate eriefektimölludega. Lõpp on sellel mitmekihilisel lool super meistriklass.

Shaw Brothersil on siiani keeruline end mu eelarvamuste valli ees välja vabandada, kuigi käesolev on vist juba kümnes linalugu mis lõhub seda rasket müüri. Stampne SB kinolugu on kung-fu film mida tinglikult võiks nimetada klassikaliseks ning mis pakub ohtralt tobedate dekoratsioonidega stuudiopinda, ühest-samast riidelaost hangitud rõivaid, muutumatut juuksemoodi ning üsnagi sarnaseid lugusid. Eelarvamus ütleb, et oled näinud kolme Shaw Brothers´i martial arts märulit, järelikult oled näinud neid kõiki. Nüüdseks tean, et sealt on tulnud ka väga erinäolisi meistritöid ja käesolev on üks neist, kuid kinnistunud arusaamad segavad mind siiani. 5/5

Mitmel viisil lendavad pead ning kummitusäblikud - no faking lahe ju!

2011 kauneim kodumaine muusikaplaat

2011-12-19T15:33:00.004+02:00

Digitaalne muusikaostmine on moes - lähed netti, valid sobiva plaadi, kannad mingi summa üle ja saad mp3 või mõnes muus formaadis failid kätte. Või hangid muusika šveitsi moodi. Kuulata saad igal juhul, aga millest ilma jääd, on kaanekujundused. Valisin siis oma maitsele toetudes välja 7 kohalikku reliisi mis on just kena kujundusega silma jäänud ja palun teil kallid blogilugejad hääletada ( ülal päremal küljel on poll) neist meelepärasem. Muidugi ei salga tõtt, et Trash Can Dance´i reliisid need kõige kenamad on, kuid seekord palun teil teha valik all järgnevate kenade plaadikujunduste vahel. Kahjuks ei ole mul presenteerida Tolmunud Mesipuu/Zahir split sseitsmetollist, kuna viimase puhul arvati, et minu fotografeerimisoskus ei ole piisavalt tasemel sellise kujunduspärli kõikide nüanside väljatoomiseks. Ja muidugi on kahju, et siit puudub Fuck Yuo I Am a Robot´i ultra-limiteeritud füüsiline heikandja.

1. Mantra Gora - Haldjatants

1,4 millimeetrine paks must kartong kuhu peale on kantud siiditrükk, kaane värvitoonid plaatidel vahelduvad, andes igale plaadile audentse tooni. Minu plaadil siis vastavalt roosa, kollane ja lilla. Digipaki sisekaane külge kleebitud tasku kus sees käsitsi niidiga köidetud ja siiditrükis (must mustal) kaantega buklett laulusõnade ning infoga.

2. Spinningwheels Drive Band - 100% Totally Free Ringtones

Tavalise digipaki stantsiga välja lastud, kuid konkreetse selge kujundusega. Paar sõna lisainfot bändi kohta ei oleks paha teiud, kuid vast eestlastele ütleb ka nimi Rainer Jancis juba kõik.

3. EDASI - Prehistoric Relaxation

Süsimustaks värvitud karp kus sees lumivalgeks (kinni värvitud ka aken kust näeks muidu lindi liikumist poolidel) värvitud helikassett punase kleebisega. Kassett on minigrip kilekotis millel kleebis gorilla pea pildi ja bändi logoga.

4. Shelton San - Well-Behaved

Tagasihoidlik must kujundus mis väga sobilikult kasutab ära vana klassikalist musta trayga CD karpi. Tagakaan ilma kirjadeta, esikaanel vaid vajalik info ning siseleht-postril kõik muu teave. Ise oleksin eelistanud, et laulu nimesid vaadates ei peaks iga kord niinimetatud postrit välja kiskuma, sest kasutatud 100 grammine paber hakkab varsti nurkadest narmendama, kuid muidu mulle see lihtne ja otsene kujundus meeldib.

5. Thou Shell of Death - The Forest of Shadows

Valge siiditrükiga must massiivne puitkarp kus sees valges prindiga ümbrikus CD, väike poster ning tagi käiesele õmmeldav patch bändi logoga. Eelmise aasta lõpus ilmus sama plaadi demoversioon mis oli purpurpunases puitkarbis.

6. Toatuur 2

Kogumikplaat mille kontseptsiooni järgi on kaanepostril kõigi artistide lemmikesemed. Pstrit on võimalik kokku murda kuute eri viisi ning tänu sellele ilmus plaat kuue erineva kaanekujundusega. Endal kahjuks plaati veel ei ole, seetõttu näppasin pildid netist.

7. Tallinn Daggers - Like A Diamond

Tallinn Daggers on osanud hoida oma minimalistlikku esteetiliselt kaunist kujundust läbi kõigi reliiside. Klaassikaline valge tray oranži CD-ga, poster vaheleht ning eriti armsalt mõjuv tagakaas mis inspireeritud postkaardist.

