Wednesday, September 30, 2009

Christmas Vacation

National Lampoon's Christmas Vacation - Jeremiah S. Chechik 1989

John Hughes´i stsenaristiandest ei olnud palju tolku, sest lavastaja ei osanud kuidagi tempot hoida ning tänu sellele jättis seekordne Griswoldide pereseiklus ettearvatavate naljadega lohisevalt nadi mulje. Chevy Chase pingutas grimassitamisel üle ja pere "uued lapsed" tundusid tumade proppidena, eriti peretütart mänginud Juliette Lewis, keda ma üldse vist olen vaid ühes heas rollis näinud. Natuke päästis Randy Quaid´i mängitud white trash sugulane oma perekonna ja selle veidrustega, kuid muidu jäi film lihtsalt üheks unnesuigutajaks mida hilisööl teki alt piiluda. 2/5
Randy Quaid

Monday, September 28, 2009

Cracker : White Ghost

Cracker : White Ghost - Richard Standeven 1996

Fitz´i telesarja lisafilmi, sest neljanda hooaja asemel tehti vaid üks stoori, tegevus toimus Hong Kongis ja andke andeks, sealt maalt ootan ma ikka hulga teistlaadsemat politseifilmi kui seda paksuke Manchesteri ninatark pakkuda suudab. Kui ikka HK, siis Simon Yam või Francis Ng aga mitte tosin Inglismaal elavat hiina immigranti ja nende päid segav Robbie Coltrane. Eks ma teen muidugi nalja ja HK-action ei oleks siia kuidagi sobinud, kuid samamoodi ei sobinud Fitz Hiinamaale. Cracker on ikka briti draamasari ja võõrad mured mis kuritegudele ahvatlevad, jäägu kohalike lahendada. Kuigi kuriteo psühholoogiline taust oli väga põnev ning dramaatiline, sedavõrd, et isegi käsikirjutaja Paul Abbott lasi läbi Fitz´i suu seda rõhutada, jäi thriller ise aga kehvaks ja lavastamise kvaliteet ei küündinud selliste varasemate episoodide kallal pusinud meisrite, nagu kinomees Michael Winterbottom´i või televõlur Andy Wilson´i tasemele. Cracker oli kõva briti krimiseriaal, sügavalt puudutavate lugude ning parima näitlejatevalikuga. Kahju, et lõpp nii kehvasti välja kukkus. 2,5/5
Doktor Eddie "Fitz" Fitzgerald.

Depeche Mode 1981 - 85


01. Just Can't Get Enough
02. Leave in Silence
03. See You
04. The Meaning Of Love
05. Love, in Itself
06. Everything Counts
07. Get The Balance Right
08. People Are People
09. Somebody
10. Master and Servant
11. Blasphemous Rumours
12. People are People [different mix]
13. Shake the Disease
14. It's Called a Heart

Minimalistliku nimega bootleg kogumik kus Some Great Videos klipid ja lisaks veel mõned rariteetsemad videod mida omal ajal ei peetud vajalikuks ametlikule VHS-ile lisada. Väga nõme menüü aga üllatavalt kvaliteetne pilt.

Loomulikult ei tahaks keegi sellist klippi oma videocollection´i hulka.

