Sunday, February 28, 2010

The Stranglers: Video Collection 1977-1982

The Stranglers: Video Collection 1977-1982 2003

1.(Get A) Grip (On Yourself)
2.Something Better Change
3.Peaches
4.Hanging Around
5.Straighten Out
6.Five Minutes
7.No More Heroes
8.Sweden
9.Nice 'N' Sleazy
10.Duchess
11.Nuclear Device
12.Bearcage
13.Who Wants The World
14.Golden Brown
15. La Folie
16.Strange Little Girl

Kui ma kuueteistaastase aastase noore pungina nägin Stranglersi videot "Strange Little Girl", ei jäänud absoluutselt midagi muud üle kui seda bändi armastama hakata. Armastus tõsi küll piirdus vaid kolme albumiga, alul Black and White ja Raven ning paar aastat hiljem lisandus La Folie. Kunagi veel hiljem tuli Greatest Hits kogumik ja lõpuks saigi seda kõige enam kuulatud. Käesolev videote ja live pätkäde kogumik on samuti justkui greateast hits, kuid täieliku parimate palade pärast tuleb kunagi veel ka The Old Testament nimelise DVD-ga tutvust teha, seal need hilisemad hitid, ehk Skin Deep, No Mercy ja Always The Sun videod.

Snuff Box

Snuff Box - Michael Cumming 2006

Vaatasin ära poolteist episoodi ja ei olnud üldse rahul. Adusin küll, et huumor peitub samade naljade ülekordamises ning väikese muutusega variatsioonide loomises ja peagi läheb naljakaks, kuid õieti kaasa ei vedanud. Järgmine päev oli aga kõik otse vastupidi, huumori ülesehitus oli tõesti selline nagu ma eeldasin ja peale teistkordset situatsiooni nägemist, olin juba täiega fänn, naersin kätega köhtu hoides nii, et toit tahtis üles tulla. Näitlejad said tuttavateks ning selgus nende roll. IT Crowd´is ülihaledat ja vaimuvaeselt lahendatud bossi mänginud Matt Berry rehalibiteeris ennast Snuff Box´iga täielikult, Rich Fulcher´iga aga oli see mul esmatutvus. Tahaks öelda, et alul ei saanud vedama ja hiljem pidama, kuid kahjuks oli viimane osa väga nõrk. Esimene loomulikult nõudis sisseelamist ja keskel oli väga hea, lausa särav, aga lõpp vajus ära, loodetud põmaka asemel kostus vaid susin. Sellest hoolimata oli Snuff Box suurepärane paroodiaelementidega šketsisari, briti huumor meeldib mulle siiani, kuigi tegu on maailma ühe nõmedama rahvusega. 4/5
Matt Berry ja Rich Fulcher.

Khlyst - Chaos Live

Khlyst - Chaos Live 2008

1. 2006 Hydra Head CMJ showcase in New York City

Naislaulja meenutas välimuselt veidi Bram Stockers Draculast tuttavaid vampiirifuuriaid, samasugune valge pärlitega ajastumoodi järgiv kleit ja soeng ning kui suu lahti tegi, tuli sealt sellist luud ja liha läbistavat kriiskamist, et päris vampiirilegi annaks silmad ette. Muud muusikaud olid tasasemad tüübid. Mitte just koheselt südamesse pugev, kuid täitsa kuulatab bänd kus trummar ja kitarrist ning üks bläkilikult kriiskav naine. James Plotkin´i drõunmetali projekt.