Valige palun oma lemmik kõrval asuvast küsitlusest mis kestab 2 nädalat. Valida saab mitu vastusevarianti korraga. Kingituse vastajatele seekord ei jaga, vaid ütlen lihtsalt Aitäh! ---------------------->

Margin Call

2011-12-17T00:44:00.002+02:00

Margin Call - J.C. Chandor 2011

Muinasjuttudes on tihti nii, et aitad härjapõlvlast ja saad vaevatasuks kirstutäie kulda. Siin on aga selline nipp, et ei tohi minna liiga ahneks, sest vastasel juhul muutuvad kuldrahad kolletunud kaselehtedeks ja oledki varandusest ilma. Ahnus on aga muidugi sees kohe kui silm kulda näeb, see on juba inimese loomuses ning selle vastu ei saa ja siin aitab vaid üks nipp. Tuleb püüda ahnust väheke talitseda ning joosta kullaga koheselt kauplustesse, loopida seda sinna ja tänna, vahetaa viimanegi kullakübe materiaalsete väärtuste vastu, püüdes enne, kui härjapõlvlane teada saab, kokku ahnitseda võimalikult palju kraami. Peagi muutub kuld väärtusetuks lehepuruks, aga sinu käes kulda enam ei ole, sinul on autod, majad ning rariteetsed Depeche Mode´i vinüülid ning sul on sügavalt pohhui, et kulla asemel on kaubitsejate taskupõhjas sodi. Sina müüd asju vaikselt maha, tõsi küll väikese kahjumiga, kuid see on ikka parem kui mittemidagi, ja elad nagu miška, samal ajal kui sinule tavaari müünud tegelased virelevad majandusliku tagasilöögi käes. Muidugi võib härjapõlvlane olla ilge munn ja tulla sulle veel koju mingit jama korraldama, kuid valdavalt rahulduvad nad kulla kaselehtedeks (või kitsepabulateks) muutmisega ning asi tahe. See väike risk tasub võtmist ja sellest kõigest käesolev film rääkiski. 4/5

Jookse, osta ja vaheta enne kui hilja!

The Undertaker

2011-12-17T00:18:00.000+02:00

The Undertaker - Franco Steffanino 1988

Nekrofiilist surnumatjal on igav, tööd eriti pole ja järelikult ka sekspartnereid ning seetõttu asub mees ise laipu juurde tootma. Exploitation-horror mis ei püüdnudki odavusest varjates äge olla, vaid jäi rohkem filmitegijate pullitamiseks, kes teadsid hästi, et kui korralikku asja ei saa, siis tuleb lollitada, et lõbusam oleks. Verest rohkem näitas aeroobikatrennis käivaid tüdrukuid ning killimisi asendasid tisside näitamised. Kõige rohkem meeldus mulle filmis aga see, et vähemalt kuuendiku jagu näidati hoopis Roger Cormani produtseeritud filme, sest need meeldivad peategelasele. Vähemalt sellisena on asi stsenaariumi sisse kirjutatud, tegelikkuses aga venitati nii filmi pikemaks ning muidu tuleksid juba tunniga lõputiitrid ette. Lõpp ise oli muidugi samuti üsna veider. 2,5/5

Morgi keldris ja koolitunnis.

The Jesus And Mary Chain - Psychocandy

2011-12-15T14:40:00.000+02:00

PROMO VIDEOS
.
1. Never Understand
2. You Trip Me Up
3. Just Like Honey
.
TV APPEARANCES
.
4. In A Hole - Old Grey Whistle Test, BBC, 12th March 1985
5. Riot at North London Polytechnic - 15th March 1985
6. Interview - VRT Belgium, 17th March 1985
7. Never Understand - VRT Belgium, 17th March 1985
8. Just Like Honey - Live on the Tube, Channel 4, 11th October 1985
9. Inside Me - Live on the Tube, Channel 4, 11th October 1985

VHS-il on The Jesus And Mary Chain´i videot varem ilmunud, kuid mitte DVD-lt. No vähemalt mitte ametlikult, sest ripitud bootleg on küll ringlemas. Nüüd siis lõpuks on bänd (või ütleme ausalt, et plaadifitrma) seda teinud, kuid kahjuks mitte complete videographina, vaid plaadi deluxe re-reliisidele lisaks pandud DVD-del, kus iga plaadi videod eraldi ning boonuseks rariteetsemat arhiivimaterjali. Selle hulgas London Polytechnic´u konsaklipid kus aasta 1985 paljaste rindkerede ning tanksaabastega indiescene tüüpid loopisid pudeleid ja lõhkusid lavatehnikat ning bändi mäng ja saund oli selline, et Ivo Linna sõnad võiksid isegi täkkesse minna.