Sunday, September 27, 2009

Jeremy

Jeremy - Arthur Barron 1973

Ma ei usalda tšellomängijaid! No kohe on mingi tõrge nende suhtes, tunduvad kuidagi salakavalate ja alatutena. Üks mu hea sõber on pilli oskuslik käsitleja, kuid õnneks ei ole ta minu nähes poognaga üle keelte vedanud, sellest on vaid vargsi juttu tehtud ning vast tänu sellele tundub Antti ikka veel mõnus ants olevat. Ja siis ma tean üht tšellopedet, kes käib Helsingi homobaarides ringi, pillikott üle õla. Arvatavasti pidevalt, sest mina olen ühes sealses meestebaaris tuttavate soome gaydega kaks korda käinud ja mõlemal korral oli mees tšellokastiga kohal, ükspäev sammus isegi Mannerheimil vastu. Mis värk selle tšello tassimisega on, mine võta kinni? Igal juhul veider. Käesoleva filmi esimene pooltund räägib ka tšellomängimisest ja kohe tundus väga kahtlane ning otse loomulikult jõuduammutavalt igav. Õnneks tuli aga suurimal tüdimuse hetkel ekraanile üks tantsiv tüdruk ja linalugu sai algust teha oma põhistooriliiniga, ehk noorte enesemääramist tõstva romantikaga, vanemate iket tõrjuva armastusega. Aastal 1973 valiti see armastusdraama Cannes´i festivalil publikulemmikuks ja seda otsust võis täiesti mõista - tegu oli ühe äärmiselt lihtsa, kuid hingemineva teosega. Vahetust tundega lihtne selge lugu noorte tundeelust ja ka seksuaalkäitumisest mis ei olnud kaotanud oma värskust, kuigi samalaadseid nn. indie-fiiliga noortekaid tehakse praegu teisigi, kasvõi seesama Juno või Freaks and Geeks kui näidet vaja tuua. Omal ajal uudne noortefilm mis tegi oma siiruses kindlasti paljudel teismelistel tuju rõõmsaks, minul otse loomulikult. Armas, aus ja südamlik. 4/5
Võin teile kinnitada, et peale armumist tšellosid enam ekraanile ei lastud, sest seal kus on naine, ei ole sellele pillile enam ruumi.

Front 242 : The History 1984 - 2005

01.Take One
02.Controversy Between
03.Operating Tracks
04.Funkahdafi
05.Slaughter (daveg75 videoRemix)
06.Quite Unusual
07.Masterhit
08.Headhunter
09.Agony (daveg75 videoRemix)
10.Never Stop!
11.Rhythm Of Time
12.Tragedy For You
13.Religion
14.Animal
15.Mutilate (daveg75 videoRemix)

Catch the Men (live)

01. Happiness
02. Body to Body
03. Religion
04. Together
05. I'm Rhythmus Bleiden
06. Crapage
07. Animal
08. First in-First out
09. Moldavia
10. Melt
11. Headhunter
12. Welcome to Paradise
13. Punish Your Machine

Bootleg kus peal mõned videoklipid mis ametlikelt reliisidelt puuduvad. Millegi pärast aga oli lisatud juurde veel ka live mis ometi täiesti eraldi DVD-l varem ilmunud. Võib ju muidugi mõelda, et näed kui tore, kogu 242 üheskoos, kuid tegelikult puuduvad mõned netis liikuvad varasemad teleesinemised ja live, mis on nii halb, et isegi kaugelt kepiga ei maksa torkid, oleks võinud hoopis välja jääda.

Saturday, September 26, 2009

The Andromeda Strain

The Andromeda Strain - Mikael Salomon 2008

Teise filmi alul ( uusversioon koosnes kahejaolisest telefilmist ) oli täitsa põnev vaadata aga loomulikult ei osatud lõpuni tempot hoida ning enne tiitreid sai näha juba täielikku jaburdust. Muidu aga Andromeeda Strain nagu ikka, ehk siis Michael Crichton´i raamat sellisena nagu ta on ja popimaks muutmise mõttes oli juurde lisatud veel valitsusetasandil toimuvat paranoiat, ulmelist teooriat viirusepäritolu kohta ja 9/11 järgset terrorijuttu. Kui 1971 aasta versioon The Andromeda Strain´ist oli kaks tundi pikk, siis kolmetunnise televersiooni puhul täitsidki üleliigset aega kõik need uue aja märgid ja konspiratsiooniteooriate müriaad mis korraliku lavastuse korral oleks vanale heale viiruseloole kena vormi ümber pannud. Seekord aga oli teostus keskpärane nagu ühelt TV ulmekalt oodata võis. 2,5/5

Fables : The Dark Ages

Bill Willingham, Mark Buckingham, David Hahn, Michael Allred, Peter Gross, Andrew Pepoy - Fables #76-82 : Around the Town, The Dark Ages, Waiting for the Blues
Vertigo 2009

Selle asemel, et õppida eeskirju, lugeda sõiduõpikut ning lahendada liiklusteste, võtsin ma hoopis ette viimase Fables´i albumi ja kes saaks seda mulle pahaks panna, tegu ju nii fantastiliselt hea sarjaga. No tegelikult 12. kogumik just kõige parem ei olnud, sai ju eelmises osas hiigelsaaga läbi ning alustati käesolevas uuega, aga iga uus lugu võtab aega, et õieti käima saada ning arvatavasti hakkab kvaliteet ennast alles mõne albumi pärast ilmutama. Mõnus taaskohtumine Fabletown´i elanikega oli see lugemine igal juhul.