Friday, February 26, 2010

The Snow Queen - Lumekuninganna

Lumekuninganna - Marko Raat 2010

Täna kiskus sulaks. Oli ka viimane aeg, inimesed on lumest ja jääst juba nii tüdinenud, et paar viimast nädalat on lumerohkuse üle virisemine olnud kõige popim kõneaine. Loed igast foorumist lumele pühendatud teemat, kuuled raadiost uudisarutlusi, et kuhu ja kuidas tuleks see lumi ära paigutada ning isegi vastu tuleb tuttav keerab peale teretamist jutu selle tüütu lume peale. Ise käin just autokoolis ning kui ikka kästakse pidada masin esimeses sõidureas hoolimata tõsiasjast, et pool sellest võtab enese alla teeäärne lumehang ning see va valge varjab ka suurema osa teemärgistusest, siis võtab vanduma küll. Lumest on tõesti kõrini. Marko Raadi uus film on samuti väga lume ning jäärohke, kuid see ei tuleta meelde hangesid kino ees ega katuseäärel varitsevaid jääpurikaid. Lumekuninganna talveelemendid on hoopis teisel viisil tüütud. Filmilumi on igav ja kuigi film annab mõista, et lumes võiks oma sõnum peituda, lume maagia võib endast märku anda, jäävad valged võimalused kasutamata. "Söö lund!", sõnab teadjamees aga see jääb vaid soovituseks. Korra tehakse lumest pall ning visatakse seda, kuid muus osas puudub lumel roll, temas peituv võimas müstilisus lastakse raisku ning lubatakse lumel alandlikult mäekülgi kattes vaid silmale kena pilti pakkuda. Jää on saanud enesele parema rolli välja kaubelda, kuid temaga on üle pingutatud ning kohati nii kehvalt, et jää meenutab pigem 1986 aasta samanimelisest lastelavastusest pärit plastmassjääd kui üht vee kolmest olekust. Jää rohkus tundub liigsena, jätab mulje, et kui saab teha kõike nii nagu see näeks jäätununa välja, siis peab ka tegema. Aga ei ole vajadust, väike härmatisekord oleks asja ära ajanud ja kõike katvast jäävaabast hulga kenama kui ka usutavama mulje jätnud. Ning siis on Külm. Lavastaja on ka külmaga liiale läinud. Loomulikult on külmus filmi koha pealt suure tähtsusega, kuid see oleks võinud jääda pelgalt ilmastikuoluks, mitte muutuda osaks näitlejate olemusest. Mille muuga ikka seletada lahti tunnete ning emotsioonide tuimust. Ütleme, et külmavõetud ja kohe on asi selgem, sest muidu oleks raske leida selles filmis tähendust sõnadele armastus või kiindumus. Need tunded olid justkui õhust haaratud, järsku mingil hetkel läheb romantilist seisundit stsenaariumis vaja, näe sirutame käe ja võtame. Õrna virvendusena oli neid tundeid märgata peategelaste vahel, kuid Ehitusmeistri või Tüdruku tegelaskujus puudusid need täielikult, seal näidati südamekutset kuna oli vaja ja kui sai ära näidatud, heideti kordkasutatuna kõrvale. Armastust, seda suurt, justkui ei olnudki või oli hüplikult. Sama konarlikult kui kiiremat montaaži saanud stseenid, näiteks jõulupeol toimuv või siis filmi lõpu poole aset leidev anaaljahutus. Esimene oleks muidugi võinud üldse kääride alla minnes montaažiruumi põrandale jääda ning teine väheke pikemat aega nii kogumiseks, kui tagasitõmbumiseks. Piuhh-pauhh ja tehtud lähenemine ei andnud aega toimunut seedida, paari mõnitava alandava lausega pikendatult, oleks olukorra mõju tugevamalt esile pääsenud. Rahu ei anna hingele ka Jasperi toa sisustus mis taaskord kujutab endast koos kõigi sektsioonkappide ja tapeeditoonidega okupatsiooniaegset retrot. Tegevus toimub tänapäeval aga ometi on taas püütud teha veidrat ajahüpet, pakkuda modernset luksust ( uus uhke koolimaja, ööklubi ning kallid autod ) segamini märkidega minevikust, võte mida näiteks kasutab Veiko Õunpuu, kuid tema puhul on see muutunud juba justkui autorimärgiks. Marko Raadi töös aga tundub veidrana viia vaataja ühe korteri sisekujundusega ajas veerandsada aastat tagasi vaid selleks, et luua pilti mitte just kõige varakamast perekonnast. Või on see lihtsalt üks pisike detail rõhutamaks lääne vaataja jaoks põhjamaisust, sest analoogsete retro toasisustustega rootsi draamasid on ju küll ja küll ning Lumekuninganna on maailma kinoauditooriumi jaoks vastuvaidlematult puhas põhjamaa film. Võttepaigana olnud Norra süvendab seda ning samuti loob pidev müstikaootus tunde justkui vaataks mõnd Islandi linalugu. Müstika ootamine kahjuks jääbki ootuseks, sest reklaamitud muinasjutt täiskasvanutele, on lõpuni välja pelgalt draama ning kui just ei taha pidada miinuskraadide juures seisnud gaasiballooni poolt pakutud eredat jõuliselt tantsisklevat leeki müstiliseks nähtuseks, sest reaalselt läbikülmunud gaasi tuluke vaid annaks õrnalt sinakat valgust, siis ei olegi filmis midagi muud muinasjutulist. Võiks muidugi veel ka järvepõhjas toimuva üle spekuleerida aga jäägu see, lihtsam on öelda, et seal kus põhjamaa film võidab oma müstilis-maagilise momendiga, jääb eesti külmkarge linalugu jänni. Ütlen lõpuks hea sõna ka. "Lumekuningannat" mänginud Helena Merzin on oma rollis fantastiliselt tugev. Väga naiselik, lummav ning salapärane, samuti oma käitumises mõistetav ja sümpaatiat äratav. Olen ise ka noorema mehena endast vanemasse naisesse ihastuses olnud ja võin seetõttu kätt südamele pannes vanduda, et jah, sellised need lumekuningannad on.