Handsome Siblings

2011-12-15T14:26:00.000+02:00

Jue dai shuang jiao - Eric Tsang 1992

Virisev võimukas naine oli perobleemiks juba muistses hiinas. Üks selline võttis nõuks hävitada valesüüdistusele põhinedes röövlijõugu "Kümme bandiiti", kuid süütute kelmide kaitseks astus välja naise mõõgamehest abikaasa. Alul loobiti sõnu, siis tehti kiire abielulahtus ning minut hiljem ristasid endised abikaasad relvi ja kung-fu oskusi. Kaheksateist aastat hiljem aga kohtusid võitlustandril endiste kaasade poeg ning naise võetud kasutütar. Viimast oli kasvatatud poisine, kandis meesterõivaid ning peksis kampu laiali, aga ometigi tuksus temagi rinnas süda mis kasuvenna meelitustest õrnaks muutus.

Peaks ükspäev wuxia filmidest pikema postituse tegema, sellise "kogu tõde wuxiast" stiilis, kus toon välja pikema loetelu žanritunnustest ning tosinkond oma lemmikut sellest väikesest kinonišist. Üks kaheteistkümnest on ka käesolev film, mida võiks võtta kui wuxia aabitsat, sest valdav enamus žanrit iseloomustavaid elemente on siin kenasti esil. Eriti kohe aga tegi mu meele rõõmsaks wuxiale nii omane, kuid mitte igast filmist leitav cross-dressing ja nokunaljad, millest viimane läks peale homode pilamise veel ka sodoomiani välja. Ja muidugi ei puudunud hästi seatud võitluskoreograafia ning imearmas romantika mille õnnestumise eest peab tänama nukker-leebet Brigitte Lin´i. Isegi Andy Lau oli väljakannatatav, võiks isegi öelda, et muhe oma mesikeelse suli (taas üks wuxia žanri raudtegelasi) rollis. HK traadikino kuldaja film, suurepärane ja väga žanrikeskne mõõga ja naljatükk. 4/5

HK actionprintsessid Sharla Cheung ja Brigitte Lin.

Filmiküsitlus - Margus Naaber Malevast

2011-12-15T11:08:00.000+02:00

Maleva debüütplaat oli minu jaoks üllatus. Eesti (underground) muusika kollektsionäärina sai plaat ostetud ilma suurte eelarvamusteta, netist olin paari-kolme lugu kuulanud ja need meeldisid, kuid käed taeva poole fännamisest oli asi kaugel. Pealegi peletas natuke eemale see ürgse eestlaslikkuse ja pagansõdalaste teema, sest eks seda ole juba nii mitme bändi poolt pakutud, kuid juba paari kuulamiskorraga haakis nende thrashisegune metal end hinge külge ja just tänu tugevale maalähedasele fiilile. Ei mingit trikitamist ega popilikkust, vaid vana hea udjamine ning väga kaasahaaravate seadetega. Maleva "Hingemaa" on üks minu kahekümnest aastal 2011 ilmunud lemmikalbumist.

Nimi: Margus Naaber
Bänd: Maleva
Koduleht: Maleva
MySpace: Maleva
FaceBook: Maleva

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Olgu kohe esimese asjana öeldud, et ma olen ikka väga nadi filmisõber. Kinos olen käinud elus kokku vb 4-5 korda ja ka televiisorist/arvutist satun filme nägema üsna harva. Siiski võib üks hea kunsttükk ka minul keha korralikult võdisema panna. Laias laastus meeldivad mulle ajaloolised (veel parem ajaloolised sõjafilmid nagu Braveheart jne) ja sellised, kus on koos paras annus absurdi ja mõnusat igapäevarealismi. Seda viimast olen märganud eelkõige Soome filmides.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Sattusin puhtjuhuslikult telekast nägema filmi nimega Rubber. Seal siis autorehv möllas ja tegi tegusid. Ja elamus oli see minu jaoks seepärast, et ma polnud vist kunagi varem näinud nii absurdset asja. Nagu mis mõttes? Lõpuni ma paraku filmi ei vaadanud kuna aeg oli hiline. Aga rezissöörile annaks küll fantaasia eest 10/10.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Lähen kergema vastupanu teed ja laon lihtsalt välja oma uued ja vanad lemmikud mida ikka aegajalt kuulama juhtun ja seega julgelt ka teistele soovitan:

Exodus, Slayer, Metallica, Sodom, Kreator, Testament, Heathen, Skyforger, W.A.S.P, Swallow The Sun, Sentenced, Poisonblack, Anathema, Katatonia, Paradise Lost, Where Angels Suffer, Hardcore Superstar, Children Of Bodom, SOAD, Mokoma, The Offspring, Metsatöll, Loits, Tharaphita jne

Tänan Margus!

Kaader filmist Rubber.