Thursday, September 24, 2009

Electric Apricot

National Lampoon Presents Electric Apricot: Quest for Festeroo - Les Claypool 2006

Primus´e bassimehe Les Claypool´i film ei küündinud Spinal Tap´i või Christopher Guest´i mockumentary´te tasemele, kuid mitmeid kõhtukõditavat momenti võis leida ka siit. Linalugu jälgis ühe jämmibändi esmaplaadi lindistamisraskusi, jagas taustateavet grupi ajaloost ning lõpetas muusikute suure unistuse täitumisega, võimalusega esineda mainekal rokifestivalil nimega Festaroo. Kiituseks peab ütlema, et ei püütud olla vägisi naljakad ning tänu sellele asus koomika end alles hiljem ilmutama. Naljad jäid kõik väga tagasihoidlikeks ja Spinal Tap´i laadset lausrumalust siit ei leidnud, küll aga hulgaliselt väikseid sümpaatseid momente, ootamatut lõppu ja üht (pre)cameot sarjast Flight of the Conchords. Hea väike mockumentary. 3,5/5
Les Claypool ja Electric Apricot.

Pedigree - Skeletal

Pedigree - Skeletal
PSU RELA 08 2009

1. Shrine
2. Quarantine
3. Machine Shop
4. Phantom Report
5. Too Much Damage
6. The Gas Heart
7. Skeletal
8. Beyond Repair
9. Listen to the Children
10. Blessed Are Those Who Can Sleep
11. Death by Cargo
12. Marine Corpse
13. March of the Blades
14. Sleepland Satellite
15. Ruins Revisited
16. Spiral Floods
17. Lucifer Boy