PS. Romantiline hetk mis näitas läbi jääkuubi filmitult teineteise sõrmi ja puudutust otsivaid käsi oli imal-lääge juba Hitchcock´i ajal. Meil aga tehakse veel igaks juhuks topelt. 2,5/5
Helena Merzin.

Wednesday, February 24, 2010

US Psychedelics, Volume Two

US Psychedelics, Volume Two (1965-1968)

01. 13th FLOOR ELEVATORS - You're Gonna Miss Me - American Bandstand - October 29 1966
02. AMBOY DUKES - Journey To The Center Of The Mind - American Bandstand 1968
03. BOB SEGER SYSTEM - Ramblin' Gamblin' Man - Happenings Live TV Show 1966
04. BRAM RIGG SET - I Can Only Give You Everything - "The Show With No Title" - Connecticut TV 1967
05. CASTAWAYS - Liar Liar - Texas TV Show 1966
06. ELECTRIC PRUNES - Get Me To The World On Time - Smothers Brothers 1967
07. KNICKERBOCKERS - Lies - Hullabaloo 1966
08. LOVE - My Little Red Book - American Bandstand 1966
09. SHADOWS OF KNIGHT - Gloria - Where The Action Is 1966
10. STEPPENWOLF - Magic Carpet Ride - Upbeat! 1968
11. SYNDICATE OF SOUND - Little Girl - Hullabaloo 1966
12. VEJTABLES - I Still Love You - American Bandstand 1966
13. LEAVES - Hey Joe - Where The Action Is 1966
14. SEEDS - Pushin' Too Hard - promo b/w 1966
15. SAM THE SHAM & THE PHARAOHS - Wooly Bully - Hullabaloo 1965
16. AMBOY DUKES - Flight Of The Byrd- Ray Anthony Show 1968
17. BOBBY FULLER FOUR - I Fought The Law - Hullabaloo 1966
18. BARBARIANS - You've Got To Understand - American Bandstand 1966
19. SIR DOUGLAS QUINTET - She's About A Mover - Hullabaloo 1966
20. ELECTRIC PRUNES - The Great Banana Hoax - Dim Dam Dum - French TV Show 1967 .

Kuulasin eile Epliku saate "Jaak Joala Special´it" ja mõtlesin, et miks meil eestis tilu-lilutati niisama kui USA-s rokiti juba üsna karmide riffidega. Aga muidugi tehti meil ka samasugust muusikat, kes aga kiirem mees oli Radio Luxemburgist neid lugusid noodiks kirjutama ja Ott Arderilt eestikeelseid sõnu tellima, see USA psühhedeelikuid ka mängis. Heal juhul märkis autoriks, et traditsiooniline ameerika rahvaviis aga enamaltjaolt kirjutas autorluse enese nimele, jättes mahaviksimise targu mainimata.