The Navigator : A Mediaeval Odyssey

2011-12-13T00:31:00.000+02:00

The Navigator: A Mediaeval Odyssey - Vincent Ward 1988

Inglismaa 1343. Kuuldused levivast katkust on jõudnud isegi ääremaal asuvasse vaesesse külla ning külvavad selle elanikes hirmu. Noor poiss veenam külaelanikke oma nägemuste paikapidavuses ning tema juhendamisel asuvad mõned külaelanikud kohalikus kaevanduses murdma teed maapõue suunas. Lõpuks raituakse graniidi sisse auk, ronitakse sealt läbi tunnelisse mis lõppeb raudredeliga ning tõstakse pinnale, et jõuda...tänapäeva Auckland´i. Ajarändurid ei asu niisama ringi passima, ega uut veidrat maailma uudistama, vaid asuvad tegutsema poisi visioonile tuginedes, sest külaelanike elu ootab päästmist.

Nägin filmi aastal 1989 ja siis lõi see mind ikka täitsa pahviks. Kujutage ette, vaatad karmi karust musvalget filmi keskajast ja järsku liigutakse sealt edasi värvikirevasse Uus-Meremaa suurlinna ellu, lisaks veel sümboolikat, mitmeti mõistetavaid situatsioone, vaataja teadmatusse jätmist selge sirge loo lutustamisel ning lõpuks veel vastikult julm lõpp. Ahmisin kohe õhku. Nüüd aastaid hiljem taas kohtudes enam hinge kinni ei löönud, kuid meeldis ikka veel, kuigi tunne ütles, et oma aja linalugu ning kui valmimisaastaks oleks 2010, siis vajuks mitmete samalaadsete müstiliste lugude varju. 4/5

Selgeltnägemisvõimega Griffin.

Elite Squad 2: The Enemy Within

2011-12-11T15:51:00.000+02:00

Tropa de Elite 2 - O Inimigo Agora É Outro - José Padilha 2010

Ma olin järsku nagu tüdinenud sellest brasiilia korruptsioonist. Vaatad fimi ja saad aru kui perses kõik on, aga samas ka nii tüütu seda kõike taaskord kuulda-näha, justkui ei jõua enam. Ootasin siis, et politsejaoskonna ja linnavalitsuse koridoride asemel keeratakse kitsastele slummitänavatele ning selle asemel, et projektidele tindiga allkirju anda, hakatakse pättidele tinaga pookstaave rinna peale vedama, aga seda võmmid versus pätid direct actionit oli napilt. Järjeosana muidugi sobis, sai ju esimeses filmis juba tänavatasandit tutvustatud ning õige lüke, et nüüd astuti prügigala juurest suuremaid saakloomi demonstreerima ning ka tegelaste areng oli täppis, kuid ikkagi läks meel natuke mõruks ja seda just situatsioonis kus olin paar kuud tagasi hõisanud, et poliitilist politseikorruptsiooni paljastavad filmid on need kõige paremad tänapäeva põnevikud. 4/5

Thriller muidugi, aga peategelaste isiklike pereliikmete kaasamine, et asjale dramaatilisust ja traagikat lisada, oli minu jaoks odav lüke.

OK!?

2011-12-11T15:32:00.000+02:00

Filmiküsitlus - Lunastaja, ehk Kennet Kaare

2011-12-11T15:03:00.000+02:00

Seente (sala)elust rääkiva Morgue's Last Choice´iga tegin esmatutvust alles aasta tagasi kui asusin uurima mu kogumikplaate üsna kriitiliselt hinnanud Kenneti enese muusikalisi saavutusi. Olin meeldivalt üllatunud nii Morgue's Last Choice loomingust, kui hiljem muusiku käest saadud teiste projektide helilisest küljest, kus leidub nii mitmeidki originaalseid momente ning tõelisest sügavalt kriipivaid saunde. Morgue's Last Choice album "Killer Fungus" on siiani üks mu suuri lemmikuid ja pean seda viimase paarikümne aasta jooksul eestis ilmunud novaatorlike albumite paremikku kuuluvaks. Hiljuti ilnus bändil split kassett koos EDASI-ga ning sellele peaks samuti kõrva peale saama.

Nimi: Lunastaja alias Kennet Kaare
Bänd: Morgue's Last Choice, Verised Naised, Grafenberg Spot (+ mõned varibändid)
Koduleht: Morgue's Last Choice
MySpace: Morgue's Last Choice
SoundCloud: Kennet Kaare

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Kahtlemata on juba lapsepõlvest saati üks mu suurimaid lemmikuid ja oluline inspiratsiooniallikas nukuklassika Operaator Kõps Seeneriigis. Sinna kõrvale sobiks mainida veel Faces of Death (1978?), millest samuti leidnud märkimisväärselt materjali, mida oma loomingus kasutada.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Mu praegune elu ongi üks suur 4D filmielamus reaalajas. Päevasel ajal toimub Kafka Protsessi pidev ekraniseering, öised tunnid veedan enamasti Lovecraftiliku dokumentaaltõlgenduste saatel. Sellise päriskino kõrvalt ei ole väga igatsust kuhugi kinosaali lisaelamusi ammutama minna. Reaalselt käisin viimati vist kinos ca kolm-neli aastat tagasi, kui coca-cola ja populaarse maisi taustaks Kesköist Liharongi (The Midnight Meat Train) ja Udu (The Mist) näidati.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