Legendaarne The Smiths oli mõned kuud koos plänninud kui otsustasid oma "suured saavutused" kassetile lindistada ning härra John Peel´ile saata. Lood olid väga algelisel tinistamistasemel, kuid kuulus raadio DJ kutsus neid BBC-sse sessiooni lindistama ning edaspidine on juba ajalugu, bändist sai kaheksakümnendate mõjukamaid gruppe ja dekaadidetagune kaja tundub järjest võimsust koguvat. John Peel´i väitel oli nirult demokassetilt juba siis kosta bändi potentsiaali ja jõulisust ning lisas, et tänapäeval on kõik demod algstaadiumis nii kõrge tehnilise tasemega, et järjest raskem on sealt bändi enese originaalsust välja lugeda. Kõik lindistused on nii ühtlaselt head, et see nüks, see leeki lahvatama panev säde kaob digitaalpuhusesse ja silutusse ära ning järjest töödnõudvam on seda bittide vahelt noppida.
Samalaadne hirm oli ka minul Pedigree uut albumit kuulama asudes. On ju mehed üle kümne aasta pillimänguoskust lihvinud ning kõige uuemaid soundiprogramme näppinud nii, et kõrvust pole mööda lipsanud ükski heli. Kartsin leida käesolev tootes nii põhjaliku hoole ja putitamisega tehtud produkti, et hing-vaim on kõiki neid soundipuzzle tükke sobitades välja unustatud või ise tehnikale teed andes pettunult jalga lasknud. Albumi esimene lugu Shrine hajutas aga mu kahtlused koheselt, lugu rokkis õlitamata ja tolmuselt, läikimanühitud helipinda mu kõrv ei kuulnud. Eks hiljem tuli ka see hoolsa seadja-sättija käsi mängu, kuid hea fiiling oli juba esmase looga paika pandud ja edasipidised peened pigistatud audiosärad ei pääsenud väljajoonistunud rokiraamis enam esile. Pedigree murdis kiskjalikult ja kunstseemendatud liigerist oli asi kaugel.
Pedigree on üheksakümnendate keskpaiga laps ning jagab sel ajal tipul püsinud USA popkultuuri, sotsiaalängi ja ühiskonnakriitikat. Need on raamatud, sõnumiga bändid ning kohe kindlasti filmid millest juurtega jõudu ammutatakse. Ja filmina oleks Skeletal road-movie. Mitte kiirteel kihutamine, vaid selline õhtune cruisimine kodukandis, ühes väikeses kesklääne linnakeses mille nime teatakse vaid osariigisiseselt.See oli lõpupeo õhtu kus ukse taha kaunitari välja kutsuma ei ilmunud mitte isale meelepärane jalgpallimeeskonna paremkaitse, vaid kooli kaakide hulka kuuluv Noormees. Tõsi küll, mitte kõige hullem, kuid kooli suurima päti parim sõber ja Paha Poiss ise istus oma Girlfriendiga lahtise auto tagaistmel. Noormees arvas, et enne lõpupeole minemist võiks läbi hüpata kohalikust piljardiurkast, kus arcade automaatidega sisustatud baariruumis annab leti taga seisev indiaanlane ka isikutunnistuseta noortele kangeid napse, seda muidugi vaid juhul kui nägu tuttav. Paha Poiss ja Girlfriend on ideest vaimustatud ja peagi istutakse õlleklaaside taga, tehakse suitsu ja loobitakse paar münti Street Fighter´i pelikonesse. Pahale Poisile tuleb meelde, et raudtee taguses klubis on pungikontsert ning ka seda jõuaks enne lõpuballile minemist kaemas käia, Girlfriend aga nõuab teele jääva burgerikoha külastamist. Noormees ostab baarmenilt kaasa paar pudelit Jack Daniels´i ja kolm pakki Kool´i ja peagi seistakse, olles enne autos söönud friikartuleid ja joonud otse pudelist mitu head sõõmu viskit, lava ees kuulamas kohalikku bändi mille laulja on end žilettidega veristanud ning püherdab karmi HC keevitamise saatel põrandal, karjudes mikrisse aeg-ajalt kõik roppe sõnu mida ta teab. Tüdruk nõuab aga koolipeole jõudmist ning Noormees ei taha talle pettumust valmistada, poolvastumeelselt veavad end liikuma ka Paha Poiss ja Girlfriend. Koolipidu on aga lõppemas, viimane vaikne tants ning tuled põlema. Parkimisplatsile naasnud Noormees ja Tüdruk avastavad nende auto ümber sagivad koolikaaslased, nurutakse alkoholi ja latiinost klassivend määrib Pahale Poisile pähe drooge, ahvatlus millele viimane ka järgi annab. Õhtu on aga veel noor ja kuna kellelgi seltskonnast ei ole isu minna edasi Rikkuri juures toimuvale majapeole, teeb Paha Poiss, toppides samaegselt enesele ja oma totsile suhu ellekat ja E-d, ettepaneku sõita lihtsalt väheke ringi, käia läbi kõik tuttavad kohad. Raudteetamm, kantriklubi, kesklinna kinoteater, narkarite park, laohooned, aastaid tagasi suletud tsemenditehase must siluett ja pool miili edasi poole vahetusega töötav malmivalutehas mille korstnatest laseb suitsu sekka ka tuleleeke keskööks hämardunud taevast valgustama. Linnalähedane karjäär kus ujumas käidi, paar miili paremale jääb Noormehe isa jahimaja, vasemale ausammas julgetele uusasunikele kes regulaararmee abil nottisid ühe suvega maha suurema osa paikkonnas elanud indiaanihõimust. Paha Poiss suudleb tagaistmel Girfriendi mis teeb ebamugavaks Noormehe ja Tüdruku olemise, paneb neid mõtlema üksteise peale, vaagima kas nende platoonilisena püsinud suhtel on intiimsemat tulevikku. Hoomamatult on rattad kandnud neid paarkümmend miili linnast välja ning paremal on künka taga näha tuledesära. Föderaalvangla kus Paha Poisi vend istub kinni pussitamise pärast, näeb öösel välja justkui lagendikule maandunud tähelaev, valvuritornid ja aiapostide otsa asetatud tugevajõulised valgustid muudavad kogu hoonetekomplesi ebamaiseks ja sees magavate inimeste aura lisab ohtlikust. Noormees ja Tüdruk kes enne olid keeldunud Paha Poisi pakutud dope´ist teevad otsa peale viskipudelile ja paari pagassist leitud õllepurgile, teised võtavad uue margi keele alla ja kõik neli istuvad autos ning vaatavad justkui drive-in kinno sõitnuina paari miili kaugusel tuledesäras vaikivana seisvat vanglat.Pedigree uue albumi kuulmine tõi minul esile just sellised visioonid, väga (indie)filmilikud ja üdini ameerikapärased. Aga plaadi 72 minutiline kestvus ei saagi olla otsast-lõpuni pingsalt kuulamist pakkuv, vaid jätab paratamatult taustalt kõlava muusika jaoks ruumi oma enese fantaasialendudele. Ja minule minu fantaasia poolt pakutud "film" meeldis.