Why Be Good? Sexuality & Censorship in Early Cinema

Why Be Good? Sexuality & Censorship in Early Cinema - Elaina Archer 2007

Selliste dokumentaalfuilmide ees, kus näidatakse sajandialguse seksapiilseid vampidest tummfilmistaare seitsmekümne aastaste vamnamuttidena intervjuusid andmas, peaks olema hoitatus. Punane tuli peaks DVD sissepanemisel koheselt ekraanil vilkuma ja sireeni hääl ei teeks ka paha, sest see vapustustus mis mind tabas nähes oma pikaajalist lemmikut, ajastu vaieldamutut seksikuse etaloni Louise Brooks´i, vana väsinud sassis juustega mutina, oli nii hirmus, et toit ei ole 36 tundi alla länud ning magamise asemel nägin košmaare. Jumal tänatud, et vähemalt Mary Pickford ja Gloria Swanson´i raugaeast säilinud dokumentaalkaadreid ei näidatud, täna loodan ikka midagi alla suruda ja sõba silmale saada, muidu oleks veel paar päeva vapustusevärin sees.

Elaina Archer´il ei olnud tegelikult justkui midagi öelda. Urgitses väheke filmiajaloos, püüdis feministlikku teemat aretada ning rääkis üle asju mida teised Hollywoodi tsensoritest ja lõbujamust juttu teinud dokumentalistid on paremini osanud pakkuda. Väheke üle tunnise meelelahutusreisina tummfilmi aegsesse Hollywoodi ning sealsete säravate näitlejannade vallutsse ellu, oli seda tsill vaadata, informatiivsuse koha pealt aga kergemat vormi. 2/5
Mary Pickford ja Louise Brooks.

Golden Balls

Huevos de oro - Bigas Luna 1993

Kunstiülikooli sisseastumiseksamitele saabuvad noored pidid nii massiliselt oma lemmikkunstnikuks Salvador Dali´d nimetama, et vastuvõtukomisjoni tüübid löövad juba suitsunurgas kihlvedusid, et kas järgmine blond õbluke neiu Rakverest või vibalik gooti noormees Saaremaalt nimetab kuulsat sürrealisti oma lemmikkunstnikus või mitte. Tavaliselt võidab see kes paneb raha ütlemise peale, Salvador Dali ja Salvador Dali kõlab päev läbi. Vanemaks saades muidugi maitse muutub, mõni hakkab isegi häbenema, teine vaikib lihtsalt maha. EKA-s tulevasi kunstnikke sõeluvad asjatundjad aga kuulevad aasta-aasta järel seda nime ikka ja jälle. Bigas Luna oli oma uusrikaste matslikku elujõulisust ülistava ning pilava erootilise komöödia just Salvador Dali ümber ehitanud, peategelasest jõmm oli meeletu kunstniku loomingu austaja. Loomulikult ei hakanud ta rahakott originaaltöödele peale ja nii võis ta korterites näha massiivselt reprosid, stilistikas mööblit ning Dali loomingust inspireeritud dekoratiivelemente. Uusrikka maitsega, kuhu kuulusid ka kaks kuldset Rolex´it mõlema käe randmel, siidist hommikumantlid, halb muusikamaitse ning ülepingutatult kirevad rõivad, sobis Dali imehästi, sõnu vitaalse mehe olemuse seletamiseks ei oleks vaja läinudki. Salvador Dali tuli aga mängu veel teise külje alt. Teos oli ka, nii koomiline kui se ka ei tundu, austusavaldus sürrealistidele ja otseselt Dali ja Luis Buñuel´i kuulsale Un chien andalou´le. Hoogsalt ja naerutavalt alanud kinolugu jäi lõpus jänni, kuldsete munade jõulisuse langus avaldas mõju ka filmile, vaimukalt ei osatud enam otsi kokku tõmmata ning see rumal, moraalisümbolistlik lõpp võttis varasemast jäänud hea tunde maha. 2,5/5
Javier Bardem laulmas karaokes Julio Iglesias´e lembelaulu.