See lõppev aasta on ikka üpriski mage olnud. Muidugi pole ka väga jõudnud end kõige uuega kursis hoida aga tuleb tunnistada, et juba kolmandat aastat jutti võtab minu jaoks parima albumi tiitli enda valdusesse Burzum (From the Depths of Darkness). Selle mehe muusikaline tegevus läheb mulle nii kohutavalt hinge, et isegi, kui mõni reliis tuleb Burzumi kohta keskpärane, on kõige muuga võrreldes lihtsalt suurepärane. Positiivseks üllatuseks oli ka My Dying Bride'i The Barghest O'Whitby EP - ajarännak tagasi 92 aastasse.
Kindlasti julgeks mittesoovitada Heraldi viimast videohitti Amanita, mis lausa mõnitab korralikke mükometalliste!

Tänan Kennet!

Kaader multifilmist Operaator Kõps Seeneriigis.

God of Gamblers

2011-12-11T14:41:00.000+02:00

Du shen - Jing Wong 1989

Yun-Fat Chow näitlejatalent tuleb siinses filmis kõige paremini esile. Muidu ikka selline cool tüüp või muhe tüüp, aga siin sai ta piisavalt mõlemas rollis olla, nii külma kaalutleva ning relvakäsitlemisoskustega mängur, kui ka topakas komöödianäitleja. Lausa lust oli teda siin vaadata, teine HK kino staar Andy Lau lausa kahvatus, ega pääsenud üldse esile. God of Gamblers ise on korralik meelelahutusfil mis segab kokku natuke põnevust, komöödiat ning actionit, jätmata samuti välja romantilist liini. Väheke liiga pikk ning lapsik, kuid selle võib andestada. Kunagi sai vaadatud veel mitu järjeosa, kuid nüüd rahuldun põhifilmi taasnägemisega ning teisi kaardilauanipitamist näitavaid linalugusid kavva võtta ei kavatse. 3,5/5

Mängurite kuningas.

Krautrock... And Beyond 2

2011-12-11T14:09:00.000+02:00

01. DIES IRAE: Trip (1971)
02. POPOL VUH: Bettina (1971)
03. ET CETERA: Jam Session (1971)
04. KRAFTWERK: Ruckstoß-Gondoliere (1971)
05. BRÖSELMASCHINE: Light Flight (1971)
06. FRUMPY: How The Gypsy Was Born (1971)
07. EPITAPH: Early Morning (1971)
08. HÖLDERLIN: Requiem Für Einen Wicht (1971)
09. EPITAPH: Stop, Look & Listen (1972)
10. FRUMPY: Goin' To The Country (1972)
11. SUBJECT ESQUIRE: Grass (1973)
12. POPOL VUH: Kyrie (1973)
13. KIN PING MEH: Sunday Morning Eve (1973)
14. TRITONUS: Untitled (1973)
15. SCORPIONS: This Is My Song (1973)
16. KLAUS DOLDINGER'S PASSPORT: Schirokko (1973)

Mul vis ühe eelmise Karautrocki kogumikuga oli sama lugu, et esimene disk sisaldas puhast kulda ja teise peale olid sattunud need kõige imalamad tilu-lilud. Eks muidugi oli siin samuti pärle, kuid need juba vanasemast tuttavad ja uusi huvitavaid avastusi teha ei saanud. Eks panen siis lootuse kolmandale diskile. Või siis neljandale.

Thunderheart

2011-12-11T13:58:00.000+02:00

Thunderheart - Michael Apted 1992

Viimati vaatasin Thundreheart´i nii ammu, et isegi ei teadnud veel kes on filmis Jimmy Looks Twice´i nimeliast aktivisti mängiv John Trudell. Film meeldis aga mulle siis ja meeldib siiani, kuigi nüüd märkas mu silm ebakõlasid mis varasematel kordadel silma ei hakanud. Filmi terviklikkus kannatas selle all, et kokku oli proovitud sobitada kolm erinevat tegevusliini. Seitsmekümnendate reservaatide sisesed konfliktid milles põrkusid kokku indiaanipoliitika stagnatsioon ning tõusvas eneseteadlikud rahvuslikud aated ja naasmine niinimetatud juurte juurde. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alul esile kerkinud skandaalid kus reservaatides või nende vahhetus lägheduses kaevandati uraaniumi või heideti peideti sinna toksilisi jäätmeid, mõlemal juhul tõusid indiaanlaste risk nakatuda haigustesse ning saada sünnist kaasa mõni tervisedefekt. Ja kolmandaks oli loossse punutud klassikaline new age muinasjutt kõiketeadvast pühamehest ning reservaadi üldisest spirituaalsest atmosfäärist, justkui oleks see maailma perseauk (Pine Ridge) koht kus automaatselt hakkad vaime ja teispoolsuse sõnumitoojaid nägema. Pigem siis koht kus mürgitatud vee joomine vallandab kaua varjus püsinud skisofreenia.