Lemmiklugu plaadilt oli Beyond Repair.
Pildid bändi MySpace lehelt.

Iron Fist : The Giants Are Coming

Demir yumruk: Devler geliyor - Tunç Basaran 1973

Türgi Superman´i DVD oli niinimetatud double-feature ning see varasem maskis tasuja film oli sinna boonusena juurde visatud. Kui nüüd kvaliteedist rääkida, siis loogiliselt peaks hea filmi boonuseks olema paar halba filmi ja tavaliselt nii ka on, tihti pannakse lisade hulka lavastaja amatöörlikke lühifilmikatsetusi ja veidraid projekte. Türgis on aga kõik tagurpidi ja seetõttu sai (hea) halb film boonusena kaasa enam-vähem korraliku põnevusloo. Korralikuga ei ole aga midagi peale hakata, kes see ikka viitsib vaadata kuuekümnendate maskis mehega thrillerit, sest analoogsel tasemel tehti neid ka läänes hulgi ning käesolev türgi vennas ei erinenud neist palju. Isegi omapärastena väljapakutud kohad olid tegelikult tavalised. 2/5
Filmi kurjam, sõna otseses mõttes raudse käega mees ja kangelane kes oli combo Supermanist ja Batmanist.

The Return of Superman - Turkish Superman

Süpermen dönüyor - Kunt Tulgar 1979

Türgi Superman oli nii halb, et meenutas lausa neid türgi kinufilmide paroodiaid mida naljamehed käsikaameraga garaažis filmivad ja siis YouTube´i üles riputavad. Need mõnitusklipid tehakse alati veelgi vinti peale keerates, üritatakse asja halvemini ja lohakamalt kujutada kui se originaali puhul õnnestuks, kuid käesolev film trumpas need parodeerijadki üle. Film oli veelgi halvemi tehtud kui ükski kopeerija seda suudaks. The Return of Superman oli täpselt nii amatöörlik, tehnilises teostuses imelihtne, näitlejapuine ning dekoratsioonidevaba, et üle lüüa oleks juba keerukas, kuigi jah, eks suudaks sedagi. Kui sellest ulmefilmist lõigata mõnus poole tunnine action, saaks maailm uue b-filmiklassika võrra rikkamaks, 70 minutit aga oli väheke liiga palju, sest lõpuks ei viitsi ju ka halba filmi liiga palju vaadata isegi siis kui ta tõesti mõnusalt halb on. 4/5
Seekord väheke rohkem screene.

Wednesday, September 23, 2009

Saint Etienne - London Conversations

Saint Etienne - London Conversations 2009
- the best of 2009 - 18 Videos -

1. Only Love Can Break Your Heart
2. Kiss And Make Up
3. Nothing Can Stop Us
4. Avenue
5. You're In A Bad Way
6. Hobart Paving
7. Who Do You Think You Are
8. I Was Born On Christmas Day
9. Pale Movie
10. Like A Motorway
11. Hug My Soul
12. He's On The Phone
13. Sylvie
14. The Bad Photographer
15. How We Used To Live
16. Heart Failed
17. Action
18. Side Streets

St. Etienne´i "Tiger Bay" on mul mp3 kujul ühele CD-le kirjutatud mis juba paar aastat tööl külmkapi peal vedelenud ning kui olen taas unustanud värsket muusikat kaasa võtta, lähevad need kapil vedelevad CD-d käiku. Tänu sellele olen plaati viimaste aastate jooksul mitmed korrad kuulanud, noorukieas aga sai bändi kõiki albumuid tuhandeid kordi kassettidel läbi keritud, Saint Etienne oli siis mõnus ja on siia maani. Armas ja hea, naiivselt kaunis. Jätan DVD masinasse, et naine saaks õhtul koju tulles ka tegemiste kõrvale kuulata-vaadata, meeldisid ju need nunnud laulud aastaid tagasi ka temale. Best of indiepop.