Watching the Detectives

Watching the Detectives - Paul Soter 2007

Videolaenutuses töötavast geek´idest tehtud filme tuleb ju ikka vaadata, siin ei vingerda küll kuidagi mööda ja nii sai ka sellele film-noir´i homage´ile pilk peale pandud. Cillian Murphy ja Lucy Liu olid rollidesse täiesti sobimatud, kui pärdikunäoga Murphy´t võis veel välja kannatada, siis chink-chick Liu oli küll valesse filmi sattunud, tema tegelaskuju jättis pidevalt hoopis kainelt kaalutleva ärinaise ja karjeristi, kui ettenähtud seiklushimulise la folie sfäärides ulmleja mulje. Rahul ei ole ma ka videopoes passivate filmifriikidega. Kui hiljuti nähtud Film Geek´is oli peategelasest kinohull liiga pealiskaudne ning etteaimatav oma friikluses, siis siin mindi jälle üle, näidati nii hardcore stseeni, et taas ei saa neid fanatte kuidagi tõsiselt võtta. Lavastaja pingutas lihtsalt üle.Ja filmis näidatud rahulolematust sellega, et inimesed käivad üle tee asuvas videolaenutuses kommertsfilme võtmas ning ei satu väärtfilmide poodi mis omakorda mõjub vaese mehe ärile halvasti, oli täiesti ajuvaba. Siis mida virinat? Mehel on veel aastal 2007 poes kõik filmid VHS-il ja kõrvalasuvas videolaenutuses DVD peal, raske oleks arvata kuhu ma ka ise sammud seaksin, olgu siis Bergmani asemel Michael Bay või kasvõi Uwe Boll. Või pidi see veel omakorda filmigeek´ide taset näitama, andma aimu, et need väärtfilmide sõbrad on nii rajud mehed, et vaatavad isegi omi väärtfilme vaid magnetlindilt? Nõrk igal juhul, nõrk! Ei saanud seegi kord videolaenutuse-filmiga rahule jääda, ei olnud High Fidelity kinomaailmast. 2/5
Friigid.

Habitat

Habitat - Rene Daalder 1997

Tegu kultusfilmiga aga mina pihta ei saanud mis sellest teosest friigilikuma filmimaitsega tüüpide lemmiku on teinud. Minu silmade ja meele jaoks oli tegu tehniliselt halvasti lahendatud eriefektidega, igavate näitlejate ning ebaghuvitava ulmelise sisuga. Ma võin ju end sundida mõtlema, et Rene Daalder on avastamata geenius ja filmi roheline sõnum mõtte avardamise koha pealt väga tähtis, kuid lõppude lõpuks vaatasin ikka üht keskpärast b-ulmekat ning kui selline lolli märulit ei paku, jääb ka vaimustus saabumata. Inteligentne ulmekas võiks vähemalt minu arvates olla pigem steriilselt digikaameralik kui kaheksakümnendate b-filmide värvigammas ning üheksakõümnendate alguse arvutigraafikat kasutav. 2/5
Filmi alul näidatav spoorirünnak jättis mulje justkui saaks Nausicaa laadset taimeterroriga ulmet, kuid vaatamata paarile sarnasusele, läks seekord sci-fi väheke teises suunas.

David Lynch's Hotel Room

Hotel Room - David Lynch, James Signorelli 1993

Käesolevast David Lynch´i produtseeritud ja lavastatud ( kaks episoodi kolmest ) minisarjast on minule teadaolevalt liikvel kolm erinevat bootleg DVD-d, kõik tehtud jaapanis reliisitud laserdiskist ning erinevad vaid menüü ehituse poolest. Ühest aga oleks täitsa piisanud, sest peale kuulsa lavastaja nime ei leidu midagi muud nii vapustavat. Kõik kolm hotellitoas number 603 toimuvat lugu on keskpärased ja sobilikud pigem raadiokuuldemängu kui teleseriaali jaoks. Toas toimuv näidend tuima poolne, kuigi näha saab mitmeid häid näitlejaid ja väheke on tunda isegi kultuslavastaja kohalolu: toonid on lynchilikud, samuti koridori ja tubade mööblipaigutus ning kuulda saab ka Angelo Badalmenti tuttavatoonilist helikeelt. Eks ta selline Lynch´i pärast "must see" oli ja vaadatud sai aga soovitada küll ei kõlba. 2/5
Deborah Kara Unger - wow!