Püüd kombineerida kõike kolme liini ühte filmi oli liiga palju. Kaks veel, näiteks lavastaja versioon Oglala intsidendist ja Pine Ridge´i sõjast traditsionalistide ning reservaadi juhtkonna vahel segatuna müstikaga või siis loodusreaostuse ja müstikaga, kuid kogu kompott oli veits naeruväärne, võttes seega nii ühelt kui teiselt tõsiselt teemalt usutavust. Aga film oli ikkagi mõnus. 3,5/5

Kolm kanget meest mõrva lahendamas.

Filmiküsitlus - Kristi Karro Deathcats´ist

2011-12-10T12:02:00.000+02:00

Oli kunagi selline bänd nagu Nevesis. Vist on siiani, aga enam ei huvita. Aeg kulges sellest lihtsalt mööda, sest kolm aastat plaati oodata on minu jaoks liiga kaua ning kuigi live´is on neid lahe näha, ei anna see mulle lõpuks midagi, on need esinemisedki ju kõik sarnaselt head, kinnihaarata aga millestki ei lase. Seega oli mul suur rõõm kuulda, et nooruke Deathcats liigub pidevalt kontserte andes vaikselt reliisi poole, tuleb sellest siis täispikk või EP jagu materjali, ei oma tähtsust. Vähemalt tuleb midagi mida ma omada tahan, kuulata soovin ning tõenäoliselt ka sõbrale kingiksin, sest esialgsed demod ja neid aitava isiku muusikamaitse on piisavaks kinnituseks, et see reliis võib rokkida minu jaoks kuhjaga täis just selle lahtri mida Nevesis pole siiani täita suutud. Deatcats´i puhul räägitakse hype´ist ning tsikkidebändist ja loobitakse sõnu nagu garaažrock, kuid leibeldused jäävad kindlasti teisejärguliseks lõpliku produkti, kui hea tunde ja oskuslike seadete-saundidega rockiplaadi ees, on seal siis pillimängijateks kena välimusega tüdrukud, kiidetakse seda põhjendamatult või püüab mõni neid (vägisi) muusikaliselt kuhugi stiilitäpselt paigutada.

Nimi: Kristi Karro
Bänd: Deathcats
FaceBook: Deathcats
MySpace: Deathcats

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Ma vaatan filme peaaegu eranditult kinos, seega mingeid eriti lahedaid underground šedöövreid soovitada ei oska, aga praegu on lemmikfilmid Aronofsky „Black Swan“ ja Takita „The Departures“ (Okuribito originaalkeeles, vaatasin järgi). Esimene jooksis selle aasta alguses kinodes ja räägib täiuslikkuse all murduvast ülipüüdlikust balletitantsijast (Natalie Portman jee) ning see meeldiski mulle tohutult just peaosatäitja näitlejatöö (ja natuke ikka teiste ka) pärast, mis oli väga väljapoole, haavatav ja ilus. : D

Teine film on jaapani oma ning nägin seda eelmisel aastal (võib-olla üleeelmisel) armastusfilmidefestivalil Tartuff. Räägib pühendunud tšellistist, kes kaotab töö ning asub tegelema surnute ärasaatmisega, mis on nii morbiidne ja elukauge, aga õnneks lõpuks jõuab ta oma elus (ning ka teiste eludes) tänu sellele mingitele lahendustele.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

HARRY POTTER!!!

Ei, tegelikult võiks veel esile tuua ühe mageda õuduka „Piranha“ (Alexandre Aja), mida mingitel unustatud põhjustel näidati augustis öösel Vanemuise ringauditooriumis, ning mis oli nii klišee, mage, rõve, võlts, et see oli hea. Hiljem jõudsime vist tõdemusele, et kogu klišeelikkus oli taotluslik, mis natukene vähendas esmast WOW-efekti. Aga sisu selles, et maalihke tõttu pääseb maa seest välja kari väga rõvedaid inimsööja-piraajasid, kes asuvad kevadvaheajaks järve äärde pidutsema tulnud noori maha nottima. Verd, murdunud kehaosi ja soolikaid lendas pea igal minutil.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Üks mu sõber on välja pakkunud, et kõikidel maailma tervisehädadel on üks põhjus – ei kuulata piisavalt funki. See on nii äge mõte, et ma pean sellega nõus olema. Artistisoovituseks minu kui bassimängija poolt muidugi BOOTSY COLLINS.

Tänan Kristi!

Kaader filmist Piraaja.