Altered

Altered - Eduardo Sánchez 2006

Noorukieas sattusid viis meest UFO-röövi ohvriks, neid piinati kosmoselaevas arstlike katsetega ning peale ühe katsejänese surma lasti tulema. Mõned aastad hiljem asus tapetud nooruki vend koos kambajõmmidega kättemaksurajale, plaanis oli samas metsas ise üks tulnukas kinni püüda ning temaga samu hirmsaid asju korda saata mida noored pidid taluma. Viisteist aastat hiljem kui lootus juba kadunud, plaan õnnestubki, saadakse kätte üks tulnukrassi esindaja ning tassitakse see erakuelu elanud saatusekaaslase juurde. Kas aga ufonaudi tabamine oli lihtsalt hea õnn või söödeti meestele meelega üks isend ette, et see juhiks neid küttide kaudu metsasügavusse varjunud meheni kel ainsana oli võimed mida tulnukad kartsid?Oli goret ja komöödiat, kuid originaalse loona alanud film muutus aga lõpulahendustes päris tavaliseks lollitamiseks. Mõte sellest kuidas üht tulnukat piinata ja sellele pealemähitud lugu topeltlõksust ning erivõimetest olid hulga intrigeerivamad teemad kui lavastaja seda taipas, sest vastasel juhul oleks ta hulga huvitavamalt peenest mängust välja tulnud. Nüüd oli lihtsalt hea väikene meelelahutusõudukas, selline Feast´i kanti. 3/5
Neli meest ja beebi.

S.P.K. - Despair

Tracklisting:

S.P.K. For Mental Health

1 Contakt (4:12)
2 Germanik (6:09)
3 Slogun (6:14)

Brickwerks

4 Leichenschrei / Israel (4:02)
5 Genetic Transmission (3:17)
6 John (2:52)
7 Chamber Musik (4:12)
8 Suture Obsession (5:23)

Live At Sam's

9 Berufsverbot (5:40)
10 Post-Mortem (2:32)
11 Walking On Dead Steps (2:49)
12 Wars Of Islam (4:25)
13 Despair (4:47)

Bonus

Tone Generator In 2007

14 CaTV Interviews Tone Generator (7:54)

SnaPshocKs

15 Brickworks (3:41)
16 Stranded (3:04)

Mõtlesin hommikukohvi kõrvale vaadata Einstuerzende Neubauten´i Das Auge des Taifun´i kontserdit, kuid videokassetist tehtud DVD ei kavatsemud pealkirjast edasi minna ja tänu sellele sai kavva võetud väheke samalaadne aurtraalia artist S.P.K. mis rokkis samamoodi, loksutades kohvi mu tassist, kukutades apelsiiniželee maha ja lastes röstsaiadel kõrbema minna. Olin varem bändi vaid üksikute lugude kaupa kogumikelt kuulanud, nüüd sai industriaaliisadega väheke vahetum kontakt loodud. Lemmiklugu Germanik, sest meenutas kangesti mõnda saksa kaheksakümnendate keskpaiga punk-rock bändi millele monotoonsem metalsem masinakrigin taha pandud.
Aastal 1981 kindlasti poolšokeerivad kontsertetendused.

Cracker - 3. season

Cracker : Brotherly Love - Roy Battersby 1995
Cracker : Best Boys - Charles McDougall 1995
Cracker : True Romance - Tim Fywell 1995

Võrreldes varasemate sesoonidega oli kolmanda episoodi kriminaal ja Fitz´i eraeluline armuafääride taust kõige hajusam, kuid see-eest pakuti väga huvitavaid kurjategijate karaktereid ning tuhlati inimloomuse tumedates koridorides. Mitte kõige põnevamalt sätitud aga huvitavate persoonidega. Esimene episood Brotherly Love rääkis prostituudi tapnud pereisast ja tema abikaasa frustratsioonist, oskamatusest leppida olukorraga kus mees on teda aastaid võõraste naistega petnud. Best Boys oli gaylugu tehasebrigadiri omakasupüüdmatust kiindumusest noore teismelise poisi vastu ja kolmas stoori, True Romance, rääkis lapsepõlvetraumade kandumisest täiskasvanuikka. Viimasele episoodile võiks ette heita liigset keskendumist Fitzi enda perekonnale, situatsioonile kus detektiivi lähedased mässitakse samuti uurimistöö ja kuriteo paeltega aga selle hollywoodliku lähenemise kannatas välja. Fitz ise oli veelgi huvitavamaks isiksuseks muutunud, temas leidus uusi negatiivseid tahke. 4/5