Monday, February 22, 2010

Code 46

Code 46 - Michael Winterbottom 2003

Korralik hea ulmekas kus tooni annavad pisidetailid. Eriti kohe meeldis mulle see nn. "empaatiaviirus" millega nakatunu mitte ainult ei tundnud vestluspartnerile kaasa, vaid tundis koos temaga, suutis oma taju nii täpselt ühildada, et võis suisa mõtteid lugeda. Samuti ka teised viirused, näiteks kasvõi seesama mis inimeses automaatselt käivitus, justkui reide süstitud ampull alkoholi peale, juhul kui oli rikutud Ettekirjutus 26-t. Draama-ulmekas mis kasutas tänapäeva disaini lähituleviku kuvamisel ning rääkis kloonimise kõrvalmõjudest mis tõsi küll loogiliselt võttes nii väga near future toimuda ei saa, vaid nõuavad vähemalt paarikümmend aastat ajavahet. Tore väike düstoopiline tulevikuvisioon. 3/5
Code 46 : You Can Not Fuck Your Mother!

Funland

Funland - Dearbhla Walsh, created by Simon Ashdown, Jeremy Dyson 2005

Blackpool´i linna saabub kolm vöörast. Mõned aastad laulatatuna olnud abielupaar kes loodab rannalinnas puhkamise ajal oma seksuaalelu käima saada ning noor vihane mees kes otsib oma ema mõrvareid, ainsaks vihjeks sureva ema suust kuuldud sõnad mis viitavad linnas asuvale kirikule. Viimases peab trendikat ööklubi linna kuulsaim gängster kes naise ja laste kõrvalt leiab aega kaunitaride jaoks ning peab lõppematut võitlust oma rivaaliga, kohalikku kuulsamat stripiklubi vedava ratastoolis vanema naisega, oma lihase emaga. Peagi on kõigi kolme linna saabuva elu keeratud pea peale ning võõrad segatud kaelani kohalikke räpastesse saladustesse. Sarjal on mitu erinevat tahku ja üks neist on briti pulp gängsterifilm, selline Lock, Stock stiilis musta huumoriga vürtsitatud krimka kus paar lolli palgamõrvarit, mõned noored nupumehed ja paar paadunud kriminaali kes kõik tobenaljakatesse situatsioonidesse satuvad. Funland aga oleks justkui sedalaadi briti ekspordiartikli täiendatud versioon, hulga tumedamaks ja masendavamaks keeratud ja kuigi huumor on taotluslikult süsimust, jääb kohati masendusetoonist veel ülegi. Minnakse komöödiast ka samm draama ja traagika suunas. Funland´i Blackpool on justkui Royston Vasey ja selle elanikud samavõrra veidrad, väikeses rollis võib näha isegi üht "local-linna" elanikku. Küll aga huumori mõttes tagasihoidlikum ning see ei pea alati tähendama halba, käesolevasse komöödiaseriaali sobis vaikselt kaasa hiiliv nali väga kenasti ning kui esimeses episoodis näeb ka ühte otsest nalja, siis hiljem terve seriaali huumoritaset arvestades tundus see üsna sobimatuna. Funland´i huumor on kuiv ja kõva, ehitatud vaid oskuslikult loodud tegelaskujude ning räpaste saladuste peale ning odavat naerutamist siit ei saa.Kuuenda-seitsmenda episoodini jõudes hakkas kartus hinge pugema, et järsku ei suudeta lõpuni nii kõrget taset hoida. Tegu ju ikkagi thrilleriga ning mõrvamüsteeriumile võib kergelt liiga labase puändi teha. Kahjuks siin ka seriaali ainus nõrkus, viimane episood jäi varasematega võrreldes kasinaks, oodatud grand finale asemel sai küll korraliku lõpu, kuid nii perversses linnas nii lahedate tegelastega, oleks oodanud eredavärvilisemat tulesadu. Kokkuvõttes soovitaks seda siiski kõigile, eriti neile kes pidasid lugu The League of Gentlemen´i huumorist ning fännavad briti kriminaale, tegu on pisikese pärliga BBC varasalvest. 4/5
Stay away from this if you hate gorillas, stripclubs, nipples, dildos, english people or
just weird stuff in general.