Cowboys & Aliens

2011-12-10T11:21:00.000+02:00

Cowboys & Aliens - Jon Favreau 2011

Western kus võideldakse tulnukatega - no mis võiks veel ägedam olla? Vähesed asjad, kuid kahjuks mitte selle filmi puhul. Cowboys & Aliens oli nii isikupäratu junn, ei western ega õige tulnukafilm, vaid justkui Sci-Fi Channeli telelavastus, selline kolm korda telkus ja siis otse DVD-le käkk, mida on küll üsna mõnus väsinuna vaadata, kuid külaliste ees masinasse ei topi. Käesolevalt filmilt sai aga oodatud enamat kui telekäkk ning seega on pettumus suurem. Mõte ei ole paha (näiteks Tremors kauboidemaailmaas oli ju täitsa OK), aga teostus on nii kuradi hale, et vägisi kiskus vihale. Põhimõtteliselt oli ju Battle LA sarnane, kuid seal vähemalt direct action töötas ning tulnukad polnud sellised pussy´d ja indiaanlasi vibudega hi-tech kosmosetsivilisatsiooni maha nottima ei saabunud. 1/5

Ковбои против пришельцев.

Coca-Cola Plazas ning Solarises uus 3-D põnevik

2011-12-10T11:08:00.001+02:00

Filmiküsitlus - Kaido Paapstel Galvanic Elephants´ist

2011-12-09T16:30:00.002+02:00

Galvanic Elephants´il on minu jaoks harukordne võime meelest minna. Bänd mulle väga meeldib ja tõden seda iga kord kui "B-side EP" taas muusikafailide folderist üles leian ja mängima panen, kuid kunagi ei tule mul mõttesegi ekstra selle plaadi pärast winamp´i käivitada, vaid alati satub see teiste mõnusate artistide vahel sobrades juhuslikult mu silmade ette. Samuti nagu ei ole mul kunagi meelde tulnud bändi sõpradele jutu sees kiita või seda varem blogis mainida. Nüüd parandan selle vea, avaldades filmiküsitluse sarjas Kaido filmilemmikud. Avaldan kohe, enne kui taas meelest läheb. Müstika!

Nimi: Kaido Paapstel
Bänd: Galvanic Elephants
Koduleht: Galvanic Elephants
SoundCloud: Galvanic Elephants
Facebook: Galvanic Elephants

"B-Side EP" download - kuulake ja nautige!

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Filme vaatan tihti ajastute kaupa, mistõttu jääb kestvam mälestus pigem filmiajaloo perioodist, kui selle üksiksündmustest. Itaalia neorealismeesotsas De Sica (Ladri di biciclette, Umberto D.) ja Felliniga (La Strada) ning sellest tugevalt mõjutatud French New Wave Truffaut'(The 400 Blows)ning Godard'iga (Breathless, Contempt) on ilmselt mälestamisväärsed.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud briti tänavakunstnik Banksy dokumentaal "Exit Through the Gift Shop". Filmi taustainfo on pool elamusest.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimane plaat, mida otsast lõpuni kuulasin, oli Justice'i "Audio, Video, Disco". Halb ei olnud.

Tänan Kaido!

Kaader filmist Jalgrattavargad.

The Gits

2011-12-09T01:30:00.000+02:00

The Gits - Kerri O'Kane 2005

Bändis The Gits oli neli liiget, kuid sõna saavad ainult kolm. Lauljannat ei kusagil ning otse loomulikult paneb see pea tööle suunas, et OD. Loodad veel, et järsku tõesti selline äge tüdruk, et lihtsalt ei taha tema enda bändist pajatavas dokfilmis sõnagi öelda, kuid panuse teed ikka üledoosi kaardile. No umbes nii läkski, mitte küll dope ja taeva, aga traagiliselt lõppes ta elutee igal juhul ning kui tavalised bändijutud räägitud ning surm vaatajani toodud, liigutakse veel pool tunnikest radadel, et mis juhtus ja miks juhtus. Kuigi bänd oli mulle poolenisti tundmatu ning ei meenu isegi uduselt, mis seose läbi sai see film hangitud, siis ometigi suutis nii nene muusika kui bändi lauljanna saatus piisavalt kaasa tõmmata ning emotsionaalselt puudutada. 3,5/5

The Gits.

Filmiküsitlus - Jaak Cunt Carnage´ist

2011-12-07T00:12:00.000+02:00

Alustan peale poole aastast pausi taas populaarse muusikaküsitluse sarjaga, kus uurin mind inspireerinud muusikutelt nende filmieelistusi. Esimesena vastas Jaak Jõhvis tegutsevast grindcore (või mystical depressive goregrind nagu nad ise ütlevad) bändist Cunt Carnage. Kirjutasin minagi nende debüüt EP-st paar sõna ning kiire netiotsing näitab, et kiidusõnu on tulnud igast maailma nurgast. Isegi Raul Saaremets, kes muidu eesti muusika suhtes üsna reserveeritud, lasi omakandi poiste mitut lugu Vibratsiooni saates.

Nimi: Jaak
Bänd: Cunt Carnage
FaceBook: Cunt Carnage
MySpace: Cunt Carnage
SoundCloud: Cunt Carnage
Download: Cunt Carnage - World Cock EP

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Hindan väga vene kinoklassiku Andrei Tarkovski filme, eriti tema kuulsaim teos "Stalker". Lisaks nendele ka idanaabrite kinoklassika "Brat" ja "Brat 2". Vastukaaluks tuleb meelde "Clerks" oma sügavamõttelise absurdihuumoriga ning "This is England", mõlemat võin iga lühikese aja tagant uuesti vaadata.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimane film millele keskendusin oli "Hobo with a shotgun". Verine, kohati jabur kuid samas positiivse (?) alatooniga, küllap oleks kõige õigem öelda selle kohta vaese mehe Tarantino. Igatahes hea antidepressant argipäevaõhtuteks.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen läbi mänginud Riho Sibula plaate, tema uut "Kahemehesaagi" julgeksin kindlasti soovitada. Sekka Sven Grünbergi. Mängides siiski kolemetalli grupis märgin ära, et pimedale ajale omaste melanhoolsete mustmetalli esindajate vahele on ka Cock and ball torture'i gruuvi ja grindi sisaldavad lugulaulud viimasel nädalal winampi ära eksinud. Eelpoolnimetatud on vast viimase seitsme päeva melomaaniseikluste kirkaimad palad.

Tänan Jaak!

Kaader filmist Brat.

Bodyworld

2011-12-06T21:34:00.000+02:00

Dash Shaw - Bodyworld
Pantheon 2010

Tänud Fushile võrratu sünnipäevakingi eest! Ütlen kohe alguseks ära, et lõpp oleks võinud suurema jumakaga käia, kuid egas see halb olnud, vaid vast isegi koomiksile sobilik. Algus aga oli hea ja keskpaik nii freaky, et ei kannatanud üle paarikümne lehe korraga lugeda, kange kraam, ajab veel endal pea sassi. Kanget kraami popsutasid ka koomiksi peategelased, eriti tuleviku koolilinna saabub professor kelle erialaks on reisida maailma eri paigus ning katsetada enese peal uusi avastatud hallutsinogeenseid taimi. Mees kannab veel kohvris kaasas kõiki tavapäraseid narkootikume ning läidab ühe sigareti teise järel, uued ja huvitavad droogid on lihtsalt lisa mehe enesehävituslikule narkotarbimisele.

Koolilinnak oli seni elanud vaikset elu - õpilased tegelesid oma armuprobleemidega ning õpetajad peletasid igavust oodates oma rüütlit valgel hobusel. Kinnine väike kohakene kuhu raketina sajab sisse armunäljas suitsiidne rändprofessor ning lööb segi kõigi elud. Kui segi, seda saab alles koomksilehtedelt imestada, sest kui mängu tuleb senitundmatu popsutaim, ei ole enam miski endine. USA indiekoomiksile omasele pisidetailidel peatumine, suurepärane stooritelling ning kogu mix, ehk kolledžilugude ja narko deep-trippimise sidumine, iseenesest juba oli kiitust väärt. Mõnus raske dope.

The Macabre Case of Prompiram

2011-12-06T13:43:00.001+02:00

Keunbab prompiram - Manop Udomdej 2003

Vaimupuudega naine saab teate, et aastaid varem pere hüljanud abikaasa on elus ning kutsub teda uude elukohta külla. Raha ei ole, ämm samuti anda ei raatsi, aga süda kisub ja nii asub naine teele ilma ühegi pennita taskus. Päev hiljem tõstetakse ta piletita sõidu eest Prompirami jaamas rongist maha ning mõned päevad hiljem avastatakse ta laip raudtee veerelt. Omapärast juhtumit asuvad uurima noor, just linnakesse suunamise saanud, leitnant ning vanem sihikindel tasakaalukas politseiülem.

Memories of Murder on muidugi kõigile tuttav ja seda armastatud sarimõrvarifilmi meenutas kaudselt ka käesolev linalugu. Muidugi ei olnud tegu seekord sarimõrvariga, kuid väikelinnas toimetavad kogemusteta politseiuurijad, kohalike räpased saladused ning mitmed musta huumoriga momendid, mille eest hoolitses taaskord üks linna ohmu, tekitasid sellist paralleeli tunnet küll. Aga mainin veelkord, et mõnedest tunnetuslikest hetkedest hoolimata väga erinevad filmid.

Põhineb aastal 1977 toimunud tõestisündinud lool ning kuriteo (kuritegude) mastaapsust arvesse võttes, on see mis rahuliku tööka väikelinna pinna alt üles kerkima hakkab üsna kõhedusttekitav. Isegi nii hull, et muutub juba vastupidielt koomiliseks, kuna meel ei tahaks muidu asja võimalikkust uskuda. Spoilerdamata ei saa muidugi öelda mis selle mõrvamüsteeriumi taha end peitis, kuid vaene naine sai ikka kõvasti kannatada vaid selle pärast, et oli nõrgamõistuslikuna abitum ja juhtumisi vales asulas rongi pealt maha tõsteti. Hea korralik Thai film mis pärit veel ajast kui sealne kino ei olnud nii kommertsile pühendunud kui tänasel päeval. 3,5/5

Kahtlusaluseid pinnimas.